Ahistajatest

Mõni päev tagasi avastasin täiesti juhuslikult, et üks mu hea tuttav on mind blokeerinud. See tähendab, et ma ei saa talle enam helistada, sõnumeid saata ega Skypes ühendust võtta. See asjaolu tekitab väga erinevaid emotsioone. Esiteks olen ma muidugi segaduses, sest see pole inimene kellega ma igapäevaselt suhelnud oleksin. Pole ma ju talle alatasa helistanud või öösiti smsse saatnud. Lisaks lubas kõneall olev indiviid, et on vajadusel alati kättesaadav. Teisest küljest on see väga solvav, just nende samadel ülaltoodud põhjustel. Lisaks on see veel ka rumal ja lapsik. Me pole ju enam põhikoolis, et kellegi Facebooki konto on vaja blokeerida. Tahaks nagu uskuda, et kaks kolmekümne aastast inimest oskavad säilitada võime edasi suhelda olenemata asjaoludest. Ma leian, et Eesti on liiga väike selleks, et keegi lihtsalt ilma mõjuva põhjuseta oma elust nii radikaalselt ära lõigata. 

Kogu see lugu tuletas mulle meelde aastate tagust olukorda, kus ma ise oli ahistatav. Oli üks vaimselt ebastabiilne noormees, kes oli arvamusel, et mina olen tema jaoks see õige. Asja tegi hullemaks, et tal oli vähemalt sama ebastabiilne ema, kes teda missioonil abistas ja nõustas. Ja nii juhtuski, et asjaolude kokkulangemisel sai see noormees teada minu elukoha ja koduse telefoni numbri. See oli millalgi üheksakümnendate keskel ja polnud just keeruline sellist infot kätte saada. Õnneks (või äkki hoopis kahjuks?), vaatamata oma diagnoosile polnud kumbki nendest füüsiliselt agressiivne ja elu kallale ei kippunud. Samas polnud ka eriti meeldiv, kui keegi sulle kümneid kordi päevas helistab ja trepikoja ukse ees ootab, kui sa koju tuled.

See olukord kestis aastaid. Kestis ka siis, kui ma olin juba Tallinnast ära kolinud ja mehele läinud ning lapsedki saanud. Aegajalt ema ikka rääkis, et "austaja" endiselt helistab ja küsib minu järele. Sellisel puhul saan aru küll miks telefoni numbrite blokeerimine on õigustatud. Aga ükskõik kuidas ma ennast ka ei analüüsiks, ahistajaks või jälitajaks ma ennast ei pea. Samas on see peasjalikult tajumise küsimus. Ilmselgelt tajus mu tuttav, et ma olen inimene, kes hakkab teda varem või hiljem ahistama. Öeldakse ju et igast ahistatavast võib ühel päeval saada ahistaja. Ehk on see päev minu jaoks nüüd ootamatult saabunud. Teate ju küll mind, pealetükkiv ja ahistav.

Sellest kuidas ma hambaarsti külastasin

Ma kadestan hullupööra inimesi, kellel on head hambad. Nad ei tea kui palju neil vedanud on. Minul jällegi on kõik mõeldavad ja mõeldamatud hambahädad nii kaua kui ma ennast mäletan. Aga ma ei soovi detailidesse laskuda.

Minu tänane lugu on eeskätt pühendatud hambaravi kättesaadavusele tänapäeva Eestis. Igasugused uuringud kinnitavad seda, et eestlaste hambad on väga nirus seisus. Ei saa ju ka eriliselt üllatuda selle üle. Hambaravi on luksus mida suur hulk elanikkonnast lubada ei saa. Teisalt on noortele hambaravi tasuta ja ometi ka nendest jõuab hambaarsti juurde kõigest umbes 50 protsenti. Aga ka see pole teema millest ma kirjutada tahan.

Ma tahan kirjutada kummalisest vastuolust mis ilmneb ülaltoodud statistika ja reaalse elu vahel. Sel kevadel hakkasin ma tundma hambavalu. Kuna hambad on nagunii minu jaoks tundlik teema siis hakkasin kohe pere ja tuttavate käest uurima, et kes teab head arsti. Võtsin kuulda soovitusi, tegin pisut googeldamist ja helistasin, et arstile aeg kirja panna. Ooteaeg poolteist kuud! Helistasin mõnda kohta veel, sama teema. Pikad järjekorrad. Erakorralisse oleksin saanud küll aga ei julgenud minna kuna kartsin, et need oskavad ainult välja tõmmata ja mitte ravida. Pole midagi, apteegist läbi, uus karp tugevaid valuvaigisteid ja ootama.

Jõudis kätte august ja sain lõpuks arsti jutule. Ja lühikeseks jäi see jutt. Kuna kõik patsientidesse puutuv on tänapäeval elektrooniliselt talletatav ja paraku tehnoloogia on just nii võimas kui ta on siis mina sain tol korral ainult istuda hambaarsti toolis ja suu tegin lahti ainult selleks, et öelda tere ja head aega. Uus aeg, kaks nädalat.

Teine katse. Yippie kay yay, minu andmed olid sisestatud ja arst sai tegelikult ka pilgu hammastele heita. Kuna sel korral oli röntgeniaparaat katki siis murettekitav hammas jäi ka siis puutumata.

Kolmandal korral (kuu aega hiljem) oli aparaat korras ja sai pildi tehtud. Pildilt selgus, et ma olen kõigi kannatuste tulemusena võitnud igemeoperatsiooni. Yess, iga tüdruku unistus. Ootame veel kaks nädalat et vabaneks aeg ja me teeme teid terveks.

Kaks nädalat hiljem saabus lõpuks see vahva päev mida ma olin hinge kinni pidades terve suve ja pool sügist oodanud. Mind lõigati katki, eemaldati suur osa luust ja paigati kenasti kokku. Vaatasin arsti kabinetis oma nägu ja küsisin, et kas ma nüüd jäängi Triin Tulevit mängima? Sellele vastati väga lohutavalt, et see pole veel midagi, tõeline paistetus tuleb alles hiljem. Ja nad ei valetanud. Järgmistel päevadel nägin ma välja nagu Hollywoodi staaritar kes on botoxiga pisut liiale läinud. Põsed punnis, silmad sinised ja olenemata emotsioonist oli mu nägu nagu graniitsein.

Ega ma ei kaeba, paarisaja euro võrra kergemana võin jälle õnnelik olla, et vähemalt hammas suhu jäi. Mis mind kummastab on aeg. Ma saan aru küll, et kõik arstid on Eestist ära sõitnud ja eriarsti vastuvõtule saad siis, kui ise erakorralise ukse taha istuma lähed. Kuuldu põhjal võib järeldada, et ka see pole alati garanteeritud. Ometi tahaks uskuda, et kui ma lähen tasulise arsti jutule siis need reeglid ei kehti. Aga minu põhiline iseloomu viga näib olevat see, et ma unustan ära kus ma elan ja et ainuke asi milles saab kindel olla on see, et millegile ei maksa kindel olla.

Headest meestest

Kas te mäletate kuidas ma pisut rohkem kui aasta tagasi kirjutasin sellest, et kust leida häid mehi? Ega mina ka enam eriti ei mäletanud, polnud just kõige helgem lugu. Kummalisel kombel on just see lugu saanud kõige rohkem klikke ja kui Google`i käest sama küsida, et kus kõik head mehed on, saadab ta kõik kodanikud esma järjekorras minu juurde. Ja õige ka, sest ma ju tean.

Kus on siis kõik head mehed? Selleks, et vastata sellele küsimusele tuleb kõigepealt kindlaks teha, millised need head mehed üldse on. Ehk siis kõige hirmsam küsimus läbi inimajaloo - Mida naised tegelikult tahavad? Kui seda naistelt küsida siis on nad reeglina väga tagasihoidlikud ja ütlevad, et tahavad normaalset meest. Okei, see on ju täiseti teostatav. Valdavalt puutume elus ju ikka "normaalsete" meestega kokku.

Tõsta, kallis lugeja korraks pilk arvutiekraanilt ja libista pilk üle kaastöötajate. Kas need mehed, kes sinuga samal korrusel töötavad pole siis normaalsed? On küll, vastad sa aga tead, Meelisel on viinaviga, Guidol kodus naine ja kolm last ning Paavole meeldivad üldse teised poisid. Hea küll, mõtleme siis natuke laiemalt. Kuidas on nende meestega kes sinuga sama kontorihoone liftis hommikul tööle sõidavad? Mida saad sa öelda selle mehe kohta, kes sinuga igal õhtul samas trollis koju sõidab või äkki hoopis naabrimehe?

Teate kuidas naised sellistele võimaluste reageerivad? Nad hingavad sügavalt sisse, nägu muutub valulikuks ja läbi kinnipigistatud lõualuude tuleb kuuldavale sügav ohe. Kõigil nendel kandidaatidel ongi mingi kiiks küljes, millest ei saa kuidagi üle olla. Kuna naised on juba aastaid, võib-olla isegi aastakümneid neid "normaalseid" mehi otsinud hakkab neile tunduma, et Eesti on lihtsalt nii väike maa ja sellepärast pole siit võimalik oma hingesugulast leida. Tunnistan ausalt, et kunagi aastaid tagasi olin ise ka üks nendest, kes seda usku kummardas. Täna enam mitte nii väga.

Vaadake, teoorias võib see kõik kena tunduda aga fakt on see, et naisi kes hea mehe otsingul minu blogi peale koperdavad elab nii Eestis, Ukrainas kui Austraalias.

Ma olen veendunud, et ainuke põhjus miks head naised endale "normaalseid" mehi ei leia on see, et nende "normaalsuse" standardid on naeruväärselt kõrged. Üks asi on teismelise tüdrukuna unistada pikast-tõmmust-edukast printsist vale Mazda roolis, teine asi on ka kolmekümneselt pimedalt sellest fantaasiast kinni hoida.

Ei, ärge saage valesti aru, ma kindlasti ei mõtle seda, et oma käe ja südame peaks kohe esimese ettejuhtuva hoolde usaldama. Ma julgustan teid lihtsalt võtma pisut aega, et oma "normaalsuse" standarditele uue pilguga läheneda. Pange paika, mis on teile tegelikult oluline. Uskuge, ka kiilakad, lühikesed ja õllekõhuga mehed võivad olla väga normaalsed. Teiset küljest pikad-tõmmud-edukad võivad olla kõike muud kui normaalsed.

Ähvardustest

Igapäevaselt puutun ma kokku ähvardustega. Reeglina olen ma ise see kes ähvardab. "Kui sa nõusid ära ei pese siis taskuraha ei saa!" "Kui sa kalasuppi ära ei söö siis jäätist ei saa!" "Kui sa vaikselt ei oska telekat vaadata siis..." Ja nii edasi. Mõned ähvardused on juba väljaütlemise hetkel täiesti sisutühjad ja kõik asjaosalised on sellest teadlikud. Ma olen kindel, et kõik lapsevanemad kasutavad seda tehnikat suuremal või väiksemal määral, et oma võsukesi õigele teele juhatada.

Sama käitumismustrit kasutavad täiskasvanud ka teistes suhetes, ikka selleks et oma tahtmist läbi suruda. Tööandja ähvardab vallandada, kui sa oma projekti õigel ajal ei lõpeta. Pank ähvardab väljatõstmisega kui sa oma laenu tagasi ei maksa. Kallim ähvardab maha jätta kui sa oma juuksekarvu valamust ära ei korja. See on elu normaalne osa, me võtame selle teatavaks ja teeme sellest omad järeldused. Aga kuidas reageerida siis, kui keegi vägivallaga ähvardab?

Täna seisin ma silmitsi täiesti uutmoodi ähvardusega. Keegi, keda ma väga hästi tunnen ähvardas mu elu. Ma loomulikult mõistan, et see oli tema hale katse teha huumorit aga ma pole päris õige inimene, kellega sellist nalja teha. Ma ei oska reeglina ähvardustele kuigi meeldivalt reageerida. Ma olen pidanud liiga tihti enda õiguste eest võitlema ja kui keegi ähvardab minu töökohta, perekonda või elu siis jookseb minu juhe lühisesse ja ma hakkan pidama plaani kuidas tagalat kindlustada.

Ma ei saa tegelikult öelda, et ma hullupööra surma kardaksin. Aga ma leian, et see on kohutavalt tülikas ja tarbetu raiskamine. Muidugi on mul testament juristi juures kinnitamisel ja kõik mu maine vara on kenasti sugulaste ja sõprade vahel ära jaotatud. Sõbranna saab kingad, õde kasuka ja lastele jäävad minu avaldatud päeviku autoritasud. Seda muidugi juhul, kui ma homme ärkama ei peaks. Näete, kõik ilusasti organiseeritud. Rääkige mulle siis pärast kuidas mul läks.

Teisalt jääb õhku küsimus, miks peaks keegi üldse surmaga ähvardama? Ma saan aru küll, et ma pole selline inimene kellega oleks alati üüratult lihtne läbi saada. Ma õiendan, õpetan ja olen üleüldiselt kiuslik ning kriitiline. Kas ma sellepärast surma väärin? Inimesi on väiksemategi vigade pärast kõrvaldatud. Seega sõbrad, oli meeldiv.

Endiste kallimate vaimudest

Teate ju küll seda lugu. Poiss ja tüdruk kohtuvad. Pikad jalutuskäigud mere ääres ja pikad laisad hommikusöögid. Mõne aja pärast jõutakse ühisele kokkuleppele, et asi enam ei toimi ja enne kui asi hapuks läheb, mindakse laiali. Alguses on valus, siis avastad endalegi märkamatult, et juba mitu nädalat on möödunud ilma et oleksid teda cyberstalkinud. Võibolla on isegi juba uus potentsiaalne kallim silmapiirile ilmunud.

Ja siis hakkab pihta. Sa näed oma endist kellegi teisega käsikäes jalutamas. Sa satud kassa järjekorras kokku oma eksi sõbraga, kes ei tea kuidas olla ja nii on teil mõlemal kohmetu ja piinlik paratamatu vestlus ilmast ja Ukraina kriisist. (Muidugi on hirmus mis seal toimub aga õnneks on kusagil ikka mõni kriis, millest keegi täpselt midagi ei tea ja kontvõõrastega kulub mõni selline kriis kenasti marjaks ära.) Nii mõnelegi meist pole võõrad ka need eksid, kes kipuvad helistama ja sms-se saatma pärast seda kui vere olemasolu nende soontes voolavas alkoholis on laboratoorselt tuvastamatu.

See on täiesti tavaline ja ma ütleks isegi, et ootuspärane. Kui sa juba olid suhtes, siis sa investeerisid ennast ja tõenäoliselt lootsid vähemalt mingil hetkel, et see ongi see inimene kellega sa tahad võtta kodulaenu, vaielda koeratõu üle ja lapselaste isu kommidega rikkuda. Isegi kui lahkuminek oli rahulik ja ilma üleliigse draamata on see ikka valus ja raske.

Kunagi väitis üks psühholoog, et suhtest ülesaamisele kulub pool sellest ajast, mis suhtes veedeti. Näiteks, et kui suhe kestis neli aastat siis suhte leinamisele kulub kaks. Ma ei saa seda väidet oma kogemuste põhjal ei kinnitada ega ümber lükata. On läinud nii ja naa. Aga seda peab küll mainima, et need endiste kallimate vaimud, mis aegajalt kummitavad ei tee ülesaamist kuidagi lihtsamaks.

Ma ei tea kuidas teiega on aga mina olen oma loomult väga truu. Ma olen terve elu pidanud seda oma iseloomu heaks küljeks. Tuleb välja, et ma olen terve elu ennast lollitanud. Vaadake truudus pole enam moes. Pealegi on see äärmiselt tülikas loomujoon, kui sa üritad parasjagu kellegist üle saada.

Tehnoloogiast

Kooliõpilaste vanemad on kindlasti juba kõik tutvunud eKooli uute privaatsus sätetega, mille kohaselt eKool teatab väga ausalt ja otsekoheselt, et alates 26ndast oktoobrist käesoleval aastal hakkab see lehekülg salvestama ja säilitama eKooli kasutajate andmeid. Iseenesest muidugi väga armas nendest aga teisest küljest tekitab see väga ebamugavaid emotsioone. 

Ma olen suur interneti kasutaja. Ma teen seda igapäevaselt töö juures, ma teen seda kodus oma lõbuks ja ma teen seda selleks, et arveid maksta ja muid asju ajada. Ma küll enda teada ei külasta keelatuid lehekülgi ja ma kahtlen, et mu lapsed seda teevad. Nii, et mõni võiks väita, et kui ma seadust ei riku, siis, miks ma üldse pabistan.

Aga sellega on väga lihtne. Vaadake, kuigi ma ei häbene aluspesu mida ma kannan, siis ma eelistan  seda demonstreerida vaid vähestele väljavalitutele.

Vandenõu teoreetikud on mind püüdnud juba aastaid veenda et nagunii kõiki jälgitakse ja minu arusaamine privaatsusest on vaid näiline. Võibolla, aga ma pigem elan seal oma helesinises maailmas, kus värvilised ponid nosivad vikeraare all karikakraid. Kui aga keegi tuleb minu elutuppa ja tuimalt teatab, et ma mitte ei küsi sinu luba sinu arvuti brauseris nuhkimiseks vaid lihtsalt konstateerin fakti, et ma teen seda ja lisaks võtan endale õiguse seda infot teistega jagada ja müüa, kui mulle ei meeldi need veebisaidid, mida sa kasutad. 

Mis mind selle kõige juures iseäranis vihastab on asjaolu, et ma ei saa eKooli teenuse kasutamist vältida. Ma ei käi seal küll regulaarselt iga päev kontrollimas oma laste hindeid ja kohalkäimisi aga kõik teated tulevad ju ainult sinna. Ausalt, ma enam isegi ei tea, milleks kooliõpilastel peab päevik olema, sest kõik info postitatakse ainult ja ainult eKooli. 

Seega, ma olen plindris. Kuigi ma ei nõustu nende sätetega, mis eKool on läbi viimas, siis ma ei saa lõpetada eKooli kasutamist, kuna mul on kolm koolis käivat last.

Alles see oli, kui arutati vajaduse üle hakata vastsündinuid kiibistama. Kas on see üldse vajalik? Kõik sünnist surmani on meie imelises tehnnoloogilises paradiisis niigi teada. Iga kord, kui ma kaupluse kliendikaardi läbi tõmban, salvestatakse poeketti info minu hambapasta eelistustest. Kui ma maksan kaardiga, teab pank mitu veinipudelit ma nädalas tarbin. Kui ma kasutan Google+ teab keegi helesinise ekraani taga, minu tööle-poodi-koju marsruuti. Kui ma vaatan Youtube`s videot teab keegi mulle e-posti aadressile saata kontserdi piletite sooduskupongi. 

Eriti hulluks läks asi siis kui minu arvuti veebikaamera suvaliselt peale lülitus ja ainuke võimalus seda välja lülitada oli arvuti välja lülitada. Siis ma küll mõtlesin, et vaatamata minu ponnistustele on ponid ikkagi ohus. See kõik pole enam ammu ulmefilmi stsenaarium. Käes on aasta 1984 ja Suur Vend hoiab meil kõigil silma peal.

Kaugjuhtimisega isadest

Kord iga nelja kuni kuue nädala tagant võib meie elutoas näha üht eriskummalist, pisut nukravõitu stand-up comedy`t. Mu pojad panevad ennast viisakalt riidesse, kammivad juuksed ära, pesevad hambad puhtaks ja kogunevad arvuti taha. Kohe, kohe algab kvaliteet-aeg isaga.

Vanema pojana võtab esmasündinu eestkõneleja rolli ja maalib ühisele geenisponsorile idüllilise pildi viimaste nädalate jooksul toimuvast. Sellel pildil pole kohta marraskil põlvedele ega mitterahuldavatele hinnetele. Keegi ei riidle ja kõik on alati abivalmis. Ise ka kuulan ja imestan, kui ilusa loo on võimalik kokku jutustada, kui ebameeldivad nüansid mainimata jätta.

Pärast lühiülevaadet läheb juba keerulisemaks. Esitatakse küsimusi, et kuidas teil ka läheb ja mida huvitavat teinud olete. No loomulikult läheb meil alati hästi, me pole kunagi haiged, meil pole kunagi koolis pahandusi ja üleüldse istume me käed süles ning loeme hommikust õhtuni harivat ja teaduslikku kirjandust. Ja nagu viisakas, hästi kasvatatud inimene küsib poeg vastu, et kuidas ka teil läheb ja kuidas tööl asjad edenevad.

Siis hakkavad asjad viltu vedama. Nooremad tegelased väsivad ära ja hakkavad toolidel nihelema ja topakaid nägusid tegema, ennast on ju nii naljakas arvutiekraanilt vaadata. Vanem vend loeb sõnad peale, sest tal on isa ees piinlik oma vendade pärast. Tema vastloodud kunstiteosesse hakkavad paratamatult mõrad tekkima. 

Mõni minut veel viitsitakse istuda ja siis kaovad kolm nooremat arvuti ekraani tagant teise tuppa mängima. Aegajalt ilmuvad nad tagasi elutuppa, et kontrollida kas arvuti on juba vabanenud ja saaks hoopis mingit mängu mängida. Aga ei, peab veel ootama. Vahepeal kutsub vanem vend nooremad ka isaga rääkima. 

Viimases hädas kasutab ekraani-isa salaküsimust; mida te siis ka huvitavat teinud olete? See on väga piinlik hetk. Pojad vaatavad segaduses üksteisele otsa ja kostavad, et midagi justkui ei ole põnevat teinud. "Kuidas siis nii?" kostab kõlaritest etteheitev küsimus. Kaugjutimisega isale ei hakka lapsed rääkima sellest kui huvitava maailma nad Minecraftis valmis ehitasid  Või sellest kui huvitavalt maitses see uus ravim mida kõhuviiruse puhul tuli manustada. Ammugi ei mainita seda huvitavat värvi mis kumas ema näost, kui talle uut roppu sõna tutvustati. See poleks kaugjuhtimisega isale huvitav, need asjad on põnevad ainult nendele isadele kes iga päev oma lastega suhtlevad. Aga kaugjuhtimisega isad unustavad ära, et päriselu pole mingi pooleteise tunnine Disney kogupere komöödia, kus on kogu aeg huvitav. Päriselu koosnebki igavatest, rutiinsetest tegevustest. 

Vestlus lõppeb alati lubadusega "varsti jälle helistan teile" ja "kuulake ikka ema sõna ja tervitage teda minu poolt". Etendus on läbi ja lapsed saavad ennast mugavatesse kodustesse dressidesse riietada. Isa teisel pool Läänemerd ja Norra fjorde saab endale õlale patsutada ja öelda, et küll ma olen ikka tubli isa, lapsed kasvavad nii mis mühiseb ja üks on tublim kui teine. Kõik on õnnelikud. Välja arvatud mina, kes katkise hingega kirjutamisest lohutust otsib.

Ma ei väida, et pole olemas perekondi, kus on suudetud säilitada laste ja vanemate vaheline lähedus ka distansi pealt suheldes. See eeldab suurt tööd ja see pole kindlasti lihtne ja mugav. Ma lihtsalt ütlen, et meie peres on läinud nii, et isast on kuude jooksul kujunenud ebamäärane onuke, kes vahel helistab ja kui külla tuleb siis toob kommi ja võtmehoidjaid. Isa kui vanem, eeskuju, mentor, lohutaja, kasvataja ja õpetaja on minu lastele võõras mõiste. Natuke kurb.

Lastetusmaksust

Üks tubli, haritud ja agar inimene on taas kord leidnud viisi kuidas eestlasi iivet tõstma meelitada. Präänikuga juba püüdsime, proovime nüüd piitsaga ka, ehk siis hakkame trahvima neid kes kolmekümnendaks sünnipäevaks pole veel iibesse panustanud.

Ma tunnistan kohe, et kuna mul on ainult kaksteist klassi haridust siis mina ei näe selles võimalikus seadusemuudatuses midagi muud kui tervet hunnikut uusi põnevaid probleeme.

Esiteks tekib mul küsimus, et kas lastetusmaksu peavad maksma need kes ise ei paljune või ainult need, kes lapsi ei kasvata. Näiteks avastab kodanik A oma kahekümne üheksandal sünnipäeva hommikul kartulisalatit lõikudes, et elukaaslast tal pole ja kuna ta palk on ka alla Eesti keskmise siis jääb ka kunstliku viljastamise võimalus katki. Ja et ainuke võimalus lastetusmaksust pääsemisest on adopteerida. Aga siis aasta hiljem avastab ta oma palgalipikut uurides, et pool protsenti palgast on ikkagi riigikassase läinud, kuna tibuke, kelle mähkmeid ta vahetab, pole bioloogiliselt tema.

Või siis saabub kohalikku omavalitsusse mees, kes teatab, et kuigi ta elab üski on ta siiski naaberkülas viimase kümne aasta jooksul regulaarselt seemendamist korraldanud ja tuleks seetõttu maksust vabastada, sest ta on ju oma osa täitnud.

Aga mis saab nendest, kes on looduse poolt viljatud, kuigi üritavad ja püüavad. Vaadake ise neid Perekooli postitusi iga kahekümne kaheksa päeva tagant. "Kuupäeval x kell kolm päeval, kui kraadiklaasi järgi oli mul ovulatsioon, tegima mehega y-asendis beebit ja mul on seekord selline tunne, et nüüd jäin vist küll sedapsi. Ootan veel paar päeva ja teen testi. Hoidke pöialt!" Naerunägu, naerunägu. Kõik muidugi hullult hoiavad pöialt ja soovivad parimat. Kaks tundi hiljem kirjutab sama kägu, kuidas tal just "päevad" hakkasid ja on muidugi täiesti murest murtud. Ja nii iga kuu. Kümme aastat juba. Ausalt, ma ise olen neid lugusid lugenud. Kujutate nüüd ette nende rõõmu, kui lisaks sellele traagikale, mis on seda armastavat paari tabanud, karistab riik neid veel ka suurema maksukoormusega. Ma haistan palju vihaseid inimesi Toompeal piketeerimas.

Või mis saab nendest inimestest, kes saavad lapsed alles hilisemas eas? Kohtume näiteks viiekümne kolme aastase ärimehega, kes on viimased aastad korralikult maksu maksnud ja kohtub siis kena kahekümne viie aastase viljaka tütarlapsega, kes talle järeltulija sünnitab. Kas kodanikul on nüüd õigus aastate jooksul makstud summa riigilt tagasi nõuda ja lisaks veel kahekümnekolme aasta jooksul kogunenud intress?

Ma juba näen teie silmade pööritamist, sest see teema ju ei puuduta mind. Aga vaadake nii lihtne see pole. Mis siis, kui minu neli kaunist kalevipoega otsustavad üheskoos kuurortlinna vanaemale külla sõita. Bussijuht aga on juba kolmandat ööpäeva sõidus, puhates öösel vaid napid tunnid bussiistmel. Ja Poola poolt kihutab rekka Soome laevale, meie mugavuspagulastele värskeid ananasse kohale toimetama ning kusagil Rapla ja Märjamaa vahel jääb minu neljast kangelasest järgi neli tuhaurni kaminasimsil. Kas olen ma siis seaduse silmis lastetu ja pean hakkama maksu maksma?

Need on olukorrad, mis mul esimese raksuga reede õhtul pähe tulevad ja need tekitavad palju rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga õnneks on meil kõrgelt haritud nupukad mehed ja naised Toompeal, kes oskavad igale minu lollile küsimusele leida arukad ja ratsionaalsed selgitused. Hoiame kõik pöialt! Naerunägu, naerunägu.

Pseudoprobleemidest

Nais õiguslased on üle pika aja leidnud kinga mille kallal järada. Nimelt ABC Kinga. No andke andeks aga minu meelest on see juba täiesti naeruväärne. Inimesed boikoteerivad kingapoodi sest see on väidetavalt solvanud nende väärikust. Mind naisena, kes pole omaniku naine ja kes suudab ise endale jooke osta, ei solva see reklaam mitte üks teps. Minu meelest on tegemist täiesti keskpärase reklaamiga, mis mitte kuidagi teiste seast esile ei kerki. Meeleldi uuriks põhjuseid, miks see reklaam üldse kedagi verest välja viib.

Miks pasundab ajakirjandus stereotüüpidest siis kui tegemist on naissoole suunatud reklaamiga aga vaikib kui neljarattalisi sõpru või uusi tehnika vidinaid reklaamitakse kui aksessuaare, mis käivad käsikäes koos edukate meestega, kellel käevangus kaunistuseks õbluke hajevil brünett? Kas see siis ei solva naisi? Mind naisena solvab tunduvamalt rohkem reklaam, mis kujutab naisi ajudeta ninana, kes ei näe pärast parfüümi kasutamist, millise mehega voodisse ronivad.

Kas kingast siis sõltub see kes sa oled? Minu kogemus ütleb, et sa oled see mida sa kannad. Kui ma olen koristaja ja käin pidevalt dressides, siis ma jäängi koristajaks aga kui ma olen koristaja kes käib ringi nagu esileedi, siis pange tähele, mõne aja pärast ma olengi. Seega ma pean kõigi meelehärmiks nõustuma reklaamiga ja ütlema, et kõik algab kingast. Aga mitte selles mõttes, et füüsilisest kingast vaid sellest mida tunneb selle kinga kandja. Olenemata sellest kas mu jalas on karmiinpunane lakk-king või tagasihoidlik baleriin, mulle tehakse ikka välja. Ja ma arvan, et see ei solva mind mitte kuidagi, asi pole ju selles, et ma seda endale lubada ei saaks aga mulle meeldib kui mind koheldakse naisena. Ma ju olen seda, miks see peaks mind solvama? Kui ma olin omaniku naine siis kandsin ma pigem tenniseid kui kontsakingi. Ja nüüd, kui ma kannan kontsakingi eeldatakse, et ma olen eduka ärihai trofeenaine? Vaevalt. Ja kui nad seda usuksidki, siis mis siis sellest? Kas see muudab mind kuidagimoodi vähem väärtuslikuks?

Midagi minus ütleb, et need keda sellised reklaamid häirivad on naised, kes lähevadki ja ostavad endale selle ülehinnatud ebamugava kinga, pressivad end korrigeerivasse pesusse ja liibuvasse kleiti ning lähevad reedeõhtul kesklinna klubisse baarilaua taha jooki ootama. Ja ootama nad jäävadki. Sest mehed, on väga ürgsed olevused ja nad haistavad meeleheidet kilomeetrite kauguselt. Ja nii lähebki, et vastu hommikut tuigerdab see daam mööda munakivi sillutist ja kirub ebamugavaid kingi, mis pole loodud meie keskaegsetele tänavatele. Ja enne, kui ta jõuab Lastemaailma ees ennast taksosse istutada märkab ta silmanurgast erkroosat reklaamplakatit, mis lubas talle täna õhtuks tasuta jooke ja potensiaalset omanikust elukaaslast. Järgmisel hommikul, kui pea ikka veel valutab hakkab ta enda ebaõnnestunud olukorrale argument genereerima. Ja nii jääbki kõige süüdlaseks naiivne reklaamike. Loomulikult on minu lähenemine väga ühemõõtmeline aga ma ei näe teist loogilist selgitust sellele, miks keegi peaks kõige selle peale nii endast välja minema. 

Kas te inimesed ei arva, et te olete pisut liiale läinud oma võrdsuse taotlemisega? Tahate nii väga kommunismi tagasi äkki, kus kõigil olid samasugused hallid riided ja pruunid kingad? Tundub, et te ei tea enam kes te olete, kas mehed või naised ja käitute seetõttu nagu kesksoolised androidid. Kui te üle pika aja näete klassikalise liivakella figuuriga kontsakingades ja pliiatsseelikus naist kutsute teda kullakaevajaks, sest kes küll julgeb seelikut ja kinga kanda, kõik peaksid ühtviisi teksades ja tossudes ringi patseerima. Te olete lolliks läinud, ütlen ma. Minge tegelege vahelduseks päriselu probleemidega, ma ei tea võidelge kuritegevuse vastu näiteks ja jätke kingapoed rahule.