Piinlik lugu

Ma ärkan hommikuti kell 6.40 selleks et oleksin valmis kodunt lahkuma kell 8.15. Ma käin hommikuti dušši all, pesen hambad, föönitan juuksed, sirgendan juuksed, kreemitan keha, kreemitan nägu, teen meigi ja valin riided. Täna hommikul otsustasin oma viimaseaja lemmiku - Ivo Nikkolo kleidi - kasuks ja jalga tõmbasin sukad. See oli minu selle päeva esimene vale otsus. 

Mulle kohutavalt meeldib just sukke kanda. Ma tunnen ennast neis palju naiselikumana ja vabamana. Mitte täna. 

Asusin tähtsal sammul bussipeatuse poole ja jõudnud umbes pool kilomeetrit kõndida, hakkas mulle tunduma, et see minu vabadus sukke kandes on kuidagi liiga vabaks muutunud. Kiire pilk kleidi sabale kinnitas minu kahtlusi. Sukad, mis olid mind mitu kuud truult teeninud, andsid alla. Üks neist oli vajunud põlve piirile ja see on midagi mida sa ei taha kui su kleit on napilt põlvedeni ja sa oled tipptunni ajal kesklinna viiva maantee äärsel kõnniteel. 

Alguses ma mõtlesin, et kõnnin pisut edasi ja käin lihtsalt poest läbi ning ostan uued sukad. Aga mida rohkem ma kõndisin seda rahkem mu sukad vajusid. Meeleheitlikult üritasin ma iga kümne meetri tagant neid üles tõmmata aga seda oli äärmiselt keeruline märkamatult teha. Kus on kõik põõsad kui sa neid hädasti vajad?

Mingil hetkel hakkas kogu see närviliselt sukkade sikutamine mind sellevõrra häirima, et ma otsustasin koju tagasi pöörduda ja riideid vahetada. Tagasi teel tuli neid sukki ikka päris mitu korda kohendada. Koduteel olin ma sunnitud mööduma ehitusplatsist, mis sellisel varasel hommikutunnil kubises noortest läti ehitajatest. Kujutate siis seda vaatepilti ette kuidas ma seal oma tikkkontsadega, lühikese kleidiga ja elusuuruses käekotiga kõnnin ning iga kümne meetri tagant sukke üles tõmban nii, et pool tagumikku paljas. Piinlik, lihtsalt kohutavalt piinlik.

Jõudsin juba mõelda, et äkki pole liiga hilja kuhugi teise riiki kolida nagu mugavuspagulasele kohane, kui mulle kohale jõudis, et mitte kedagi tegelikult ei huvita. Kuigi minu jaoks oli tegemist isikliku tragöödiaga on inimesed autodes mu kõrval rohkem huvitatud esileedi kõrvalehüppest, kui poolpaljast kontorirotist paarkümmend meetrit eemal. Mehed, kes ehitusplatsil minu vajuvatest sukkadest nutitelefoniga pilti tegid ei tunneks mind paar tundi hiljem kassa järjekorras äragi.

Kellel siis poleks elus piinlikke olukordi olnud? Kõigil on juhtunud, et õhtul koju tulles avastad, et sukad hargnevad ja seda kindlasti juba hommikust peale. Enne olulist intervjuud laseb pea kohal mööduv kajakas sulle kingituse õlale, kui sul veab. Ostu eest maksma hakates selgub, et sul polegi raha. Või et saatsid intiimse sisuga sms-i valele inimesele. Mis siis ikka enam teha? Naerad pisut enda üle, kirjutad blogis ühe lõbusa loo ja elad edasi lootes, et homme teeb keegi teine endal margi täis.

Sellest kuidas ma armastust otsisin

Veetsin möödunud pühapäeva oma armsa sõbrannaga mööda Stroomi ranna ja Vabaõhu muuseumi vahelist jalakäijate teed jalutades . Nautisime kaunist ilma ja jälgisime teisi jalutavaid inimesi. Korraga ma justkui nägin midagi. Õigemini küll kedagi. Kedagi, keda ma kunagi tundsin. Siis kui ma veel teismeline tüdruk olin, tundsin ma üht naist, kes meeleheitlikult armastust otsis. Ja selle põhjal mida ma tol pühapäeva pärastlõunal nägin, peab mainima, et tundub et otsib endiselt. Muidugi olen ma selle naisega ka vahepealsetel aastatel kohtunud. Aastate jooksul on tema kõrvale tekkinud mehi ja sealt neid ka kadunud. Ja nüüdki oli ta koos endast tunduvamalt noorema mehega. Kas see mees võiks olla see õige? Või näen ma teda paari aasta pärast juba kellegi uuega?

Armastus on üks kaunis asi ja õnnelik on see, kes selle leiab. Öeldakse ju et kes otsib see leiab. Ja kuigi ma muidu pean selle filosoofiaga nõustuma, siis edulugusid kuulates tundub, et armastus on midagi, mis kas tuleb su ellu või ei tule ja mida innukamalt sa seda otsid seda vähem on tõenäoline, et selle leiad. Kas teie ei arva nii? Kuulake ise aastaid abielus olevate paaride kohtumislugusid. Kas olete kuulnud ühtegi lugu kus kumbki meeleheitlikult otsis seda ühte ja õiget ning tema pingutusi saatis lõpuks edu? Ausalt, mulle ei meenu ühtegi sellist. Pigem näen ma enda ümber üksikuid mehi ja naisi, kes on juba teismeea lõpust kuulutanud, et nemad kindlasti abielluvad, saavad tosin lapsi ja elavad õnnelikult oma elupäevade lõpuni koos selle ühe ja ainsaga aga on ikka veel üksi. 

Kui nüüd rääkida minust, siis olen minagi oma elus seda armastust ikka otsinud ja vahelduva eduga leidnud ning kaotanud. Vahel olen olnud rohkem meeleheitel ja vahel vähem. Ei midagi erilist, eks me kõik ju soovime seda leida. Aga mida teha siis, kui see armastus on juba leitud, kuid elukeerdkäikude tõttu kaotatud? Kuidas sa otsid midagi, mis tegelikult kadunud pole? Terve mõistusega inimene ei otsi enam oma võtmeid, kui talle meenub, et jättis need töö juurde laua peale. Kas ei peaks ka armastusega nii olema? Me teame küll, et see üks ja ainus on kusagil olemas, sest meie teed on ristunud. Mõni meist otsib seda edasi silme ees see üks ja püüab igas vastutulevas inimeses näha samu jooni, mis kallimal, kuid paraku peab ikka ja jälle pettuma, sest meeldib see meile või mitte aga kahte identset inimest maailmas pole. Parem on siis juba leppida sellega, et me oleme üks neist vähestest, keda on õnnistatud sellega, et meid on armastatud. Kas see ka püsima jäi, polegi enam oluline. On vähemalt mida oma lastelastele rääkida. Sest nagu ma armastan öelda, lugu - mu kallid sõbrad - on oluline.

Minu lugu sellest, kuidas ma armastust otsisin. Otsisin. Ei leidnud. See leidis minu. The end.

Sellest kuidas Koit Toome mulle serenaadi laulis

Olen väikeselt weekend- getaway`lt kenasti tagasi ja see oli üks mõnusamaid puhkusi mida ma oma täiskasvanu ea jooksul kogenud olen. Nii palju ma teile ütlen, et kuigi maailm on täis kauneid kohti siis selleks, et kaunist loodust, kvaliteetset lattet ja mõnusat muusikat kuulata pole üldse vaja lennuki piletit osta ega võõrkeelseid sõnastikke muretseda. Meie oma kodumaa võib olla nii meeldivaks üllatuseks ja parim selle juures on see, et kusagil kuklas tiksub mõte, et sellist puhtust ei võta mult ükski sanktisoon. 

Tartu puges mulle hinge möödunud suvel kui koos oma marakrattidega seal lihtsaid maa-inimesi kohutasime. Aga linn ise oli nii rahulik ja maha jäetud sest olime seal just vahetult enne jaanipäeva. Mingi tavatu rahu puges mu südame südamesse ja ma ei tea küll täpselt mis asi see palju kiidetud Tartu vaim on aga minu jaoks sai just see chillax atmosfäär nimetuse Tartu vaim. Kui oma sõpradele sellest räägin siis kõik muigavad teadja näoga ja ütlevad, et see küll Taru vaim pole aga ma ei tahagi teada, sest minu versioon on nagunii parem. Niisiis, kui tuli mõte üks laste-vaba nädalavahetus korraldada ja valik tuli teha kahe küla vahel siis tõmbaski mind Tartu rohkem kui üks teine provints kus kolmandik elust veedetud, lisaks olid majutushinnad peaga linnas üksikema rahakoti-sõbralikumad. 

Kui ma Tartus olen käinud siis olen alati Aleksandri hotellis ööbinud. Selline lihtne ja kodune. Ei midagi erilist aga kõik vajalik on olemas. Kõige suuremaks plussiks pean just asukohta. Personal on alati olnud äärmiselt vastutulelik. Võibolla pole see kuigi romantiline koht kus olla aga kui ma üksi lähen siis olekski vist rumal hakata romantikale panustama. Teadjamad teavad rääkida, et Villa Marghareta on kahekesi veetmiseks sobilikum. Eks ma annan siis teada kui ise sinna kellegiga eksin, siiani on Aleksander rahuldanud kõik minu vajadused. 

Jõudsin siis reedel pisut enne südaööd kohale ja pärast sisseregistreerimist läksin kohe linna. Käisin Pahades Poistes elu parimat veiseliha burgerit söömas. Aga sellest mahajäetusest polnud enam juttugi. Linn elas nagu sipelgapesa. Loomulikult vaatasin mina seda ilmaimet pilguga, et kuulge lapsed, lasteekraan juba lõppes niisiis peske kõrvad puhtaks ja pugege põhku. Aga kohe tuli mulle meelde, et mitte nemad pole liiga noored vaid mina olen sellise südaöise jalutuskäigu jaoks juba pisut liiga vana. 

Järgimine päev möödus vanade sõpradega vanu häid aegu meenutades. Kohustuslikus korras sai külastatud ka Werneri kohvikut ja söödud legendaarset kolme šokolaadi kooki. Pärastlõunal heitsin korraks pikali aga vaid viivuks see jäigi. Aleksandri taga on nimelt veel üks ööbimispaik mille hoovis ka kontserte korraldatakse. Kuulsin küll uudiseid vaadates kui soundcheki tehti aga mõtlesin, et ega ma mingi suur eesti muusika fänn pole ja piilusin samal ajal kinokavasid. Aga siis kui minu pärastlõunane uinak oli just hoo sisse saanud kukkus meie oma koidulaulik lõõritama. Kuulasin kohe päris mitu lugu ära enne, kui lõpuks oma igivanad kondid sängist välja vedasin, soengu pähe föönitasin ja läksin oma selle suvisele vabaõhu kontserdile. Nunnu noormees loovutas mulle sooduspileti ja astusin majesteetlikest talli ustest sisse. Kohale jõudes oli selge, et kontserdist oli asi ikka väga kaugel. Ma võin mürki võtta, et bänd maksis peale, et kahekümnele inimesele laulda saaks. 

Aga noormees oli väga tubli ja vahetu ning ei lasknud väikeset publikust hoolimata oma entusiasmil raugeda. Täitsa vahva oli. Kohe näha kui inimene teeb midagi, mida ise naudib ja raha mis talle selle eest pakutakse on lihtsalt boonuseks mitte eesmärgiks omaette. Las ma nüüd olen pisut naiivne, Koit ju ikkagi ilus pikk tõmmu mees. Peo-meeleolu suurendas veelgi üks Tšiili päritolu valge kass kes sobis sumedasse öhe nagu rusikas silma auku (küll teil eestlastel on ikka räiged kõnekäänud, miks te ei ütle nagu Chardonnay klaas pihku?)

Hansa hoovist edasi viis tee mind Statoili latte järele. Kokku jõin ma sel päeval viis lattet. Ja öelge mida te tahate aga eestlased oskavad ka kiirsöögi kohtades täiesti kvaliteetset ja mõnusat kohvi pakkuda. Pärast latte manustamist ja ühe palja karvase kõhuga tüübi trenni saatmist (üldse mitte esimest korda sel aastal, muide), liikusin edasi üle Piro Püssirohu keldri poole. Tellisin oma selle päeva viimase latte, hakkliha pihvi ja toobi püssi punast ning üritasin vastaslauas istuvate ja põrnitsevate ida turistide kiuste Martzipani nimelist coverbandi nautida. No aru ma ei taipa, et miks on täiskasvanud meeste meelest nii normaalne mulle silma teha ja õhusuudlusi saata aga tere ei juleta ütlema tulla, nagu tegelikult ka, kasvage ükskord suureks juba!

Kokkuvõtte: maal on ikka mõnus! Sellise mõnusa olemisega võib täiesti ära harjuda. Täitsa kahju oli koju tagasi tulla. Kükitalt ostsin veel metsseavorsti ja värskeid hapukurke, täpselt nagu oleks vanaema juurest maalt koju tulnud.

Tähelepanelikkusest

Ei, mu armas lugeja, ma pole Sind maha jätnud. Lihtsalt juhtus nii, et elust kirjutamise asemel ma tegelesin lihtsalt elamisega, ehk siis kogusin materjali, millega igal nädalal sind pisut lõbustada. Aga on aeg vaikimisele lõpp teha ja selleks andis tõuke täna hommikune mõttevahetus.

Me naised kipume alatasa üldistama ja ütleme, et mehed ei ole tähelepanelikud. Mul on mõne aastaga kogunenud terve faili täis vastupidist tõestavat materjali. Täna hommikul lisandus sinna veel üks intsident. Nimelt töötan ma hetkel ühes Tallinna asotsiaalses linnaosas asuvas kontoris. Seda kontori hoonet jagab lisaks minule veel kaks ettevõtet. Ma olen ainuke naine selles kontorihoones. Täna hommikul üllatas mind vastas kabinetis töötav mees sellise mõttega, et täna tuleb vist kuum päev. Küsisin, et ei tea kust tema sellised andmed võtab. Ta vastas, et talle olevat öeldud, et kui ma kannan sinist või helesinist riietust siis tuleb ebatavaliselt soe päev. Ning tõepoolest, sel suvel olen ma ebatavaliselt palju kandnud just taevakarva kleite, kostüüme ja pükse. Ise ei osanud aga sellist seost oma riietuse ja ilmaga luua. 

Nii et naised, olenemata kus te töötate ja kui matsid teie töökaaslased ka ei tundu, alati tuleb enda eest hoolitseda, sest ka kõige ebatõenäolisemas seltskonnas võib leiduda isik, kes märkab iga väiksematki detaili teie juures. Justnagu Coco Chanel ütles, me peame alati vapustavalt võrratud välja nägema, sest kunagi ei tea millal me saatusega kohtume ja me tahame saatuse jaoks võimalikult head välja näha. 

Nädalavahetus tuleb, kellel veel plaanid tegemata, siis nüüd on viimane aeg šhoppama minna sest allahindlused hakkavad otsa saama. Uskuge mind, ma tean. Õnneks olen ise juba selle hooaja šhoppinguga ühele poole jõudnud ja saan nautida rahulikku nädalalõppu Lõuna Eesti provintsis.