See oli umbes aasta tagasi, kui ma oma tollase tööandjaga pöördumatult tülli läksin ja lahkumisavalduse lauale panin. Muidugi oli alguses hirm, sest uut töökohta polnud ma isegi veel otsima hakanud. Aga kuna ma olen ikka selline hakkaja olnud ja omaenda käte peal istumine pole päris minu stiil, läksin koju ja hakkasin usinalt CVsid laiali saatma.
Päris palju saatsin. Üsna paljud kutsusid ka vestlusele. Kõik, kes on kordki tööintervjuul käinud teavad, kui hirmus kogemus see olla võib. Algatuseks üritad kindlaks teha, kes nendest saja kahekümne kolmest tööandjast sinu CV peale reageeris. Mina käisin päris mitmel intervjuul nii, et mul polnud halli aimu ka mis ettevõtte ja ametipositsiooniga tegemist on. Juhtus ka, et kusagil intervjuu keskpaigas sain aru, et ma ei tahagi tegelikult seda tööd.
Kui ma olin tööotsingutega juba mitu nädalat aktiivselt tegelenud, jõudis minuni teadmine, et kuigi ma hädasti tööd vajan, vajavad tööandjad mind rohkem. See oli minu jaoks pöördepunktiks. Minu suhtumine muutus. Minu lähenemine muutus. Mina muutusin. Ma ei läinud intervjuudele enam närvilise ja hirmununa. Ma läksin oodates, et tööandja mind jalust rabaks ja teeks pakkumise, millest mul on raske keelduda.
Ja teate mis, tööandjad hakkasid minusse täiesti teistmoodi suhtuma. Mitmel korral juhtus, et kuigi ma olin kandideerinud ettevõtte ühele ametikohale pakuti mulle intervjuu käigus hoopis teist, paremat. Ma kandideerisin Kaubamajas müüjaks, pakuti andmesisestaja kohta, Manpower pakkus H&Mi asemel vastuvõtusekretäri positsiooni, Baltika Grupp Montoni asemel Baltmani ja Ivo Nikkolot. Noh, saate aru küll kuhu ma tüürin.
Ja muutunud polnud midagi. Mina olin ikka sama inimene. Minu kogemus oli täpselt sama. Ma ei muutnud isegi oma CVd. Minu nägemus endast - see oli muutunud.
Tänasel päeval on elu teinud täispöörde ja ka praegu käin ma töövestlustel. Täna istun mina teisel pool lauda ja vaatan, kuidas intervjueeritavad higiseid peopesi laua alla peidavad ja kuidas nad üritavad iga hinna eest ära arvata, milline on õige vastus minu esitatud küsimusele, seal juures taipamata, et mina ka ei tea õiget vastust. Tunne peab õige olema.
See on nagu kohtingutel käimine. Paned oma parima kostüümi selga, teed veatu meigi ja lased kolm törtsu Chanel NO 5-te kaelale ja teeskled järgmised kaks tundi kõigest väest et oled keegi kes sa tegelikult pole. Minu kõige ägedamad deidid on olnud täpselt nagu minu meeldejäävamad töövestlused. Ma pole riietusega eriti vaeva näinud, pole hoolinud eriti sellest, kas mind valitakse või mitte ja kus ma olen näidanud ennast oma kõige halvemast küljest. Tihti olen hiljaks jäänud, unustanud kellega kohtuma pidin ja poole vestluse pealt lihtsalt püsti tõusnud ning teatanud, et tore oli aga tegelikult oodatakse mind kusagil mujal rohkem.
Mis on minu tänase loo moraal? Ole see, kes sa oled. Sa oled vapustav ja imeline just iseendana, miks teeselda kedagi teist? Ja kas sa tegelikult ise ka tahad olla selle mehega/ teha seda tööd, et ennast nii palju pidurdada või haipida? Kas sa pigem ei ole see, kes sa sisimas oled? Ilma meigita, mugavates teksastes ja natuke ulakas? Tööandjana ma tõesti ei otsi inimesi, kes ei oska lõdvestuda, kellel puudub huumorimeel ja kes pole oma nõrkadest külgedest teadlik. Ja elukaaslaseks otsin ma meest, kes oskab mind üllatada, naerma ajada ning on vähemalt sama ebatäiuslik kui mina.
Teate ju küll seda India muinasjuttu, kus mees teatas oma sõpradele, et abiellub vaid täiusliku naisega. Otsis siis kakskümmend aastat mööda laia ilma seda täiuslikku, kes oleks ilus nagu päev ja lummav nagu öö. Lõpuks leidis. Kosis ta endale. Kuu pärast abiellumist küsisid sõbrad temalt, et kas ta on nüüd õnnelik. Ei. Pole õnnelik. Miks? Iga päev näeb ta kui ebatäiuslik ta ise selle naise kõrval on. Ja see on masendav.
Jah, meid hirmutavad veatud isiksused. Olgu nad siis meie alluvad või kallimad. Mina märkasin, et minu sõprusringkond laienes märgatavalt pärast seda, kui hakkasin enda puudujääke teadvustama ja reklaamima. Me kõik ju nagunii näeme neid "täiuslikke" olendeid teleekraanidel ja ajakirja kaanel. Nad on nii hirmuäratavad. Me tajume juba eos, et ei küündi kunagi nende tasemele. Inimesed keda me oma lähedasteks soovime on need kelle kohta me võime öelda, et nad on lihtsad nagu maa, head nagu leib ja selged nagu vesi.
neljapäev, 27. märts 2014
pühapäev, 23. märts 2014
Hoolduskuludest
Kui mees ostab uue auto, siis ta teab juba ette, et temaga ollakse liisingu kaudu seotud mitmeks aastaks. Mida kiirem ja vihasem, seda kulukam. Auto välimuse säilimiseks tuleb teda viia pesulasse, salongihooldusele ja ülevaatusele. Mida kauem temaga koos olla seda kulukamaks sellised hooldused muutuvad sest iga aastaga vajab ta neid tihedamini. Nii et autot soetades peab enne aru pidama, kas selline lõbu liialt palju maksma ei lähe.
Kui juba eos kasutatud auto muretseda on esialgne investeering väiksem aga samas peab närvikava tugevam olema, sest iial ei tea milline jupp tal ootamatult alt võib lennata. Väga palju sõltub ka eelmisest omanikust ning sellest, kui hästi ta sõiduki eest hoolitses, kui tihti õli vahetas ja kuidas käike vahetas. Veab kui autol on ainult välised kahjustused, seda saab ikka korda teha, pealegi mõnda meest väikesed kriimud ja ilmsed kulumisjäljed ei häiri. Nad ütlevad, et see annab autole teatud iseloomu juurde. Aga hullem on, kui ostad endale justkui korras masina ja siis selgub, et tegelikult on mitmeid varjatuid vigasid, mille korda tegemine võib kena kopika maksma minna. Seetõttu peab ikka järele mõtlema, kumb on rohkem vaeva väärt, kas uus või kasutatud sõiduriist.
Mõni sõidab lausa välismaale, et endale sealt meelepärane auto leida. Nad ütlevad, et kohalikel autodel on kõigil sama viga küljes. Keskkond ja ilmastiku olud kus neid kasutatud on on ju samad.
Aga kui hästi ka oma autot ei hoia, ei tea kunagi ette millal mingi mölakas talle tagant sisse sõidab või parklas ust mölgib. Lisaks on ju veel hirm oma varandusest ilma jääda. Ei tea iial millal keegi teine mehe omandi lõbusõidule viib. Ärkab hommikul üles ja parkimiskohal on ainult kummimuster. Ja selle vastu ei aita ükski kasko.
Ütleme siiski, et nii halvasti ei lähe ja mees, kes noorena endale uue auto muretses sõidab temaga terve elu ning tunneb hästi hooldatud sõiduki üle suurt heameelt. Mõni teine vahetab iga paari aasta tagant autot, sest talle meeldib uue auto lõhn ja ta ei soovi ennast liigsete hoolduskuludega koormata. Olgu sellega kuidas on, igalühel on õigus omadele valikutele aga mõlemale meeldib linna peal teistele meeste ees oma korras sõiduvahendiga eputada.
Kõik mehed ei taha eputada. Neile on auto pigem praktiline abimees, kui pereliige. Neile piisab auto paagi täitmisest, akna pesust ja äärmise vajaduse korral mõne jupi asendamisest. On ka selliseid mehi kellel on lausa mitu autot. Üks igapäevaseks kasutuseks ja teine erilisteks puhkudeks. Veel on mehi, kes kasutavad küll autot regulaarselt aga pole üldse auto tõelised omanikud. Mõni tellib takso.
Korraga koitis mulle miks mehed autosid naistega võrdlevad. Naise ülalpidamine ja hoidmine on ju nii identne auto pidamisele ja hooldamisele. Ja pirtsakad ning ettearvamatud on mõlemad. Loe nüüd artikkel uuesti läbi ja asenda sõna auto ühe teise sõnaga. Kõike seda öelnud, olen ma märganud, et mehed kaaluvad autoostu reeglina tõsisemalt, kui naisevõttu. Rumalad, rumalad mehed...
Ja ärge unustage siis, et 15. aprillil lõppeb naastrehvide lubatud kasutusaeg. Pange siis aeg hoolduseks juba kirja ja laske ka õlitaset kontrollida. Meeldivaid sõiduelamusi kõigile autoomanikele.
Kui juba eos kasutatud auto muretseda on esialgne investeering väiksem aga samas peab närvikava tugevam olema, sest iial ei tea milline jupp tal ootamatult alt võib lennata. Väga palju sõltub ka eelmisest omanikust ning sellest, kui hästi ta sõiduki eest hoolitses, kui tihti õli vahetas ja kuidas käike vahetas. Veab kui autol on ainult välised kahjustused, seda saab ikka korda teha, pealegi mõnda meest väikesed kriimud ja ilmsed kulumisjäljed ei häiri. Nad ütlevad, et see annab autole teatud iseloomu juurde. Aga hullem on, kui ostad endale justkui korras masina ja siis selgub, et tegelikult on mitmeid varjatuid vigasid, mille korda tegemine võib kena kopika maksma minna. Seetõttu peab ikka järele mõtlema, kumb on rohkem vaeva väärt, kas uus või kasutatud sõiduriist.
Mõni sõidab lausa välismaale, et endale sealt meelepärane auto leida. Nad ütlevad, et kohalikel autodel on kõigil sama viga küljes. Keskkond ja ilmastiku olud kus neid kasutatud on on ju samad.
Aga kui hästi ka oma autot ei hoia, ei tea kunagi ette millal mingi mölakas talle tagant sisse sõidab või parklas ust mölgib. Lisaks on ju veel hirm oma varandusest ilma jääda. Ei tea iial millal keegi teine mehe omandi lõbusõidule viib. Ärkab hommikul üles ja parkimiskohal on ainult kummimuster. Ja selle vastu ei aita ükski kasko.
Ütleme siiski, et nii halvasti ei lähe ja mees, kes noorena endale uue auto muretses sõidab temaga terve elu ning tunneb hästi hooldatud sõiduki üle suurt heameelt. Mõni teine vahetab iga paari aasta tagant autot, sest talle meeldib uue auto lõhn ja ta ei soovi ennast liigsete hoolduskuludega koormata. Olgu sellega kuidas on, igalühel on õigus omadele valikutele aga mõlemale meeldib linna peal teistele meeste ees oma korras sõiduvahendiga eputada.
Kõik mehed ei taha eputada. Neile on auto pigem praktiline abimees, kui pereliige. Neile piisab auto paagi täitmisest, akna pesust ja äärmise vajaduse korral mõne jupi asendamisest. On ka selliseid mehi kellel on lausa mitu autot. Üks igapäevaseks kasutuseks ja teine erilisteks puhkudeks. Veel on mehi, kes kasutavad küll autot regulaarselt aga pole üldse auto tõelised omanikud. Mõni tellib takso.
Korraga koitis mulle miks mehed autosid naistega võrdlevad. Naise ülalpidamine ja hoidmine on ju nii identne auto pidamisele ja hooldamisele. Ja pirtsakad ning ettearvamatud on mõlemad. Loe nüüd artikkel uuesti läbi ja asenda sõna auto ühe teise sõnaga. Kõike seda öelnud, olen ma märganud, et mehed kaaluvad autoostu reeglina tõsisemalt, kui naisevõttu. Rumalad, rumalad mehed...
Ja ärge unustage siis, et 15. aprillil lõppeb naastrehvide lubatud kasutusaeg. Pange siis aeg hoolduseks juba kirja ja laske ka õlitaset kontrollida. Meeldivaid sõiduelamusi kõigile autoomanikele.
kolmapäev, 19. märts 2014
Võrdsusest
Ikka ja jälle koperdan ma artiklitele, mis halavad naiste halvast elust võrreldes meestega. Naisi koheldakse ebaõiglaselt, neil on rohkem kannatusi, neil pole võrdseid võimalusi, neilt nõutakse rohkem ja nad saavad vähem palka. Usutavasti peitub neis kirjutistes omavõrra tõtt. Samas ei saa ma neisse täie tõsidusega suhtuda. Me ei ela ju ometi mõnes Lähis-Ida riigis, kus naised ei tohi kodunt väljudagi ning peavad burkasid kandma. Kui me lõpuni õiglased oleks, siis tegelikult elab suur osa maailma naissoost võrreldes eesti naistega tunduvamalt ebameeldivamates tingimustes.
Aga võib-olla olen ma lihtsalt eluvõõras ja ei tea asjadest midagi. Või on mul lihtsalt meeletult vedanud elus. Ausalt öeldes ei arva ma ,et mehed ja naised võrdsed on. Ja palun vabandust, kui ma kedagi solvan aga ma eelistangi seda, et naisi meestest erinevalt koheldakse.
Noorena ei väärtustanud ma naiseks olemist ja suhtusin sellesse kui takistusse tegelike võimaluste ees. Nüüd olen ma targem. Teoreetiliselt.
Ma ei ole nimelt selline inimene, kellel on pidevalt vaja midagi teistele tõestada. Ma ei pea plaane eesti esimeseks nais presidendiks saada. Mul pole lennukaid ärialaseid ideid, mida mul minu soo tõttu teostada ei lubata. Ma ei tunne vajadust jõusaalis samu raskusi tõsta või basseinis sadat meetrit sama kiiresti ujuda, kui mehepojad. Ma soovin tõepoolest areneda ja iseendale tõestada, et ma suudan küll kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Vahel on isegi üsna mõnus tunne, kui oled mõnele suguõele silmad ette teinud.
Aga milleks meestega ennast võrrelda? See on umbes sama loogiline, et kroonlühter hakkab ennast rauduksega võrdlema. Mõlemad kenad ja kasulikud aga kannavad endas täiesti erinevaid funktsioone.
Siis kui ma leppisin sellega, et meeldib see mulle või mitte aga mul on ainult see keha ja need hormoonid mis said viljastamisel kaasa antud, muutus mu elu palju lihtsamaks. Mingil hetkel ma avastasin, et naiseks olemise juures on väga palju varjatuid plusse.
Mõelgem korraks kõigi nende eeliste peale, mis naistel on meeste ees. Naistele tehakse nii palju ilusaid ja üdini naiselikke rõivaid ning aksessuaare. Naistele avatakse uksi. Neile tehakse välja. Neile ulatatakse käsivars libedal linnatänaval. Neile aidatakse mantel selga. Nad saavad teistega halvasti käituda ja vabandada seda kuu tsükliga. Nad võivad kriitilisel hetkel pea selga visata ja süüdimatult hüüatada: Oih, mul oli blond hetk! Miks peaks üks terve mõistusega inimene kõige selle vastu võitlema?
Tuletagem pisut meelde seda aega, kui ka meie mail valitses võrdsus-kõigile-filosoofia. Siis kui naised pidid sama palju tööd rabama nagu mehed, olgu nad või viimaseid nädalaid lapse ootel. Pidid koos meestega õlg-õla kõrval telliseid laudma ja traktorit juhtima. Identsetes vormi ja vabaaja rõivastes töötama ja elama. Olid naised tol ajal õnnelikumad? Tundsid ennast hinnatumana? Kas nad tegelikult tundsid ennast võrdsena ning hoidsid sealjuures pea kõrgel?
Võrdsus juba iseenesest on nii kohutavalt subjektiivne mõiste, et selle olemasolu või puudumise üle argumenteerida näib fundamentaalselt vale. Siiani parim lause mida ma võrdsuse kohta kuulnud olen pärineb George Orwellilt. "All animals are equal, but some animals are more equal than others". (Teile, kes te veel ei oska Google translate kasutada: kõik loomad on võrdsed aga mõned loomad on võrdsemad kui teised.) Mõni lihtsalt on võrdsem kui teised, olenemata soost.
Aga võib-olla olen ma lihtsalt eluvõõras ja ei tea asjadest midagi. Või on mul lihtsalt meeletult vedanud elus. Ausalt öeldes ei arva ma ,et mehed ja naised võrdsed on. Ja palun vabandust, kui ma kedagi solvan aga ma eelistangi seda, et naisi meestest erinevalt koheldakse.
Noorena ei väärtustanud ma naiseks olemist ja suhtusin sellesse kui takistusse tegelike võimaluste ees. Nüüd olen ma targem. Teoreetiliselt.
Ma ei ole nimelt selline inimene, kellel on pidevalt vaja midagi teistele tõestada. Ma ei pea plaane eesti esimeseks nais presidendiks saada. Mul pole lennukaid ärialaseid ideid, mida mul minu soo tõttu teostada ei lubata. Ma ei tunne vajadust jõusaalis samu raskusi tõsta või basseinis sadat meetrit sama kiiresti ujuda, kui mehepojad. Ma soovin tõepoolest areneda ja iseendale tõestada, et ma suudan küll kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Vahel on isegi üsna mõnus tunne, kui oled mõnele suguõele silmad ette teinud.
Aga milleks meestega ennast võrrelda? See on umbes sama loogiline, et kroonlühter hakkab ennast rauduksega võrdlema. Mõlemad kenad ja kasulikud aga kannavad endas täiesti erinevaid funktsioone.
Siis kui ma leppisin sellega, et meeldib see mulle või mitte aga mul on ainult see keha ja need hormoonid mis said viljastamisel kaasa antud, muutus mu elu palju lihtsamaks. Mingil hetkel ma avastasin, et naiseks olemise juures on väga palju varjatuid plusse.
Mõelgem korraks kõigi nende eeliste peale, mis naistel on meeste ees. Naistele tehakse nii palju ilusaid ja üdini naiselikke rõivaid ning aksessuaare. Naistele avatakse uksi. Neile tehakse välja. Neile ulatatakse käsivars libedal linnatänaval. Neile aidatakse mantel selga. Nad saavad teistega halvasti käituda ja vabandada seda kuu tsükliga. Nad võivad kriitilisel hetkel pea selga visata ja süüdimatult hüüatada: Oih, mul oli blond hetk! Miks peaks üks terve mõistusega inimene kõige selle vastu võitlema?
Tuletagem pisut meelde seda aega, kui ka meie mail valitses võrdsus-kõigile-filosoofia. Siis kui naised pidid sama palju tööd rabama nagu mehed, olgu nad või viimaseid nädalaid lapse ootel. Pidid koos meestega õlg-õla kõrval telliseid laudma ja traktorit juhtima. Identsetes vormi ja vabaaja rõivastes töötama ja elama. Olid naised tol ajal õnnelikumad? Tundsid ennast hinnatumana? Kas nad tegelikult tundsid ennast võrdsena ning hoidsid sealjuures pea kõrgel?
Võrdsus juba iseenesest on nii kohutavalt subjektiivne mõiste, et selle olemasolu või puudumise üle argumenteerida näib fundamentaalselt vale. Siiani parim lause mida ma võrdsuse kohta kuulnud olen pärineb George Orwellilt. "All animals are equal, but some animals are more equal than others". (Teile, kes te veel ei oska Google translate kasutada: kõik loomad on võrdsed aga mõned loomad on võrdsemad kui teised.) Mõni lihtsalt on võrdsem kui teised, olenemata soost.
laupäev, 15. märts 2014
Flirtimisest
Mõned nädalad tagasi süüdistas mu sõbranna mind selles et olen flirtija. Mind on selles süüdistatud sageli ja kirglikult. Ma oskavat ka kõige süütumast asjast rääkida nii, et see kõlab erootiliselt. Minu silmad muutuvat ruugeks ning hääl pehmeks ja mahedaks. Ma puudutavat vestluskaaslase käsivart justkui möödaminnes. Minu juuksed langevat ühele küljele nagu ma oleks just voodist tõusnud. Väidetavalt teen ma kõike seda spontaanselt ja sageli.
Ikka on elus ette tulnud, et ma ilmutan meesterahva vastu rohkem huvi, kui ma tegelikult tunnen. Aga sama teen ma ka naistega suheldes. Pole mingi saladus, et mulle meeldib inimestega suhelda ja neid analüüsida ning uurida. Reeglina inimesed ei lase aga enda hingesoppi pugeda ja selleks, et see saaks juhtuda kasutan mina taktikat, mis jätab potentsiaalsele ohvrile mulje, et ta on üks intrigeerivamaid isiksusi, keda mul on elus kohata õnnestunud. Kõigile meeldib ennast tähtsana tunda, kes olen mina, et seda neile keelata?
Aga tegelikult ka. Kindlasti on pea kõigil ette tulnud, et me oleme kellegi vastu lihtsalt lahked ja sõbralikud ning vastassoo esindaja arvab, et me ajame talle ligi. Ja sama oleme ka ise tundnud. Mees avab meile ukse. Ütleb, et nii tore sind näha. Ja tal on meeles mingi tühine fakt mida mainiseme mullu kevadel. Aaaahh....ta on ju nii ilmselgelt armunud. On ta jee!
Üks mu hea tuttav rääkis kord loo, kuidas üks ta klient oli ennast täiesti narriks teinud. Kuna tegemist on üsnagi meeldiva ja tähelepaneliku meesterahvaga siis ma mõistan täielikult, kuidas selline lugu võis juhtuda. Tema jutu järgi oli kliendiks edukas kena naine ja nad olid mitu kuud ühise projekti kallal töötanud. Kuna see eeldab tavaliselt päris tihedat suhtlemist ja sagedaid kohtumisi oli proua arvanud, et neil võiks lisaks professionaalsele suhtle olla ka midagi intiimsemat. Ja kuigi tema lähenemiskatsed leebelt, kuid kindlalt tagasi lükati, ei saanud ta sellest aru. Asi kulmineerus sellega, et noor naine kirjutas kahe leheküljelise kirja, milles kirjeldas üksikasjalikult oma tundeid selle mehe vastu. Mu tuttav oli sellevõrra diskreetne, et ta ei rääkinud mulle kuidas ta ise sellele reageeris aga nii palju võin ma ettekujutada, et piinlik oli neil mõlemal.
Noored mehed minu tutvusringkonnas on sellistest kogemustest nii ära hirmutatud, et nad ei julge tüdrukuga rääkides talle isegi silma vaadata. See on tegelikult väga kurb. Pingevabast sugude vahelisest suhtlemisest on asi väga kaugel. Isiklikult mina arvan, et silmaringi laiendamise eesmärgil peaks sõpruskonnas olema võimalikult erinevaid isiksusi, nii mehi kui naisi, noori kui eakamaid, suhtes ja vallalisi. Aga minule arusaamatul põhjusel näivad pea kõik mu tuttavad vallalised mehed arvavat, et kui ma nendega paar sõbralikku lauset vahetan, on mul järgmiseks hommikuks broneeritud aeg pulmakutsete trükkali juurde.
Mis siis on flirtimine? Kui interneti otsingumootorisse sisestada "defineeri flirt" saab igasuguseid vastuseid. Ja nagu oodata võiski, siis kurdavad paljud selle üle, et nad ei saa ise arugi, et flirdivad. Noh, kui sa ise ei saa aru, siis see polegi flirtimine. Ärge palun olge kogu aeg nii tõsised. Kõik ei keerle tegelikult teie ümber. Olge õnnelikud, kui ilus tüdruk teiega rääkima tuleb ja palun, palun, palun ärge üle mõelge.
Ikka on elus ette tulnud, et ma ilmutan meesterahva vastu rohkem huvi, kui ma tegelikult tunnen. Aga sama teen ma ka naistega suheldes. Pole mingi saladus, et mulle meeldib inimestega suhelda ja neid analüüsida ning uurida. Reeglina inimesed ei lase aga enda hingesoppi pugeda ja selleks, et see saaks juhtuda kasutan mina taktikat, mis jätab potentsiaalsele ohvrile mulje, et ta on üks intrigeerivamaid isiksusi, keda mul on elus kohata õnnestunud. Kõigile meeldib ennast tähtsana tunda, kes olen mina, et seda neile keelata?
Aga tegelikult ka. Kindlasti on pea kõigil ette tulnud, et me oleme kellegi vastu lihtsalt lahked ja sõbralikud ning vastassoo esindaja arvab, et me ajame talle ligi. Ja sama oleme ka ise tundnud. Mees avab meile ukse. Ütleb, et nii tore sind näha. Ja tal on meeles mingi tühine fakt mida mainiseme mullu kevadel. Aaaahh....ta on ju nii ilmselgelt armunud. On ta jee!
Üks mu hea tuttav rääkis kord loo, kuidas üks ta klient oli ennast täiesti narriks teinud. Kuna tegemist on üsnagi meeldiva ja tähelepaneliku meesterahvaga siis ma mõistan täielikult, kuidas selline lugu võis juhtuda. Tema jutu järgi oli kliendiks edukas kena naine ja nad olid mitu kuud ühise projekti kallal töötanud. Kuna see eeldab tavaliselt päris tihedat suhtlemist ja sagedaid kohtumisi oli proua arvanud, et neil võiks lisaks professionaalsele suhtle olla ka midagi intiimsemat. Ja kuigi tema lähenemiskatsed leebelt, kuid kindlalt tagasi lükati, ei saanud ta sellest aru. Asi kulmineerus sellega, et noor naine kirjutas kahe leheküljelise kirja, milles kirjeldas üksikasjalikult oma tundeid selle mehe vastu. Mu tuttav oli sellevõrra diskreetne, et ta ei rääkinud mulle kuidas ta ise sellele reageeris aga nii palju võin ma ettekujutada, et piinlik oli neil mõlemal.
Noored mehed minu tutvusringkonnas on sellistest kogemustest nii ära hirmutatud, et nad ei julge tüdrukuga rääkides talle isegi silma vaadata. See on tegelikult väga kurb. Pingevabast sugude vahelisest suhtlemisest on asi väga kaugel. Isiklikult mina arvan, et silmaringi laiendamise eesmärgil peaks sõpruskonnas olema võimalikult erinevaid isiksusi, nii mehi kui naisi, noori kui eakamaid, suhtes ja vallalisi. Aga minule arusaamatul põhjusel näivad pea kõik mu tuttavad vallalised mehed arvavat, et kui ma nendega paar sõbralikku lauset vahetan, on mul järgmiseks hommikuks broneeritud aeg pulmakutsete trükkali juurde.
Mis siis on flirtimine? Kui interneti otsingumootorisse sisestada "defineeri flirt" saab igasuguseid vastuseid. Ja nagu oodata võiski, siis kurdavad paljud selle üle, et nad ei saa ise arugi, et flirdivad. Noh, kui sa ise ei saa aru, siis see polegi flirtimine. Ärge palun olge kogu aeg nii tõsised. Kõik ei keerle tegelikult teie ümber. Olge õnnelikud, kui ilus tüdruk teiega rääkima tuleb ja palun, palun, palun ärge üle mõelge.
kolmapäev, 12. märts 2014
Rumalusest
Üks asi mille vastu ma allergiline olen on rumalus. See on ohtlik viirus, mis näib nakatavat järjest suuremal hulgal inimesi. Ilmselt pole muidugi nii, et rumalaid on korraga juurde tekkinud, neid on ikka olnud. Asi on ilmselt selles, et rumalusele ei vaadata enam endiselt.
Aasta aasta järel on labased ja intelligentsust solvavad filmid ja kirjateosed aina suuremat populaarsust võitmas. Youtubis saavad just need videod kõige rohkem klikke just need videod mis lihtsalt nõretavad idiootsusest. Kümmekond aastat tagasi, kui linastusid paroodiad, osalesid neis eelkõige B-kategooria näitlejad. Ja isegi siis olid need võrdlemisi vaatamisväärsed. See, mida praegu kinodes näidatakse on parimal juhul keskpärane. Üsnagi häiriv on asjaolu, et reeglina mängivad neis kõrgelt hinnatud Hollywoodi näitlejad ja ka režissöörid on mainekad. Filmi valides on praegu juba võimatu otsustada, kas nimed De Niro, Allen või von Trier on väärt meie raskelt teenitud 5.50.
Rumalus ärritab mind peaaegu sama palju kui raiskamine. Tihti on need kaks asja omavahel ka seotud. Näiteks viimases korteris kus ma resideerisin oli kanalisatsiooni projekteerides tehtud viga. Seetõttu kippusid torud sageli ummistuma. Olles selle probleemiga nädala juba maadelnud ning jõudnud seisukohale, et olgu ma kui tahes andekas, see probleem käis mul lihtsalt üle jõu. Helistasin haldajale ning minu juurde saadeti raha kokkuhoiu huvides pensionärist isehakkaja. Ma usun küll eesti meeste kuldsetesse kätesse ning sellesse, et nad oskavad kodutöödes kõike. Aga tema tõesti ei osanud.
Alustuseks maadles ta pool tundi valamu aluse toruga, et näha, kas selles on vee äravoolu takistavaid objekte. Iseenesest pole paha mõte, ainult et ma olin teda informeerinud sellest, et olen seda juba teinud viimase 24 tunni jooksul. Aga ma andsin andeks, ma olen ju ikkagi naine, mida ma ikka torudest tean. Tema järgmine projekt oli liigutada pesumasinat, et põrandaalustele torudele paremat ligipääsu saada. Seal maadles ta umbes kaks tundi. Ma käisin aegajalt küsimas, et kuidas ka töö edeneb ja mulle selgitati sõnaohtralt millega täpselt tegu. Silmi pani pööritama, et härra üritas torusid puhastada elektrikaabliga, ei tea kas ta hambaniidiga ei tahtnud proovida?
Kui minuni jõudis arusaamine, et džentelmen suvatseb kuvaldaga minu dušši põrandat lõhkuma hakata, siis ma lihtsalt ei suutnud vait olla ja ütlesin, et ma võin küll naine olla ja pealegi blond aga nii palju tean ma ummistuse kõrvaldamisest küll, et selleks ei pea tingimata maja lammutama hakkama. Vanahärra solvus hirmsasti ja kukkus ennast kaitsma, et kui ma nii hästi tean, siis miks ma ise seda ei tee. Palusin tal asjad tagasi panna ja helistasin uuesti haldajale. Rääkisin kõik ära nii nagu lugu oli. Järgmisel päeval saadeti minu juurde päris torumees, kes ei liigutanud ühtegi eset vannitoas ning kahekümne minuti jooksul oli ummistus likvideeritud.
Oleksin ma parem inimene või siis väiksema elukogemusega oleksin kindlasti soss-sepal lasknud pool elamist ära lammutada ja üsna kindla veendumusega poleks ta ka siis elektrikaabliga suutnud probleemi lahendada. Lihtlabane ajaraisk ja rumalus. Emotsionaalsest kahjust ei hakka ma parem rääkimagi.
Ma ei taha kuidagi väita, et ma ise alati vaimustavalt terava taibuga olen. Alles möödunud nädalal kukkusin Prisma kassapidajale täiesti tarbetut lugu rääkima. Poole peal sain aru, et temal polnud minu jutust sooja ega külma. Natuke piinlik oli, tema jaoks olen ma vaid üks nendest napakatest klientidest, kellel on kodus ainult kass ja tuvid ning igasugune inimlik kontakt vallandab verbaalse düsenteeria.
Õega me vahel arutame, et miks meid ignorantsus nii kohutavalt pahandab. Oleme jõudnud hirmsa järelduseni, et nagu kõigi teistegi asjadega, mis meid kaasinimeste juures verest välja viivad, on ka rumalusega. Meid ärritavad teiste juures omadused, mida ka enda juures kõige rohkem põlgame. Teiste peale on aga palju lihtsam oma meelepaha, mis on tegelikkuses suunatud meie enese vastu, välja elada.
Sellistel hetkedel meenub mulle alati, kuidas mu eks mees siiralt imestust väljendas, kui me temaga laias maailmas asetleidvaid sündmusi diskuteerisime. Ta hüüatas spontaanselt: "Kui tark sa tegelikult oled!"
Aasta aasta järel on labased ja intelligentsust solvavad filmid ja kirjateosed aina suuremat populaarsust võitmas. Youtubis saavad just need videod kõige rohkem klikke just need videod mis lihtsalt nõretavad idiootsusest. Kümmekond aastat tagasi, kui linastusid paroodiad, osalesid neis eelkõige B-kategooria näitlejad. Ja isegi siis olid need võrdlemisi vaatamisväärsed. See, mida praegu kinodes näidatakse on parimal juhul keskpärane. Üsnagi häiriv on asjaolu, et reeglina mängivad neis kõrgelt hinnatud Hollywoodi näitlejad ja ka režissöörid on mainekad. Filmi valides on praegu juba võimatu otsustada, kas nimed De Niro, Allen või von Trier on väärt meie raskelt teenitud 5.50.
Rumalus ärritab mind peaaegu sama palju kui raiskamine. Tihti on need kaks asja omavahel ka seotud. Näiteks viimases korteris kus ma resideerisin oli kanalisatsiooni projekteerides tehtud viga. Seetõttu kippusid torud sageli ummistuma. Olles selle probleemiga nädala juba maadelnud ning jõudnud seisukohale, et olgu ma kui tahes andekas, see probleem käis mul lihtsalt üle jõu. Helistasin haldajale ning minu juurde saadeti raha kokkuhoiu huvides pensionärist isehakkaja. Ma usun küll eesti meeste kuldsetesse kätesse ning sellesse, et nad oskavad kodutöödes kõike. Aga tema tõesti ei osanud.
Alustuseks maadles ta pool tundi valamu aluse toruga, et näha, kas selles on vee äravoolu takistavaid objekte. Iseenesest pole paha mõte, ainult et ma olin teda informeerinud sellest, et olen seda juba teinud viimase 24 tunni jooksul. Aga ma andsin andeks, ma olen ju ikkagi naine, mida ma ikka torudest tean. Tema järgmine projekt oli liigutada pesumasinat, et põrandaalustele torudele paremat ligipääsu saada. Seal maadles ta umbes kaks tundi. Ma käisin aegajalt küsimas, et kuidas ka töö edeneb ja mulle selgitati sõnaohtralt millega täpselt tegu. Silmi pani pööritama, et härra üritas torusid puhastada elektrikaabliga, ei tea kas ta hambaniidiga ei tahtnud proovida?
Kui minuni jõudis arusaamine, et džentelmen suvatseb kuvaldaga minu dušši põrandat lõhkuma hakata, siis ma lihtsalt ei suutnud vait olla ja ütlesin, et ma võin küll naine olla ja pealegi blond aga nii palju tean ma ummistuse kõrvaldamisest küll, et selleks ei pea tingimata maja lammutama hakkama. Vanahärra solvus hirmsasti ja kukkus ennast kaitsma, et kui ma nii hästi tean, siis miks ma ise seda ei tee. Palusin tal asjad tagasi panna ja helistasin uuesti haldajale. Rääkisin kõik ära nii nagu lugu oli. Järgmisel päeval saadeti minu juurde päris torumees, kes ei liigutanud ühtegi eset vannitoas ning kahekümne minuti jooksul oli ummistus likvideeritud.
Oleksin ma parem inimene või siis väiksema elukogemusega oleksin kindlasti soss-sepal lasknud pool elamist ära lammutada ja üsna kindla veendumusega poleks ta ka siis elektrikaabliga suutnud probleemi lahendada. Lihtlabane ajaraisk ja rumalus. Emotsionaalsest kahjust ei hakka ma parem rääkimagi.
Ma ei taha kuidagi väita, et ma ise alati vaimustavalt terava taibuga olen. Alles möödunud nädalal kukkusin Prisma kassapidajale täiesti tarbetut lugu rääkima. Poole peal sain aru, et temal polnud minu jutust sooja ega külma. Natuke piinlik oli, tema jaoks olen ma vaid üks nendest napakatest klientidest, kellel on kodus ainult kass ja tuvid ning igasugune inimlik kontakt vallandab verbaalse düsenteeria.
Õega me vahel arutame, et miks meid ignorantsus nii kohutavalt pahandab. Oleme jõudnud hirmsa järelduseni, et nagu kõigi teistegi asjadega, mis meid kaasinimeste juures verest välja viivad, on ka rumalusega. Meid ärritavad teiste juures omadused, mida ka enda juures kõige rohkem põlgame. Teiste peale on aga palju lihtsam oma meelepaha, mis on tegelikkuses suunatud meie enese vastu, välja elada.
Sellistel hetkedel meenub mulle alati, kuidas mu eks mees siiralt imestust väljendas, kui me temaga laias maailmas asetleidvaid sündmusi diskuteerisime. Ta hüüatas spontaanselt: "Kui tark sa tegelikult oled!"
laupäev, 8. märts 2014
Kihtidest
Hiljuti kirjutasin sellest, kuidas kõik head ei saa parimagi tahtmise juures olla alati täiuslikult veatud. Ja igaühes meis peitub mitu inglit ja mõned deemonid. Tsiteerides klassikuid, me kõik oleme sibulad, meil on kihid. Mõnel meist on neid kihte rohkem ja teisel vähem aga me pole kunagi etteaimatavalt üheülbalised.
Mulle meeldivad rõivad. Ma naudin riietumist ning nendega enda väljendamist. Ma riietun vastavalt oma enesetundele ja nii on kohe kaugelt näha, kas ma tunnen end tütarlapselikuna, rõõmsameelsena, sensuaalsena, sportlikuna või tahan lihtsalt nähtamatu olla. Rõivad on esimene asi mida teised meie juures näevad. Mäletan korda, kui üks Eesti Päevalehe ajakirjanik arvas, et ma olen ürituste korraldaja. See oli päris naljakas, sest tol hetkel töötasin ma toidupoe kassapidajana.
See pole üldse esimene kord kui minu kohta on tehtud järeldus, mis on tegelikkusest väga kaugel. Kord näiteks arvas üks mees, et ma töötan Kaitseministeeriumis ministrina. Asjatu on mainida, et tegemist polnud just meie kauni rahva kõige helgema esindajaga. Talle piisas sellest, et ma kandsin ranget musta pintsakut. Aga, kui ma oleks kandnud maani lahtise seljaga kleiti? Oleksin siis sellepärast ooperilaulja?
Aga riietusega ongi lihtne inimesi segadusse ajada. Tegelikult on inimesi üleüldse suhteliselt kerge eksitada selle suhtes, kes me tegelikult oleme.
Mind peetakse automaatselt venelaseks, sest minu eesnimi on Ida Euroopas rohkem levinud kui seal, kust see tegelikult on pärit. Mind on töölt vallandatud, kuna mul on lapsed. Mind peetakse halvaks emaks, kuna ma käin regulaarselt juuksuris ja pole ohtlikult ülekaaluline.
Inimestele meeldib silte kleepida. Üks kližee ajab teist taga. Ja kui ühel või teisel põhjusel julged sa heakskiidetud standardite vastu eksida, tabab sind hukkamõist. Mõnikord harva teatud imetlus või isegi kadedus. Aga reeglina siiski halvakspanu. Kuidas julged sina olla teistsugune? Kes sa enda meelest oled, et müüte murrad!
Ma ei suuda meenutadagi kui tihti mind on nimetatud lõhestunud isiksuseks, skisofreenikuks, bipolaarseks ja mida kõike veel. Ma ei hakkagi väitma, et minu psüühikaga kõik korras on aga kes üldse on "normaalne"? Mul võib ju olla väljakujunenud käitumislaad aga kui olukorrad minu ümber pole normaalsed ei saa ju keegi eeldada, et mina ikka nagu klappidega hobune samas suunas edasi liigun. Et ellu jääda on vaja ennast vastavalt oludele mugandada.
Me ju pole vaid ühedimensioonilised. Meis on palju rolle, mida päev päevalt etendada. Me oleme kellegi laps, õde, naine, sõber, alluv, kohustus, kellegi muusa. Suurem osa meist on lausa professionaalsed artistid. Teised oskavad aasta aasta järel mängida vaid ühte rolli. Nad on selle hästi selgeks saanud ja kuigi on ka teisi pakkumisi tulnud siis nii lihtne ja mugav on seda sama järeleproovitud osa näidelda. Ja nii nad ongi pidevalt kurjategijad või ohvrid, kuningannad või hoorad, patused või pühakud.
Minu uus koostööpartner küsib mult päevas mitu korda, et kuidas mulle meeldib meie projekt. Ma vastan talle alati, et seespidiselt ma põlen. Praegu ta veel ei usu. Tema näeb minus tüüpilist vaos hoitud eestlast. Kui ta vaid teaks, et ükski eestlane ei arva, et ma rahulik ja tagasihoidlik olen. Ma rääkisin talle küll, et viimased kolmkümmend aastad olen ma kogu oma teadlikku olemusega treeninud ignoreerima kõiki oma emotsioone, et mind ainult omasuguseks peetaks. Ma olen õppinud oma häält taltsutama, et ma ei laulaks hommikust õhtuni. Ma käin pea iga päev ohtlikult kõrgete kontsadega, sest muidu ma lihtsalt tantsiks ja jookseks paigast paikka. Kaks aastakümmet teadsid kõik mind Katina. Ma värvisin oma tõmmu laka ligilähedaseks eesti lipu ühele kolmest värvist. Ja kõigest sellest hoolimata saab iga puhasttõugu eestlane juba kahesaja meetri kauguselt aru, et ma olen teisest liigist.
Ma võin võidelda kõigi väliste sümptomite vastu ja murda kõiki eelarvamusi. Lõpuks on ikkagi teatud hulk inimesi, kes sellest läbinäevad. Olgu sellel sibulal kuitahes palju kihte, päeva lõpus on ta ikka sibul, mitte, noh ütleme näiteks, apelsin.
Mulle meeldivad rõivad. Ma naudin riietumist ning nendega enda väljendamist. Ma riietun vastavalt oma enesetundele ja nii on kohe kaugelt näha, kas ma tunnen end tütarlapselikuna, rõõmsameelsena, sensuaalsena, sportlikuna või tahan lihtsalt nähtamatu olla. Rõivad on esimene asi mida teised meie juures näevad. Mäletan korda, kui üks Eesti Päevalehe ajakirjanik arvas, et ma olen ürituste korraldaja. See oli päris naljakas, sest tol hetkel töötasin ma toidupoe kassapidajana.
See pole üldse esimene kord kui minu kohta on tehtud järeldus, mis on tegelikkusest väga kaugel. Kord näiteks arvas üks mees, et ma töötan Kaitseministeeriumis ministrina. Asjatu on mainida, et tegemist polnud just meie kauni rahva kõige helgema esindajaga. Talle piisas sellest, et ma kandsin ranget musta pintsakut. Aga, kui ma oleks kandnud maani lahtise seljaga kleiti? Oleksin siis sellepärast ooperilaulja?
Aga riietusega ongi lihtne inimesi segadusse ajada. Tegelikult on inimesi üleüldse suhteliselt kerge eksitada selle suhtes, kes me tegelikult oleme.
Mind peetakse automaatselt venelaseks, sest minu eesnimi on Ida Euroopas rohkem levinud kui seal, kust see tegelikult on pärit. Mind on töölt vallandatud, kuna mul on lapsed. Mind peetakse halvaks emaks, kuna ma käin regulaarselt juuksuris ja pole ohtlikult ülekaaluline.
Inimestele meeldib silte kleepida. Üks kližee ajab teist taga. Ja kui ühel või teisel põhjusel julged sa heakskiidetud standardite vastu eksida, tabab sind hukkamõist. Mõnikord harva teatud imetlus või isegi kadedus. Aga reeglina siiski halvakspanu. Kuidas julged sina olla teistsugune? Kes sa enda meelest oled, et müüte murrad!
Ma ei suuda meenutadagi kui tihti mind on nimetatud lõhestunud isiksuseks, skisofreenikuks, bipolaarseks ja mida kõike veel. Ma ei hakkagi väitma, et minu psüühikaga kõik korras on aga kes üldse on "normaalne"? Mul võib ju olla väljakujunenud käitumislaad aga kui olukorrad minu ümber pole normaalsed ei saa ju keegi eeldada, et mina ikka nagu klappidega hobune samas suunas edasi liigun. Et ellu jääda on vaja ennast vastavalt oludele mugandada.
Me ju pole vaid ühedimensioonilised. Meis on palju rolle, mida päev päevalt etendada. Me oleme kellegi laps, õde, naine, sõber, alluv, kohustus, kellegi muusa. Suurem osa meist on lausa professionaalsed artistid. Teised oskavad aasta aasta järel mängida vaid ühte rolli. Nad on selle hästi selgeks saanud ja kuigi on ka teisi pakkumisi tulnud siis nii lihtne ja mugav on seda sama järeleproovitud osa näidelda. Ja nii nad ongi pidevalt kurjategijad või ohvrid, kuningannad või hoorad, patused või pühakud.
Minu uus koostööpartner küsib mult päevas mitu korda, et kuidas mulle meeldib meie projekt. Ma vastan talle alati, et seespidiselt ma põlen. Praegu ta veel ei usu. Tema näeb minus tüüpilist vaos hoitud eestlast. Kui ta vaid teaks, et ükski eestlane ei arva, et ma rahulik ja tagasihoidlik olen. Ma rääkisin talle küll, et viimased kolmkümmend aastad olen ma kogu oma teadlikku olemusega treeninud ignoreerima kõiki oma emotsioone, et mind ainult omasuguseks peetaks. Ma olen õppinud oma häält taltsutama, et ma ei laulaks hommikust õhtuni. Ma käin pea iga päev ohtlikult kõrgete kontsadega, sest muidu ma lihtsalt tantsiks ja jookseks paigast paikka. Kaks aastakümmet teadsid kõik mind Katina. Ma värvisin oma tõmmu laka ligilähedaseks eesti lipu ühele kolmest värvist. Ja kõigest sellest hoolimata saab iga puhasttõugu eestlane juba kahesaja meetri kauguselt aru, et ma olen teisest liigist.
Ma võin võidelda kõigi väliste sümptomite vastu ja murda kõiki eelarvamusi. Lõpuks on ikkagi teatud hulk inimesi, kes sellest läbinäevad. Olgu sellel sibulal kuitahes palju kihte, päeva lõpus on ta ikka sibul, mitte, noh ütleme näiteks, apelsin.
laupäev, 1. märts 2014
Kertust
Eestlaste eelistatum vaba aja veetmise viis. Me rabame kõvasti tööd teha ja siis tulles nädalavahetus, joome selle maha. Ükski pidu pole mäletamist väärt, kui sellel polnud piisavas koguses alkoholi. Eestlane on nii tuim ja uje, et ei julge kainest peast tüdrukule teregi öelda, joob ühe õlle ja tuleb kohe vägistama. Mõõdukas joomine tähendab eestlase jaoks seda, et võetakse pits viina Vabariigi aastapäeval, üks õlu jaaniõhtul, sünnipäeval klaas veini ja uuel aastal pokaal šampust. Kui sa julged rohkem juua oled alkohoolik ja Wismari haigla ootab sind oma patsiendiks. Kas tundub tuttav?
Ma ei hakka teesklemagi, et ise mingi karsklane olen. Minu kohta käib suurepäraselt fraas, mida viimasel ajal raadiojaamades lastakse, "I drink a little more than recomended" (joon pisut rohkem, kui peaks (vaba tõge)).
Vaatasin hiljuti taevani kiidetud Ilmar Raagi filmi "Kertu" ja mõistsin, et me kõik oleme oma elus armastanud vähemalt ühte joodikut. Oli selleks meie isa, kallim või poeg. Aga miks mitte vanaema, ema, tütar või õde? Mina igal juhul olen. Armastasin oma alkohoolikust vanaema, mis siis, et ta mind purjuspeaga litsiks kutsus ja kasevitsaga Hiiumaa kadakate vahel taga ajas, kuna ma tema ootustele ei osanud vastata. Armastasin arukaotuseni meest, kes alustas hommikuid pirnisiidriga ja lõpetas neid rummikooladega. Mingil tasandil armastan teda ikka veel.
Minu kõige kallima sõbranna mees suri hiljaaegu ülejoomise tõttu. Ma ei tea, mis toimus nende kahe vahel, sest kõrvaltvaatajad ei tea kunagi lõpuni, mis toimub kahe inimese vahel. Aga ma tean, et mu sõber armastas seda meest. Armastas, kuigi vihkas teda. Mulle rääkis ta temast alati põlglikult, justkui näidates, et on sellest kõigest üle. Naeris minu üle, kui ma pihtisin talle lugusid oma joodikust. Alles nüüd ma kuulsin, et samal ajal oli ta ise iga päev suhelnud omaenda joodikuga. Ma ei mõista hukka, ma mõistan liigagi hästi. Me kõik mõistame.
Kogu selle joomise taga on ju ikkagi inimene. Ja just seda inimest me armastamegi. Vahel harva armastame me seda inimest tänu joomisele isegi pisut rohkem. Miks? Sest alkohol võtab maha pidurid, millega me end taltsutame. Ja kui siis see, mis vallandub tammi tagant, on õrn ja hell ning siiras, siis kuidas me saaksimegi seda pahaks panna? Sest kõik alkohoolikud ei muutu juues kurjadeks ja agressiivseteks. Paljud on lahked ja head. See ongi nende tegelik loomus, mitte see, mis on aju poolt kontrollitud. Me ju ei ütle asju, mida oleksime pidanud ning jätame tegemata tegusid, mida enam teha ei saa. Jah, me kõik soovime, et oleksime õigel hetkel öelnud õigeid sõnu ja teinud õigeid tegusid. Miks ometi siis kõik eakad inimesed kahetsevad oma surivoodil hoopis seda, mis tegemata ja ütlemata jäi?
Minu esmasündinu tuli täna lagedale väitega, et ainult lollid on alkohoolikud. Päris intrigeeriv, kas pole? Mina ise olen pigem seisukohal, et alkoholism on just inteligentsete inimeste kutsehaigus. Ainult piisavalt läbinägelik inimene mõistab teatud eluhetkel, et kuigi ta väga ihaldaks maailma jätta maha endast parema paigana, kui selle eest leidis, pole see inimlikult lihtsalt võimalik, sest paraku on lolle, kes sinu üllatele aadetele vastu töötavad, ikkagi rohkem kui kaasmõtlejaid. Kas ei aja see siis jooma, et tuimestada valu ja kasvõi üheks õhtuks unustada tõelisus? Ja kui hommik ootab sind ees kõhedust tekitavalt reaalsena, aitavad seda üleelada sinu kaks parimat sõpra Jack ja Jim.
Aga "Kertu" kohta tahtsin ma seda öelda, et eesti mängufilmides on läbivalt üks ja ainus põhiline viga. Tõstatatakse probleem, liigutakse sujuvalt lahenduse poole ja just siis, kui lahendus juba näib käegakatsutav ning kulmineeruv, lõppeb film. See pole nii, et igaüks saab ise omaenda lõpu mõelda. Et see saaks juhtuda, peaks vähemalt põhilistele küsimustele vastused olemas olema. Seda aga pole ega tule.
Kuid miks peaks ma selles Eesti kinematograafiat süüdistama? See on ju nii eht eestlaslik. Ühtki probleemi ei räägita lõpuni selgeks. Ühtegi haava ei lasta lõpuni kinni kasvada. Kõik plaastrid jäävad lõpuni äratõmbamata. Näib kuidagi viisakam ning mugavam asjadel omasoodu kulgeda lasta. Istume kõik vagusasti elutoa diivanil, vaatame otsa elevandile, kes seal seisab, kaebame ilma üle ja võtame selle peale klõmaka. Ja kui see elevant ikka veel seal seisab siis ühe klõmmi veel. Ja veel...
Ma ei hakka teesklemagi, et ise mingi karsklane olen. Minu kohta käib suurepäraselt fraas, mida viimasel ajal raadiojaamades lastakse, "I drink a little more than recomended" (joon pisut rohkem, kui peaks (vaba tõge)).
Vaatasin hiljuti taevani kiidetud Ilmar Raagi filmi "Kertu" ja mõistsin, et me kõik oleme oma elus armastanud vähemalt ühte joodikut. Oli selleks meie isa, kallim või poeg. Aga miks mitte vanaema, ema, tütar või õde? Mina igal juhul olen. Armastasin oma alkohoolikust vanaema, mis siis, et ta mind purjuspeaga litsiks kutsus ja kasevitsaga Hiiumaa kadakate vahel taga ajas, kuna ma tema ootustele ei osanud vastata. Armastasin arukaotuseni meest, kes alustas hommikuid pirnisiidriga ja lõpetas neid rummikooladega. Mingil tasandil armastan teda ikka veel.
Minu kõige kallima sõbranna mees suri hiljaaegu ülejoomise tõttu. Ma ei tea, mis toimus nende kahe vahel, sest kõrvaltvaatajad ei tea kunagi lõpuni, mis toimub kahe inimese vahel. Aga ma tean, et mu sõber armastas seda meest. Armastas, kuigi vihkas teda. Mulle rääkis ta temast alati põlglikult, justkui näidates, et on sellest kõigest üle. Naeris minu üle, kui ma pihtisin talle lugusid oma joodikust. Alles nüüd ma kuulsin, et samal ajal oli ta ise iga päev suhelnud omaenda joodikuga. Ma ei mõista hukka, ma mõistan liigagi hästi. Me kõik mõistame.
Kogu selle joomise taga on ju ikkagi inimene. Ja just seda inimest me armastamegi. Vahel harva armastame me seda inimest tänu joomisele isegi pisut rohkem. Miks? Sest alkohol võtab maha pidurid, millega me end taltsutame. Ja kui siis see, mis vallandub tammi tagant, on õrn ja hell ning siiras, siis kuidas me saaksimegi seda pahaks panna? Sest kõik alkohoolikud ei muutu juues kurjadeks ja agressiivseteks. Paljud on lahked ja head. See ongi nende tegelik loomus, mitte see, mis on aju poolt kontrollitud. Me ju ei ütle asju, mida oleksime pidanud ning jätame tegemata tegusid, mida enam teha ei saa. Jah, me kõik soovime, et oleksime õigel hetkel öelnud õigeid sõnu ja teinud õigeid tegusid. Miks ometi siis kõik eakad inimesed kahetsevad oma surivoodil hoopis seda, mis tegemata ja ütlemata jäi?
Minu esmasündinu tuli täna lagedale väitega, et ainult lollid on alkohoolikud. Päris intrigeeriv, kas pole? Mina ise olen pigem seisukohal, et alkoholism on just inteligentsete inimeste kutsehaigus. Ainult piisavalt läbinägelik inimene mõistab teatud eluhetkel, et kuigi ta väga ihaldaks maailma jätta maha endast parema paigana, kui selle eest leidis, pole see inimlikult lihtsalt võimalik, sest paraku on lolle, kes sinu üllatele aadetele vastu töötavad, ikkagi rohkem kui kaasmõtlejaid. Kas ei aja see siis jooma, et tuimestada valu ja kasvõi üheks õhtuks unustada tõelisus? Ja kui hommik ootab sind ees kõhedust tekitavalt reaalsena, aitavad seda üleelada sinu kaks parimat sõpra Jack ja Jim.
Aga "Kertu" kohta tahtsin ma seda öelda, et eesti mängufilmides on läbivalt üks ja ainus põhiline viga. Tõstatatakse probleem, liigutakse sujuvalt lahenduse poole ja just siis, kui lahendus juba näib käegakatsutav ning kulmineeruv, lõppeb film. See pole nii, et igaüks saab ise omaenda lõpu mõelda. Et see saaks juhtuda, peaks vähemalt põhilistele küsimustele vastused olemas olema. Seda aga pole ega tule.
Tellimine:
Postitused (Atom)