Meil kõigil on mingi maine. Me kõik teeme selle omandamiseks midagi ja kui ei tee siis saame ka vastava maine. See on nagu visiitkaart, mida me jagame ja mida meie eest jagatakse inimestele, kes meid veel väga hästi ei tunne.
Minul on ka maine. Mingil minule arusaamatul põhjusel teavad pea kõik inimesed, kes minu kodu ukse vahelt sisse astuvad, et ma olen imeline kokk. Ma mõistan, kuidas see kuulujutt aluse on saanud aga ma pole enam üldse kindel kas see praegu ka veel tõele vastab, sest pärast lahutust pole ma ühtegi kokaraamatut isegi avanud. Ning põhiliselt söövad mu järeltulijad Prisma soojaletist ostetud grillkana ja kiirkeedu nuudleid.
Samuti olen märganud, et paljud sõbrad ning tuttavad pöörduvad minu poole sisekujunduse ja riietuse küsimustes. Sellest saan ma vähemalt kuidagi aru, seda mainet olen ma ise teadlikult kujundanud.
Möödunud aastal levis minu kohta selline jutt, et mul on suhe ühe noore mehega. Seda oli kummaline kuulda, sest kuigi me tõesti veetsime tol ajal päris palju aega koos, siis kummagi poolt polnud romantilist huvi. Aga inimestele, kes armastavad teiste elu lahata, läheb harva korda see, millist mõju nende jutud võivad avaldada. Tänaseks päevaks olen ma ühe hea sõbra võrra vaesem. Kahjuks hoolis tema teiste inimeste arvamusest enam kui meie sõprusest.
Hiljuti jõudis minuni kuulujutt, mis jõudsalt kogukonnas hoogu kogub. Ma ei soovi siinkohal üksikasjadesse laskuda, kes on kuulnud see teab isegi, millest jutt. Ma ei saa öelda, et see mind üllatab. Ühest küljest on isegi veidralt meelitav, et ma nii paljudele korda lähen, et neil on huvi minu kohta jutte levitada. Mis mind häirib, on tõsiasi, et neid jutte on nii lihtne uskuda. See paneb mind analüüsima, et mida sellist ma siis tegelikult teinud olen, et mul on kergete elukommetega inimese maine?
Ma olen viimased kakskümmend aastat näinud kõvasti vaeva selle nimel, et mul oleks laitmatu maine. Ma kuulen sõprade suust pidevalt sõnu, et miks sa üldse hoolid sellest mida nad räägivad? Aga ma pole ju üksi. Minu maine loob aluse ka sellele millise mainega peavad minu pojad üles kasvama. Üks selline jutt tõmbab kõigele sellele vee peale. Fakt on see, et kedagi tegelikult ei huvita, kas see lugu on tõsi või mitte. Keegi ei vaevu fakte analüüsima. Tunduvamalt rahuldust pakkuvam on kuulata, uskuda ja mõnuga keelt kratsida.
On tõsi, et ma olen oma elus teinud asju mille üle ma kuigi uhke pole aga mitte keegi meist pole õela laimu eest kaitstud. Isegi kui me elaksime üksi oma rahulikku elu leidub inimesi, kes ka selles leiavad midagi taunimisväärset. Ammugi siis mina, kes ma elan draama nimel. Keegi näeb mind Kadrioru pargis jalutamas võõra mehe käevangus. Teine näeb mind kandmas pisut liiga lühikest seelikut ja paljastavat dekolteed. Kolmas kuuleb kuidas ma telefoni teel flirtivalt naeran. Neljas kodanik märkab, et ma kahel päeval järjest maksan pudeli Rieslingu eest. Ütleme, et need kodanikud saavad õhtul X kokku ja vahetavad informatsiooni. Kui mul oleks hea fantaasia siis pigistaks päris hea loo välja, või mis? Õnneks ei pea minul hea ettekujutlus olemagi, on palju teisi kes seda minu eest omavad.
Mul pole kunagi hea loo vastu midagi olnud, isegi siis, kui ma ise selles peaosa mängin. Ühte asja tahan siiski mainida. Kui te nii head kodanikud olete ja teiste kohta lugusid levitate ning nende mainet rikute, kas te annate endale aru ka, et te põhimõtteliselt tulete päisepäeva ajal kellegi juurde ja viskate ta peale sõnnikut. Ainult, et see on hullem. Sõnniku saab kuidagimoodi maha pesta ja ammoniaagi lehk haihtub. Oma mainet on tunduvamalt keerulisem puhtaks pesta.
kolmapäev, 30. aprill 2014
reede, 25. aprill 2014
Kõrgetest standarditest
Mees kelle heaks ma töötan, tuli mõned nädalad tagasi lagedale väitega, et tema meelest eesti naised ei sea meestele eriti kõrgeid ootusi. Tema näeb pidevalt, kuidas igati äge naine elab kokku mehega, kes on seda ainult sootunnuste poolest. Joodikud, naisepeksjad, mehed, kes hülgavad oma ihuvilja, need kes elavad naise rahakoti peal. Need on mehed, kelle eesti naine oma laste isaks valib.
See jutuajamine tuletas mulle meelde, et siis kui ma veel üli-glamuurse rõivapoe laos kleitidele hinnasilte kleepisin, oli mul taskuformaadis kolleeg, kellega sai räägitud sellest, et me oleme rahul, kui mees käib tööl ja viitsib kaks korda nädalas dušši all käia. Tõesti, naiste ootused meeste suhtes pole teab mis kõrged. Aga ma ei arva, et see ainult eesti naiste probleem on. Ükskõik kus lääne maailmas ringi ka ei vaata, on vapustavad, imelised, hingetuks võtvad eevatütred koos meestega, kellel on õlle kõht, neandertaalase IQ, koopa mehe kombed ja töötavad Soomes katusepanijatena (mul pole ausa töö tegija vastu iseenesest midagi aga kergema väljapääsu otsimise vastu küll).
Millest see tuleneb? See pole tuumafüüsika, ikka halvast enesehinnangust. Emad on meid juba nii kasvatanud, et suurim õnn, mis meile osaks võib saada, on see, et üks mees meid endale naiseks kosib. Kas teid siis ei kasvatatud nõnda? Mis te ise arvate, miks mina kaheksateist aastaselt mehele läksin? Ema ütles mulle, et kui nüüd tema ka mind ei taha, siis ma surengi vanatüdrukuna. Kuidas sa ikka kahtled elukogenud inimese õpetussõnades.
Võrreldes tolle aegse kogemusega on minu enesehinnang ja ootused meesterahva suhtes kasvanud. Ja kuigi enamik eestlannasid ootavad meestelt ülivähe on minu tick-off nimekiri kilomeetri pikkune. Nii räägib mees, kes teab mind mõned kuud. Mingil minu jaoks arusaamatul moel olen talle jätnud mulje, et kui mees pole segu Brad Pittist, Albert Einsteinist, Napoleon Bonapartist, Olly Mursist ja Nikolai Gogolist, siis ta ei vääri minu poolt isegi üht õnnetut pilku. Saa siis aru, ühte pidi pole hea ja teist pidi on ka halb!
Samas olen ma tänaseks päevaks nii kaua juba üksi olnud ja selle häid külgi nautima õppinud, et inimene, kes mind endale päriseks tahab, peab tõesti vaimustav olema. Kunagi arvasin ma, et üksikuks jäämine on ühe inimese suurim õnnetus. Kuid olles olnud kolmteist aastat abielus, tean et elus võib olla palju hirmsamaid alternatiive. Näiteks vale inimesega abielus olemine.
Nii, et olgu mu ootused meeste suhtes pigem pisut liiga kõrged, kui et liiga madalad. Mõelgem korraks, kui kõrged on meeste ootused võimaliku abikaasa suhtes. Supermodell, 1,80 m pikk, 90-60-90 mõõdud, poolde selga ulatuvad kastanpruunid kerge lainega juuksed, asuuri sinised silmad, kõrged põsesarnad, räägib vabalt neljas keeles, magistri kraad, must vöö karates, hobikokk, tegeleb kudumise ja tikkimisega, laulab nagu Lana del Ray ja tantsib nagu Cheryl Cole. Lisaks veel huumori meel ja huvi jalgpalli vastu. Kas midagi ununes? Ei, üks asi on vähemalt veel oluline aga selle jätan teile järeldamiseks, sest ka alaealised loevad seda blogi.
Ja kas te arvate, et mehed, kes selliseid absurdseid standardeid seavad on ise võrdväärsed partnerid? Või kas nad leiavad oma ideaalnaise? Nii utoopiline, kui see ka ei tundu, siis sageli isegi leiavad. Aga peagi leiavad nad vähemalt ühe vea, mis kogu loo ära rikub ning seda viga hõõrutakse sellele kullatükile nina alla, et ta ikka teaks kui suuremeelne on mees, kes ta endale võttis ja millise teene talle osutas.
See jutuajamine tuletas mulle meelde, et siis kui ma veel üli-glamuurse rõivapoe laos kleitidele hinnasilte kleepisin, oli mul taskuformaadis kolleeg, kellega sai räägitud sellest, et me oleme rahul, kui mees käib tööl ja viitsib kaks korda nädalas dušši all käia. Tõesti, naiste ootused meeste suhtes pole teab mis kõrged. Aga ma ei arva, et see ainult eesti naiste probleem on. Ükskõik kus lääne maailmas ringi ka ei vaata, on vapustavad, imelised, hingetuks võtvad eevatütred koos meestega, kellel on õlle kõht, neandertaalase IQ, koopa mehe kombed ja töötavad Soomes katusepanijatena (mul pole ausa töö tegija vastu iseenesest midagi aga kergema väljapääsu otsimise vastu küll).
Millest see tuleneb? See pole tuumafüüsika, ikka halvast enesehinnangust. Emad on meid juba nii kasvatanud, et suurim õnn, mis meile osaks võib saada, on see, et üks mees meid endale naiseks kosib. Kas teid siis ei kasvatatud nõnda? Mis te ise arvate, miks mina kaheksateist aastaselt mehele läksin? Ema ütles mulle, et kui nüüd tema ka mind ei taha, siis ma surengi vanatüdrukuna. Kuidas sa ikka kahtled elukogenud inimese õpetussõnades.
Võrreldes tolle aegse kogemusega on minu enesehinnang ja ootused meesterahva suhtes kasvanud. Ja kuigi enamik eestlannasid ootavad meestelt ülivähe on minu tick-off nimekiri kilomeetri pikkune. Nii räägib mees, kes teab mind mõned kuud. Mingil minu jaoks arusaamatul moel olen talle jätnud mulje, et kui mees pole segu Brad Pittist, Albert Einsteinist, Napoleon Bonapartist, Olly Mursist ja Nikolai Gogolist, siis ta ei vääri minu poolt isegi üht õnnetut pilku. Saa siis aru, ühte pidi pole hea ja teist pidi on ka halb!
Samas olen ma tänaseks päevaks nii kaua juba üksi olnud ja selle häid külgi nautima õppinud, et inimene, kes mind endale päriseks tahab, peab tõesti vaimustav olema. Kunagi arvasin ma, et üksikuks jäämine on ühe inimese suurim õnnetus. Kuid olles olnud kolmteist aastat abielus, tean et elus võib olla palju hirmsamaid alternatiive. Näiteks vale inimesega abielus olemine.
Nii, et olgu mu ootused meeste suhtes pigem pisut liiga kõrged, kui et liiga madalad. Mõelgem korraks, kui kõrged on meeste ootused võimaliku abikaasa suhtes. Supermodell, 1,80 m pikk, 90-60-90 mõõdud, poolde selga ulatuvad kastanpruunid kerge lainega juuksed, asuuri sinised silmad, kõrged põsesarnad, räägib vabalt neljas keeles, magistri kraad, must vöö karates, hobikokk, tegeleb kudumise ja tikkimisega, laulab nagu Lana del Ray ja tantsib nagu Cheryl Cole. Lisaks veel huumori meel ja huvi jalgpalli vastu. Kas midagi ununes? Ei, üks asi on vähemalt veel oluline aga selle jätan teile järeldamiseks, sest ka alaealised loevad seda blogi.
Ja kas te arvate, et mehed, kes selliseid absurdseid standardeid seavad on ise võrdväärsed partnerid? Või kas nad leiavad oma ideaalnaise? Nii utoopiline, kui see ka ei tundu, siis sageli isegi leiavad. Aga peagi leiavad nad vähemalt ühe vea, mis kogu loo ära rikub ning seda viga hõõrutakse sellele kullatükile nina alla, et ta ikka teaks kui suuremeelne on mees, kes ta endale võttis ja millise teene talle osutas.
laupäev, 12. aprill 2014
Võrdsest palgast
Hommikuti sõidan ma mööda valimisreklaamist, mis on suunatud, minu arusaamise järgi, just nõrgema soo esindajatele. Must valgel on kirjas, et kandidaat soovib meie tütardele võrdseid võimalusi ja võrdset palka.
Ilus idee. Ma usun, et ka täiesti teostatav. Aga minu meelest täiesti ebavajalik. Miks? Kas ma siis ei taha meestega sama palju palka teenida? Kas ma ei soovi, et minu tulevastel miniatel oleks elus edukas olemiseks võrdväärsed võimalused? Ma tean, et alles hiljuti tõstatasin just samalaadse teema ja mulle ei meeldi ennast korrata. Samas jäi mul tol korral mõte või paar siiski hinge peale kripeldama.
Õnneks olen ma hetkel teist kõigist ohutul kaugusel ja selle pärast julgen välja öelda selle, mida südamest õigeks pean. Nimelt, ma ei arva, et naised peaksid meestega võrdväärset palka saama. Võib-olla tuleneb see minu tagurlikust mõtlemisviisist, vanamoelisest kasvatusest, või Jumal teab millest veel aga ma olen alati seda meelt olnud. Tahate ma räägin miks? Vahet pole, ma nagunii kirjutan sellest.
Selleks, et mees saaks tunda end tänapäeva naise kõrval tegijana, on tal vaja tunda, et on millegi poolest naisest üle. Teie vähesed meessoo esindajad, kes olete juhuslikult interneti avarustest minu blogi otsa koperdanud, teate küll, millest ma räägin. Mehed vajavad seda, et naine neile alt üles vaatab, silmad täis vaimustust ja imetlust. Mees tahab tunda end tugevamana, targemana, võimekamana, otsusekindlamana ja päris kindlasti tahab iga mees tunda, et suudab oma südamedaami eest ka majanduslikult hoolt kanda.
Mõelge, kui me võtame ka selle meeste käest ära, mis meie ühiskonnast siis saab? Mehed niigi jätavad oma naisi maha, sest need on igatepidi võimekamad. Ma ei pea näidet kusagilt kaugelt otsima. Mu enda mees jättis mind üksi koos nelja lapsega ja muude kohustustega, millega ta teadis, et ma toime tulen, sest nagu talle siiani meeldib rõhutada, ma olen nii tubli. Kui ma oleksin pisutki läbinägelikum, oleksin olnud vähem tubli ja võib-olla minu lastele oleks praegu isa. Aga see pole ainult minu probleem.
Pool Eestimaad on täis selliseid naisi nagu mina. Teine pool teeskleb, et nad on saamatumad, rumalamad ja naiivsemad ainult sellepärast, et see imeline elukas, keda me meheks armastame nimetada, vaid nende elus oleks. Targad naised, müts maha nende ees.
Sellepärast ma palun, härra Peaminister, jätame meestele vähemalt selle õnnetu 20 %-lise palgavahe, et nad ometi ennast meestena tunneksid ja kõik väikesed poisid ei peaks ilma isata kasvama.
Ilus idee. Ma usun, et ka täiesti teostatav. Aga minu meelest täiesti ebavajalik. Miks? Kas ma siis ei taha meestega sama palju palka teenida? Kas ma ei soovi, et minu tulevastel miniatel oleks elus edukas olemiseks võrdväärsed võimalused? Ma tean, et alles hiljuti tõstatasin just samalaadse teema ja mulle ei meeldi ennast korrata. Samas jäi mul tol korral mõte või paar siiski hinge peale kripeldama.
Õnneks olen ma hetkel teist kõigist ohutul kaugusel ja selle pärast julgen välja öelda selle, mida südamest õigeks pean. Nimelt, ma ei arva, et naised peaksid meestega võrdväärset palka saama. Võib-olla tuleneb see minu tagurlikust mõtlemisviisist, vanamoelisest kasvatusest, või Jumal teab millest veel aga ma olen alati seda meelt olnud. Tahate ma räägin miks? Vahet pole, ma nagunii kirjutan sellest.
Selleks, et mees saaks tunda end tänapäeva naise kõrval tegijana, on tal vaja tunda, et on millegi poolest naisest üle. Teie vähesed meessoo esindajad, kes olete juhuslikult interneti avarustest minu blogi otsa koperdanud, teate küll, millest ma räägin. Mehed vajavad seda, et naine neile alt üles vaatab, silmad täis vaimustust ja imetlust. Mees tahab tunda end tugevamana, targemana, võimekamana, otsusekindlamana ja päris kindlasti tahab iga mees tunda, et suudab oma südamedaami eest ka majanduslikult hoolt kanda.
Mõelge, kui me võtame ka selle meeste käest ära, mis meie ühiskonnast siis saab? Mehed niigi jätavad oma naisi maha, sest need on igatepidi võimekamad. Ma ei pea näidet kusagilt kaugelt otsima. Mu enda mees jättis mind üksi koos nelja lapsega ja muude kohustustega, millega ta teadis, et ma toime tulen, sest nagu talle siiani meeldib rõhutada, ma olen nii tubli. Kui ma oleksin pisutki läbinägelikum, oleksin olnud vähem tubli ja võib-olla minu lastele oleks praegu isa. Aga see pole ainult minu probleem.
Pool Eestimaad on täis selliseid naisi nagu mina. Teine pool teeskleb, et nad on saamatumad, rumalamad ja naiivsemad ainult sellepärast, et see imeline elukas, keda me meheks armastame nimetada, vaid nende elus oleks. Targad naised, müts maha nende ees.
Sellepärast ma palun, härra Peaminister, jätame meestele vähemalt selle õnnetu 20 %-lise palgavahe, et nad ometi ennast meestena tunneksid ja kõik väikesed poisid ei peaks ilma isata kasvama.
neljapäev, 10. aprill 2014
Kuidas ma trennis käisin
Möödunud suvel läks mu sõbranna tööle spordiklubisse ja kutsus mind tasuta proovitrenni. Kuna viimati kandsin ma dresse ja tosse gümnaasiumi lõpuklassis, siis lükkasin seda üritust aina edasi. Aga kuna sõbranna rääkis sellest ainult ülivõrdes siis läksin kõigepealt endale trennivarustust ostma. Alustasin spordirinnahoidjaga ja lõpetasin ilusa roosa märsiga, kuhu kõik see varandus ära mahtus. Trenn oli küll tasuta aga kõik see, mis kotti mahtus (spets pesu, trikoo, tossud, sokid, püksid ja top) seda ju polnud. Õnneks sain ma kogu selle kraami ülisoodsalt, sest meie imelisel linnal on pakkuda selliseid poode, mida nimetatakse outletideks. Faas üks, edukalt läbitud.
Üks hea asi, mis trenniriided sinu kehaga teevad on see, et sa näed neis juba iseenesest palju saledam välja, kui sa tegelikult oled. Aga halb asi on see, et sa pead ju kuidagi nendesse riietesse ka saama, mis tähendab, et päris mitme võika sekundi jooksul oled sa seal kogu ilmarahvale imetlemiseks. Ja kuigi sa võid kodus saavutada riietevahetamises esikoha, on keegi teine garderoobis ikka kiirem. Pole hullu, neelan oma uhkuse alla ja mõtlen, et ma ju tulin trenni sellepärast, et kõigest sellest, mis riiete alla ära ei taha mahtuda, vabaks saada. Teine faas, kah kuidagi moodi läbitud.
Uus probleem, kuna ma pole mitte kunagi elus (jah, te lugesite õigesti, mitte kunagi) jooksulinti ja muid treeningvahendeid lähedalt näinudki, siis kuidas ma neid kasutan ja mida nendega üldse teha saab? Sõbranna teatas mulle, et ärgu ma muretsega, väidetavalt on seal personaaltreenerid, kes kõike selgitavad ja kui ma hästi käitun siis ka treeningkava paika panevad. Täitsa piinlik, pean mingile jõmmile hakkama selgitama, et ma pole viimase neljateist aasta jooksul rohkem jooksnud, kui viiskümmend meetrit bussi peale ja tõstnud ainult ostukotte (mis on pungil šokolaadi, coca-colat, krõpse ja muid ülitervislikke snäkke). Hea küll, ilmselt on ta ka palju suuremaid tüdrukuid näinud ja ma vähemalt soovin midagi enda juures muuta. Faas kolm, ja-ja, läbitud.
Aga mis siis, kui ma lähengi trenni ja natuke seal sörgin ja pisut hantlitega möllan, kas ma muutun siis Inna Uidiks? Teate, mulle meeldib küll vaadata, kui mees on kenasti vormis aga naise puhul on see pisut hirmutav. Kui ma pean valima, siis naise juures eelistan seda pehmust ja kurvikust, mis esineb India kõhutantsijate juures, kaheksapakile ning kandilistele õlgadele. No, ei, jäägu see minust kaugele. Faas neli sai läbitud, kuna sõbranna ähvardas mind väevõimuga kohale tarida, kui ma ettekäänetega juba ei lõpeta.
Jõudsin siis lõpuks spordikluppi ja mulle ulatati higirätik ja kapivõti. Õnneks oli garderoob täiesti tühi ja ma oleks seal võinud alasti kasvõi salsat tantsida. Suutsin kiusatusele siiski vastupanna ja vahetasin riided ning läksin treeneri vastuvõtule. Ta oli väga meeldiv, küsis, millega tegelenud olen, mida saavutada tahan ja näitas kuidas hirmsaid metallist kolakaid endaga sõbraks teha. Oma tubli tunni tegeleti minuga, täitsa uhke tunne oli. Jõmm palus siis järgmise nelja päeva menüü kõik kenasti ausalt kirja panna, et ma ise ka näeksin, mis mu nõrgad kohad on. Pärast väike pesu ja saun ning kümme minutit ujumist. Mina naiivselt uskusin, et jaksan tund aega ujuda! Pärast kolmandat otsa olin ma juba kurnatusest uppumas, kusjuures tegemist oli 23meetrise basseiniga. Kui ma oleksin päris ujulas olnud, oleksingi ilmselt lihtsalt poole otsa peal oma märja lõpu leidnud. Pärast sellist eneseületust suundusin otsejoones Hesburgerisse. Milline õel inimene ehitab kiirtoidurestorani spordihoone kõrvale? Aga üldkokkuvõttes oli faas viis päris nauditav.
Kes on trennis käinud, teab et kõige raskem on alustada, aga kui juba maitse suus, siis on see nagu narkootikum. Sa vajad seda aina tihedamini ja suuremates doosides. Kui mu töögraafik lubas, käisin lausa iga päev ja kuigi veetsin aina pikemalt oma aega seal siis isu füüsilise aktiivsuse järele aina kasvas. Kui ma olin juba kolm nädalat korralik olnud ja usinasti võimelnud, tundsin jõusaalis ennast nagu tegija ja märkasin, et jõuan palju rohkem, riided istuvad paremini ja tuju on ka parem. Trenn rokib sajaga!
Üks hea asi, mis trenniriided sinu kehaga teevad on see, et sa näed neis juba iseenesest palju saledam välja, kui sa tegelikult oled. Aga halb asi on see, et sa pead ju kuidagi nendesse riietesse ka saama, mis tähendab, et päris mitme võika sekundi jooksul oled sa seal kogu ilmarahvale imetlemiseks. Ja kuigi sa võid kodus saavutada riietevahetamises esikoha, on keegi teine garderoobis ikka kiirem. Pole hullu, neelan oma uhkuse alla ja mõtlen, et ma ju tulin trenni sellepärast, et kõigest sellest, mis riiete alla ära ei taha mahtuda, vabaks saada. Teine faas, kah kuidagi moodi läbitud.
Uus probleem, kuna ma pole mitte kunagi elus (jah, te lugesite õigesti, mitte kunagi) jooksulinti ja muid treeningvahendeid lähedalt näinudki, siis kuidas ma neid kasutan ja mida nendega üldse teha saab? Sõbranna teatas mulle, et ärgu ma muretsega, väidetavalt on seal personaaltreenerid, kes kõike selgitavad ja kui ma hästi käitun siis ka treeningkava paika panevad. Täitsa piinlik, pean mingile jõmmile hakkama selgitama, et ma pole viimase neljateist aasta jooksul rohkem jooksnud, kui viiskümmend meetrit bussi peale ja tõstnud ainult ostukotte (mis on pungil šokolaadi, coca-colat, krõpse ja muid ülitervislikke snäkke). Hea küll, ilmselt on ta ka palju suuremaid tüdrukuid näinud ja ma vähemalt soovin midagi enda juures muuta. Faas kolm, ja-ja, läbitud.
Aga mis siis, kui ma lähengi trenni ja natuke seal sörgin ja pisut hantlitega möllan, kas ma muutun siis Inna Uidiks? Teate, mulle meeldib küll vaadata, kui mees on kenasti vormis aga naise puhul on see pisut hirmutav. Kui ma pean valima, siis naise juures eelistan seda pehmust ja kurvikust, mis esineb India kõhutantsijate juures, kaheksapakile ning kandilistele õlgadele. No, ei, jäägu see minust kaugele. Faas neli sai läbitud, kuna sõbranna ähvardas mind väevõimuga kohale tarida, kui ma ettekäänetega juba ei lõpeta.
Jõudsin siis lõpuks spordikluppi ja mulle ulatati higirätik ja kapivõti. Õnneks oli garderoob täiesti tühi ja ma oleks seal võinud alasti kasvõi salsat tantsida. Suutsin kiusatusele siiski vastupanna ja vahetasin riided ning läksin treeneri vastuvõtule. Ta oli väga meeldiv, küsis, millega tegelenud olen, mida saavutada tahan ja näitas kuidas hirmsaid metallist kolakaid endaga sõbraks teha. Oma tubli tunni tegeleti minuga, täitsa uhke tunne oli. Jõmm palus siis järgmise nelja päeva menüü kõik kenasti ausalt kirja panna, et ma ise ka näeksin, mis mu nõrgad kohad on. Pärast väike pesu ja saun ning kümme minutit ujumist. Mina naiivselt uskusin, et jaksan tund aega ujuda! Pärast kolmandat otsa olin ma juba kurnatusest uppumas, kusjuures tegemist oli 23meetrise basseiniga. Kui ma oleksin päris ujulas olnud, oleksingi ilmselt lihtsalt poole otsa peal oma märja lõpu leidnud. Pärast sellist eneseületust suundusin otsejoones Hesburgerisse. Milline õel inimene ehitab kiirtoidurestorani spordihoone kõrvale? Aga üldkokkuvõttes oli faas viis päris nauditav.
Kes on trennis käinud, teab et kõige raskem on alustada, aga kui juba maitse suus, siis on see nagu narkootikum. Sa vajad seda aina tihedamini ja suuremates doosides. Kui mu töögraafik lubas, käisin lausa iga päev ja kuigi veetsin aina pikemalt oma aega seal siis isu füüsilise aktiivsuse järele aina kasvas. Kui ma olin juba kolm nädalat korralik olnud ja usinasti võimelnud, tundsin jõusaalis ennast nagu tegija ja märkasin, et jõuan palju rohkem, riided istuvad paremini ja tuju on ka parem. Trenn rokib sajaga!
laupäev, 5. aprill 2014
Naksitrallidest
Jõudis ka minu koju Eesti Ekspressi tellijale ettenähtud tasuta koopia Naksitrallide multikast. Tegime siis lastega oma traditsioonilise laupäevase popcorni õhtu. Sellised õhtud on ainult idee tasandil vahvad. Reeglina ei suuda me otsustada millist filmi vaadata, mis oleks vanuses 5 kuni 33 paeluv ja ülesehitav. Multikad on selles suhtes üsna lihtne alternatiiv. Aga mitte seekord.
Nad ei viitsinud seda isegi lõpuni vaadata. Muidugi saan ma aru, et siin tuleb mängu põlvkondade vahe ja see süveneb aastatega. Mu kaheteist aastane on mult mitu korda küsinud, et millised laulud "minu ajal" populaarsed olid. Ma selgitan talle alati kannatlikult, et kuna ma veel surnud pole, siis ka praegu on veel täiesti minu aeg. Sellepeale mühatatakse, et sa ju tead küll mida ma mõtlen. Ja ma teangi. Tema jaoks olen ma iganenud ja moest väljas. Ilmselt kujutab ta ette, et minu nooruses sõideti ringi hobuvankritega ja koolitükke tehti küünlavalgel.
Aga ma ei pahanda. See on loomulik. Ise pidasin ka temavanuses oma vanemaid mulla hõngulisteks. Näis, et nad ei saa üldse asjadest aru. Mõtlesin, et ise küll nii vanaks elada ei tahaks. Ometi olen ma keskeale juba ohtlikult lähedale jõudnud. Ja see polegi nii hirmus, kui ma noorena arvasin. Jah, energiat pole nii palju ja keha ei tee enam koostööd. Aga muus osas on praegune eluperiood tunduvalt ägedam kui teismeiga. Mõtetut rahmimist on vähem ja ka endaga on rahu hakatud sõlmima. Ma olin noorena ikka üks suur närvipundar. Praegu on hea rahulik. See vähene energia läheb täiesti kasutusse ning lõpptulemus on seda väärtuslikum. Mis kasu on Ferrarist, kui sõita ei osata?
Ma ei saa üldse aru sellest, kui inimesed ütlevad, et keskooli ja ülikooli aeg oli nende elu parimad aastad ning nutavad neid taga. Kõlab ka ju teada-tuntud laulusalm, et "noorus on ilus aeg ja ei tule iial tagasi". Ma ütlen, et good riddance! Minu elu algas peale 28ndat eluaastat. Ja kuigi ma ka enne seda elasin, siis kõigi teiste meeleheaks ning meelelahutuseks. Jah, praegu olen ma isekas aga ma ei tunne ennast sellepärast ka ülemäära halvasti. Ma leian, et olen selle auga ära teeninud.
Ma olen terve teadliku elu vihanud seda, kui mulle kõike teadja näoga otsa vaadatakse ja öeldakse, et sa nii noor, sa ei tea veel asjadest midagi. Alles möödunud nädalal öeldi mulle, et minu kakskümmend pluss aastate pikkune kogemus on võrreldes kuuekümne aastaga naeruväärselt väike. Ma võin olla teoreetiliselt selle väitega nõus aga tegelikult on see üks suur jama. Vanus on ainult number passis, see ei defineeri meid. Loeb see, mida me oleme oma elu jooksul õppinud ja kuidas see on meid vorminud.
Iga päev õpin ma oma lastelt midagi sellist, mida ma ise pole kogenud. Kui ma juba eos läheneksin neile nii, et sul alles luti võru ümber suu ja "teate, noormees, see oli alles mõne aasta eest, kui ma teil mähkmeid vahetasin", siis jääksin ma nii paljust ilma. Pealegi, kuidas see üldse asjasse puutub? Ta on isiksus, oma elukogemusega ja minul on temalt nii palju õppida, sest tema näeb maailma täiesti teise pilgu läbi. Kui ma suudan alla neelata oma uhkuse ja püüda näha seda maailma, mida näeb 12, 10, 8 ja 5 aastane, siis see rikastab mind ja annab temale väärikuse ning teadmise, et tema ka on isiksus ja neetult äge pealekauba.
Ma ei pea ennast tegelikult vanaks, kuigi sellest päris tihti räägin. Mul on kahekümne aastastega reeglina palju rohkem ühiseid jututeemasid, kui neljakümnestega. Praegu möödunule tagasi vaadates on naljakas mõelda, et olles ise hilisteismeline olid minu parimad sõbrad minust kõvasti üle kümne aasta vanemad. Ma oleks nagu mingisse ajakapslisse kinni jäänud. Mu eks viskas ikka nalja, et ma käitun nagu 18aastane. Või äkki ei teinudki nalja?
Ma ootan suure põnevusega aega, mil mu omad lapsed kahekümnenda eluaasta lävepaku ületavad. Mul on selline ettekujutlus, et meist saavad head sõbrad. Nemad ise seda ei arva. Kord ütlesin oma keskmisele pojale, et mõne aasta pärast hakkame koos temaga igasuguseid ägedaid asju koos tegema. Selle peale öeldi sarkastiliselt, et võib-olla sinu maailmas.
Nad ei viitsinud seda isegi lõpuni vaadata. Muidugi saan ma aru, et siin tuleb mängu põlvkondade vahe ja see süveneb aastatega. Mu kaheteist aastane on mult mitu korda küsinud, et millised laulud "minu ajal" populaarsed olid. Ma selgitan talle alati kannatlikult, et kuna ma veel surnud pole, siis ka praegu on veel täiesti minu aeg. Sellepeale mühatatakse, et sa ju tead küll mida ma mõtlen. Ja ma teangi. Tema jaoks olen ma iganenud ja moest väljas. Ilmselt kujutab ta ette, et minu nooruses sõideti ringi hobuvankritega ja koolitükke tehti küünlavalgel.
Aga ma ei pahanda. See on loomulik. Ise pidasin ka temavanuses oma vanemaid mulla hõngulisteks. Näis, et nad ei saa üldse asjadest aru. Mõtlesin, et ise küll nii vanaks elada ei tahaks. Ometi olen ma keskeale juba ohtlikult lähedale jõudnud. Ja see polegi nii hirmus, kui ma noorena arvasin. Jah, energiat pole nii palju ja keha ei tee enam koostööd. Aga muus osas on praegune eluperiood tunduvalt ägedam kui teismeiga. Mõtetut rahmimist on vähem ja ka endaga on rahu hakatud sõlmima. Ma olin noorena ikka üks suur närvipundar. Praegu on hea rahulik. See vähene energia läheb täiesti kasutusse ning lõpptulemus on seda väärtuslikum. Mis kasu on Ferrarist, kui sõita ei osata?
Ma ei saa üldse aru sellest, kui inimesed ütlevad, et keskooli ja ülikooli aeg oli nende elu parimad aastad ning nutavad neid taga. Kõlab ka ju teada-tuntud laulusalm, et "noorus on ilus aeg ja ei tule iial tagasi". Ma ütlen, et good riddance! Minu elu algas peale 28ndat eluaastat. Ja kuigi ma ka enne seda elasin, siis kõigi teiste meeleheaks ning meelelahutuseks. Jah, praegu olen ma isekas aga ma ei tunne ennast sellepärast ka ülemäära halvasti. Ma leian, et olen selle auga ära teeninud.
Ma olen terve teadliku elu vihanud seda, kui mulle kõike teadja näoga otsa vaadatakse ja öeldakse, et sa nii noor, sa ei tea veel asjadest midagi. Alles möödunud nädalal öeldi mulle, et minu kakskümmend pluss aastate pikkune kogemus on võrreldes kuuekümne aastaga naeruväärselt väike. Ma võin olla teoreetiliselt selle väitega nõus aga tegelikult on see üks suur jama. Vanus on ainult number passis, see ei defineeri meid. Loeb see, mida me oleme oma elu jooksul õppinud ja kuidas see on meid vorminud.
Iga päev õpin ma oma lastelt midagi sellist, mida ma ise pole kogenud. Kui ma juba eos läheneksin neile nii, et sul alles luti võru ümber suu ja "teate, noormees, see oli alles mõne aasta eest, kui ma teil mähkmeid vahetasin", siis jääksin ma nii paljust ilma. Pealegi, kuidas see üldse asjasse puutub? Ta on isiksus, oma elukogemusega ja minul on temalt nii palju õppida, sest tema näeb maailma täiesti teise pilgu läbi. Kui ma suudan alla neelata oma uhkuse ja püüda näha seda maailma, mida näeb 12, 10, 8 ja 5 aastane, siis see rikastab mind ja annab temale väärikuse ning teadmise, et tema ka on isiksus ja neetult äge pealekauba.
Ma ei pea ennast tegelikult vanaks, kuigi sellest päris tihti räägin. Mul on kahekümne aastastega reeglina palju rohkem ühiseid jututeemasid, kui neljakümnestega. Praegu möödunule tagasi vaadates on naljakas mõelda, et olles ise hilisteismeline olid minu parimad sõbrad minust kõvasti üle kümne aasta vanemad. Ma oleks nagu mingisse ajakapslisse kinni jäänud. Mu eks viskas ikka nalja, et ma käitun nagu 18aastane. Või äkki ei teinudki nalja?
Ma ootan suure põnevusega aega, mil mu omad lapsed kahekümnenda eluaasta lävepaku ületavad. Mul on selline ettekujutlus, et meist saavad head sõbrad. Nemad ise seda ei arva. Kord ütlesin oma keskmisele pojale, et mõne aasta pärast hakkame koos temaga igasuguseid ägedaid asju koos tegema. Selle peale öeldi sarkastiliselt, et võib-olla sinu maailmas.
kolmapäev, 2. aprill 2014
Riietest
Väidetavalt olin ma juba lapsena riiete suhtes äärmiselt valiv olnud ja keeldunud kodust väljumast, kui sukapüksid ei sobinud kleidi värviga. Raske arvamust avaldada, jäädvustused tollest ajast on peaasjalikult must-valged ja jalust nõrgaks pole siiani veel ükski kehakaunistus võtnud. Aga samas olin ma siis ka kõigest koolieelik.
Teismeiga sattus täiesti õnnetule ajale. See oli siis, kui pool Eesti rahvastikust krõbistas kartulikoori ja põletas Suure Juhi pilti, et pisutki sooja saada. Loomulikult käisin ma riidepoodides ja panin oma peas komplekte kokku, silitasin kangaid ja mõnikord, kui mul eriti hea tuju oli, siis proovisid üht ja teist asja isegi selga. Tol ajal oli see kättesaamatu unistus, sest minu tegelik garderoob koosnes kellegi teise ülejääkidest. Isegi kaltsukatest ei ostnud ma siis midagi. Sel ajal omandasin ma aga väärtusliku oskuse kanda välja igasuguseid stiile ja rõivanumbreid. Olid ajad.
Siis ma abiellusin. Ja sain lapsed. Neli korda. See tähendas minu jaoks seda, et minu garderoobis oli nii suurust 34 kui ka suurust 40, sest minu kaal ja kehakuju lihtsalt vajas valikuvõimalust. Ma ei usu, et ma ka tol ajal oma stiilitunnetusega eriliselt silma paistsin. Olin ju täiskohaga kodukana, milleks siis mulle Chanel ja Dior?
Aga praegune kinnisiidee riietest sai alguse neli aastat tagasi. Need olid ühed kingad, mis mulle tol ajal ette jäid ja millest ma enam loobuda ei suutnud. Kaasa aitas pisut ka see, et ma just tol ajal juhtusin Coco Chaneli eluloo filmi vaatama. Mind inspireeris tema lihtsus ja elegants, see et tegelikult kasvas ta tagasihoidlikes tingimustes ja kõik mis ta elus saavutas oli puhtalt tema enda käte töö ja pisut ka õnneliku juhuse kooslus. Ma mõtlesin, et kui tema sai siis miks ei peaks mina? Hakkasin oma riideid, kingi ja ehteid koduste vahenditega tuunima. Muidugi ei saa minust kunagi moeloojat, see polegi eesmärk. Kaubanduskeskused pakuvad täiesti adekvaatset rõivavalikut, millest iga hing peaks just selle õige enda jaoks üles leidma, mina vähemalt leian, ju ma pole siis ikkagi nii eriline...
Minu kirg riiete vastu sai uut hoogu juurde, kui suvel rõivapoodi tööle läksin. Kahe sekundi jooksul jõuab minu silm tabada iga nüanssi. Nüüd ei vaata ma enam seda, kas mees on pikk või õllekõhuga. Kas neiul on jalad kõverad ja juuksevärv väljakasvanud. Ma märkan hoopis seda, et inimestel on reeglina vales suuruses riided, meestel lipsud valel kõrgusel ja viltu, kingad viksimata ja triiksärk aurutamata. Naised kannavad eelmise või isegi üleeelmise hooaja värve, kingi ja kotte, mis ei sobi kostüümiga, ehteid, mis nende lapsed on käsitöötunnis värvilistest makaronidest valmistanud, või mis vähemalt näevad välja nagu oleks. Öelge mulle palun armsad inimesed, kuidas ma saan selliseid inimesi tõsiselt võtta? Kuidas ma kuulan tema juttu paremast Eestist, kui ta kannab kikilipsu, mida minu arvates kannavad ainult viieaastased ja klounid? Kuidas ma pean suhtuma, kui ta räägib mulle ühiskondlikest valupunktidest aga ei oska endale isegi õiget suurust seelikut valida ja sukapükste muster jookseb viltu? Või miks peaksin ma oma hääle loovutama mehele, kelle pintsaku varrukad on liiga pikad ja püksisääred liiga lühikesed? Lipsust ei hakka ma parem rääkima, see on liiga valus.
Pange tähele, et ma ei märka seda, kui palju üks või teine rõivas maksab. See pole üldse oluline, või vähemalt nii oluline, kui kaupmehed teid arvama panevad. Minu juurest on kliendid ostnud ka viiesaja euro eest riideid, mis neile juba poes olles ei istunud. Aga klient on kuningas ja kui kuningas tahab, siis ta peab saama inetult riietuda. Õnneks annab mõne kliendiga läbirääkimisi pidada ja naljatades öelda, et teile ma seda särki küll ei müü, sest te teete meie poele ja minule, kui klienditeenindajale, halba reklaami.
Kõige hirmsam kogemus, mis mul seoses riietega on olnud oli minu viimane teatrikülastus. ma olin pileteid sellele etendusele juba ligi kaks aastat jahtinud ja lõpuks sain. Mul oli suvel ostetud ilus, kallis kahekümnendate džässi stiilis narmastega kleit, kleidiga samas toonis ajastutruud kingad, töökaaslaselt laenatud boa, täiuslik maniküür, soeng ja meik. Ma tundsin ennast ei vähem ega rohkem kui Hollywoodi diiva, kes läheb esietendusele.
Mis juhtus kui ma kohale jõudsin? Mul oli kohutavalt piinlik. Piinlik, sest ma olin ainuke inimene selles teatrisaalis, kes oli tegelikult endaga vaeva näinud. Lisaks endale nägin ka paari meessoo esindajat, kes olid vaevunud ülikonnaga tulla, kuigi lipsu ei kandnud. Kolme kleidikandjat märkasin ka aga need olid sellised kleidid, millega mina käin tööl, teate küll sellised kootud, villased. Kuigi ma olin seda kogemust nii kaua oodanud siis esimesed kakskümmend minutit ei suutnud ma näitetööle keskenduda, sest ma kaalusin tõsimeeli lahkumist. Siis aga taipasin, et ma polnud midagi valesti teinud. See on minu poolne austuseavaldus kunstnikele, kes kaks ja pool tundi minu meelt lahutavad. Iga lavastus on ju ainulaadne, see on reality-show. Ma ei löö ennast lille, kui ma kinno lähen, näitlejad ju ei näe mind. Aga teatris on teine lugu. Ja ärge mõelge, et nad nagunii ei näe teid, näevad küll ja väga hästi. Olen ise rambivalguses olnud ja tean, et iga lihastõmblus, haigutus ja salajane kabistamine on lavale nähtav. Mõelge siis enne, kui endale pimeduse varjus häbitut käitumist lubate.
Teate, see pole tegelikult nii keeruline. Isegi minu pesamuna teab juba mitmendat suve, et soojad toonid ei sobi kokku külmadega, botased ei ole tegelikult jalanõud ja Lady Gaga pole moedisainer. Mitte miski ei vabanda lohakat ning räpast riietumist. Praegusel ajal on info õige rõivastumise kohta kõigile kättesaadav. Ja ei pea olema miljonär, et näha välja nagu kröösus.
Ja kui tõesti miski ei aita siis kasvatage endale isiksus, mis lubab avalikkuse ees Crafti sooja aluspesu kanda, bling-bling dressides kontserditel käia ja Vanalinna Päevadel retuuse ja tuunikat kanda. Kuigi ei, tõmmake see viimane maha, mitte keegi ei tohiks mitte kunagi kanda retuuse ja tuunikat. Ma kuulsin usalusväärsest allikast, et parlament hetkel töötab just sellekohase eelnõu kallal.
Teismeiga sattus täiesti õnnetule ajale. See oli siis, kui pool Eesti rahvastikust krõbistas kartulikoori ja põletas Suure Juhi pilti, et pisutki sooja saada. Loomulikult käisin ma riidepoodides ja panin oma peas komplekte kokku, silitasin kangaid ja mõnikord, kui mul eriti hea tuju oli, siis proovisid üht ja teist asja isegi selga. Tol ajal oli see kättesaamatu unistus, sest minu tegelik garderoob koosnes kellegi teise ülejääkidest. Isegi kaltsukatest ei ostnud ma siis midagi. Sel ajal omandasin ma aga väärtusliku oskuse kanda välja igasuguseid stiile ja rõivanumbreid. Olid ajad.
Siis ma abiellusin. Ja sain lapsed. Neli korda. See tähendas minu jaoks seda, et minu garderoobis oli nii suurust 34 kui ka suurust 40, sest minu kaal ja kehakuju lihtsalt vajas valikuvõimalust. Ma ei usu, et ma ka tol ajal oma stiilitunnetusega eriliselt silma paistsin. Olin ju täiskohaga kodukana, milleks siis mulle Chanel ja Dior?
Aga praegune kinnisiidee riietest sai alguse neli aastat tagasi. Need olid ühed kingad, mis mulle tol ajal ette jäid ja millest ma enam loobuda ei suutnud. Kaasa aitas pisut ka see, et ma just tol ajal juhtusin Coco Chaneli eluloo filmi vaatama. Mind inspireeris tema lihtsus ja elegants, see et tegelikult kasvas ta tagasihoidlikes tingimustes ja kõik mis ta elus saavutas oli puhtalt tema enda käte töö ja pisut ka õnneliku juhuse kooslus. Ma mõtlesin, et kui tema sai siis miks ei peaks mina? Hakkasin oma riideid, kingi ja ehteid koduste vahenditega tuunima. Muidugi ei saa minust kunagi moeloojat, see polegi eesmärk. Kaubanduskeskused pakuvad täiesti adekvaatset rõivavalikut, millest iga hing peaks just selle õige enda jaoks üles leidma, mina vähemalt leian, ju ma pole siis ikkagi nii eriline...
Minu kirg riiete vastu sai uut hoogu juurde, kui suvel rõivapoodi tööle läksin. Kahe sekundi jooksul jõuab minu silm tabada iga nüanssi. Nüüd ei vaata ma enam seda, kas mees on pikk või õllekõhuga. Kas neiul on jalad kõverad ja juuksevärv väljakasvanud. Ma märkan hoopis seda, et inimestel on reeglina vales suuruses riided, meestel lipsud valel kõrgusel ja viltu, kingad viksimata ja triiksärk aurutamata. Naised kannavad eelmise või isegi üleeelmise hooaja värve, kingi ja kotte, mis ei sobi kostüümiga, ehteid, mis nende lapsed on käsitöötunnis värvilistest makaronidest valmistanud, või mis vähemalt näevad välja nagu oleks. Öelge mulle palun armsad inimesed, kuidas ma saan selliseid inimesi tõsiselt võtta? Kuidas ma kuulan tema juttu paremast Eestist, kui ta kannab kikilipsu, mida minu arvates kannavad ainult viieaastased ja klounid? Kuidas ma pean suhtuma, kui ta räägib mulle ühiskondlikest valupunktidest aga ei oska endale isegi õiget suurust seelikut valida ja sukapükste muster jookseb viltu? Või miks peaksin ma oma hääle loovutama mehele, kelle pintsaku varrukad on liiga pikad ja püksisääred liiga lühikesed? Lipsust ei hakka ma parem rääkima, see on liiga valus.
Pange tähele, et ma ei märka seda, kui palju üks või teine rõivas maksab. See pole üldse oluline, või vähemalt nii oluline, kui kaupmehed teid arvama panevad. Minu juurest on kliendid ostnud ka viiesaja euro eest riideid, mis neile juba poes olles ei istunud. Aga klient on kuningas ja kui kuningas tahab, siis ta peab saama inetult riietuda. Õnneks annab mõne kliendiga läbirääkimisi pidada ja naljatades öelda, et teile ma seda särki küll ei müü, sest te teete meie poele ja minule, kui klienditeenindajale, halba reklaami.
Kõige hirmsam kogemus, mis mul seoses riietega on olnud oli minu viimane teatrikülastus. ma olin pileteid sellele etendusele juba ligi kaks aastat jahtinud ja lõpuks sain. Mul oli suvel ostetud ilus, kallis kahekümnendate džässi stiilis narmastega kleit, kleidiga samas toonis ajastutruud kingad, töökaaslaselt laenatud boa, täiuslik maniküür, soeng ja meik. Ma tundsin ennast ei vähem ega rohkem kui Hollywoodi diiva, kes läheb esietendusele.
Mis juhtus kui ma kohale jõudsin? Mul oli kohutavalt piinlik. Piinlik, sest ma olin ainuke inimene selles teatrisaalis, kes oli tegelikult endaga vaeva näinud. Lisaks endale nägin ka paari meessoo esindajat, kes olid vaevunud ülikonnaga tulla, kuigi lipsu ei kandnud. Kolme kleidikandjat märkasin ka aga need olid sellised kleidid, millega mina käin tööl, teate küll sellised kootud, villased. Kuigi ma olin seda kogemust nii kaua oodanud siis esimesed kakskümmend minutit ei suutnud ma näitetööle keskenduda, sest ma kaalusin tõsimeeli lahkumist. Siis aga taipasin, et ma polnud midagi valesti teinud. See on minu poolne austuseavaldus kunstnikele, kes kaks ja pool tundi minu meelt lahutavad. Iga lavastus on ju ainulaadne, see on reality-show. Ma ei löö ennast lille, kui ma kinno lähen, näitlejad ju ei näe mind. Aga teatris on teine lugu. Ja ärge mõelge, et nad nagunii ei näe teid, näevad küll ja väga hästi. Olen ise rambivalguses olnud ja tean, et iga lihastõmblus, haigutus ja salajane kabistamine on lavale nähtav. Mõelge siis enne, kui endale pimeduse varjus häbitut käitumist lubate.
Teate, see pole tegelikult nii keeruline. Isegi minu pesamuna teab juba mitmendat suve, et soojad toonid ei sobi kokku külmadega, botased ei ole tegelikult jalanõud ja Lady Gaga pole moedisainer. Mitte miski ei vabanda lohakat ning räpast riietumist. Praegusel ajal on info õige rõivastumise kohta kõigile kättesaadav. Ja ei pea olema miljonär, et näha välja nagu kröösus.
Ja kui tõesti miski ei aita siis kasvatage endale isiksus, mis lubab avalikkuse ees Crafti sooja aluspesu kanda, bling-bling dressides kontserditel käia ja Vanalinna Päevadel retuuse ja tuunikat kanda. Kuigi ei, tõmmake see viimane maha, mitte keegi ei tohiks mitte kunagi kanda retuuse ja tuunikat. Ma kuulsin usalusväärsest allikast, et parlament hetkel töötab just sellekohase eelnõu kallal.
Tellimine:
Postitused (Atom)