Viimastel kuudel olen täheldanud, et minu teele on sattunud kirjandust, milles kirjeldatakse seda, millised naised meestele meeldivad. Osalt on see kindlasti tingitud sellest, et olen üksik ja eks ma ikka soovin meest oma ellu, teisalt olen ma alati olnud huvitatud sellest, kuidas meessugu arutleb, millised unistused neid juhivad. Aga mida siis järeldada sellest lugemusest? Selle järgi otsustades, pole mul lootustki meeste meele järgi olla. Ma olen liiga pealetükkiv, liiga emotsionaalne, liiga iseseisev ja ninakas.
Selleks siis, et meest saada, peaksin ma hakkama mänge mängima. Teesklema, et olen õrn ja naiselik, pisut saamatu ja ei jaga mitte millestki eriti mitte midagi. No ei! Mina pole sellistes mängudes kunagi osav olnud ja praeguseks eluhetkeks olen ma iseendaga rahu teinud. Ma meeldin endale just sellisena nagu olen ja ühegi mehe pärast mina enam tagurpidi saltosid viskama ei hakka.
Mitte väga kauges minevikus oli mu elus mees, kes hindas mind just minu enese pärast ja tema kinnitas mulle, et võiksin saada kelle iganes tahaksin. Tol hetkel, kui ta seda mulle ütles ei võtnud ma seda kuigi tõsiselt ja ega see 100% tõde ei saagi olla. Aga kui samm tahapoole astuda ja seda lauset suuremas plaanis vaadata, siis ma hakkan pisitasa uskuma, et sisuliselt võis tal õigus olla. Ja seda mitte ainult minust rääkides vaid üldiselt naistest.
Miks peame meie ennast meeste pärast muutma hakkama? Meie, tugevad, targad ja ilusad eesti naised? Iga mees peaks olema õnnest segane, et mõni meiesugune isegi pilgu temale suunab. Aga eesti mees on sellega harjunud. Ta võtab meid iseenesest mõistetavana. Ta on üles kasvanud ümbritsetuna just sellistest kaunitest, võimekatest, vapustavatest naistest. Ja siis ta saab täiskasvanuks, istub klaviatuuri taha ja kirjutab meile, kuidas meest püüda!
Isiklikult mina olen otsustanud sellist jama mitte enam lugeda. Ja kutsun teid kõiki üles kuulutama protesti sellise suundumuse vastu. Fakt on see, et mehed vajavad naisi rohkem, kui meie neid. Lihtsalt nemad oskavad seda paremini varjata. Meie muutume liiga kiiresti liiga emtsionaalseks ja anname kogu oma võimu meeste kätte. See pole vajalik.
Selletõttu olen ma hakanud asjale sootuks teistsugusest perspektiivist lähenema. Nimelt, millised mehed siis ikkagi naistele meeldivad? Ehk igipõline küsimus, mida naised tahavad? Aus vastus on, mul pole õrna aimugi. Ma olin 13 aastat abielus üht tüüpi mehega ja uskusin siiralt, et just sellist piinatud geeniust tahan ma ka oma teises abikaasas näha. Siis tuli mu ellu üks hoopis teist sorti mees. Ta oli ambitsioonikas, domineeriv, agressiivne, sponataane, hüperaktiivne. Ja ta lihtsalt varastas mu südame. Täiesti teistsugune inimene, kui mees keda ma olin tingimusteta armastanud kogu oma täiskasvanu elu jooksul.
Ma ei hakka teile kirjeldama, kuidas ta mind võlus oma käitumisega, lilledega, millest ma abielu jooksul vaid unistada julgesin, sõnadega, mida ma varem polnud eesti keeles kuulnud, embustega, milles kaotasin enda. Jah, ma julgen väita, et see mees oli mehelik. Aga tõeliselt seksikas oli see, kuidas ta rahaga ümber käis. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ärme siia lähe, sest siin on liiga kallis. Tal oli kombeks teistele välja teha. Ta oli lahke. Loomulikult oli tal võimalus seda lahkust endale lubada aga see ei kahanda tema lahkuse väärtust.
Pärast sellist kogemust olen ma hakanud tähele panema, et mehed minu tutvusringkonnas üldiselt pole sellised. Ja see on väga kole. Inetu lausa. Asi pole ju selles, et naistele oleks vaja rahaga muljet avaldada. Me pole ju kõik kullakaevajad, kes jahivad vaid suurima võimaliku kontojäägiga isendeid. Öeldakse ju, et parimad asjad elus on tasuta. Ja ma olen täiesti veendunud, et iga tõeliselt hooliv naine eelistab tasuta pikka jalutuskäiku koos põllult korjatud lilledega armastatud mehelt, kui juveele ja karusnahku mehelt, kes kohtleb teda, kui omandit.
Aga lahkus on pigem mentaliteedi küsimus kui reaalne võimalus. Ma olen oma elus kohanud väga palju lahkeid inimesi, kes on tegelikult võrdlemisi vaesed. Aga neil on soov jagada ka seda vähest, mis neil on. Teisalt olen kokku juhtunud ka inimestega, kes on koonrid, kitsipungid ja puhtalt kadedad, kuigi nende olud tegelikult võimaldaksid nii mõndagi.
Niisiis, mehed, kui te leiate, et olete ikka veel üksi ja ükski väärtuslik naine teie ellu jääda ei soovi, mõelge järele, millal te viimati lahkust osutasite. Näitasite armastatud naisele, et olete võimaline ise hoolt kandma nii naise, kui võimalike tulevaste laste eest. Praegusel ajal on kõik vähegi hakkajad naised võimelised ise endale lõuna ja taksosõidu välja tegema. Me isegi ei oota enam, et mees on džentelmen. Seda enam oskame me märgata ja hinnata, kui meid koheldakse nagu daami. Ja selline kohtlemine võib korvata nii kiilaspäisuse, kui õllekõhu.
neljapäev, 18. juuli 2013
kolmapäev, 17. juuli 2013
Rahast
Eestlane on üks ütlemata ebausklik inimene. Jumalat me ju uskuda ei taha, mis muud siis üle jääb, kui endeid ja karmat kummardada? Eile juhtus see jälle. Bussi astusid kaks naist ja üks mees, nii umbes viiekümnendates. Üks daamidest ütles härrale, et ei tundnud teda ära, järelikult saab rikkaks.
Mul on täiesti võimatu meenutada kõiki neid kordi, kui mulle on seda öeldud. Kui ma oleks saanud iga korra eest euro oleksin tänaseks vist juba multimiljonär. Aga ma pole. Pole kunagi olnud ja millegipärast ma kahtlen, et see minu puhul üldsegi võimalik oleks. Vaadake, mul on rahaga omamoodi suhe. Ta tuleb alati mu juurde aga ei jää kunagi kauaks. Samas pole see ka üheöösuhe, pigem nagu visiitabielu. Ma tean, et ta tuleb ja ootan alati rõõmuga, samas ei tea ma kunagi, kui kauaks ta suvatseb jääda.
Raha omamine pole minu jaoks ka eesmärk omaette olnud. Ma ei soovi rikkaks saada. Ma ei hakka luiskama, mulle täitsa meeldib, kui raha on ja sellega saab endale ja oma lähedastele niimõndagi lubada. Aga minus lihtsalt pole seda geeni, mis aitaks raha koguda ja seda hoida. Kui ma raha väga armastaksin, küll ma siis leiaksin mingi viisi, kuidas teda püsivamalt enda külge siduda.
Minu elus on olnud perioode, kus ma olen saanud ilma ühtegi hinnasilti vaatamata osta riideid, mööblit, meelelahutust, iluoppe. Samas on rohkem olnud hetki, kus mind ähvardab kodu kaotus, minu pere on toitunud kolm korda päevas ainult kaerahelbe pudrust ja viimane kui üks riideese mu seljas on olnud kingitus kellegi teise garderoobist. Ometi pole ma sellistest kogemustest mitte midagi õppinud. Ma ei kogu raha, ei pane kõrvale "mustadeks päevadeks", ei panusta aktsiaturgudel.
Minu elufilosoofa on alati olnud, et küll see raha tekib siis, kui seda vaja on. Ja nii ongi olnud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda harvemad on momendid, mil ma ei saa öösiti maksmata maksude pärast magada. Ammugi pole mu lapsed pidanud ilma jääma klassiekskursioonidest ja kino külastusetest. Ja erinevalt minu lapsepõlvest, on vähemalt pool minu laste garderoobist poest tulnud hinnasildiga.
Ma olen sellele sageli mõelnud, et miks see nii on. Ma ise kasvasin samuti neljalapselises peres. Me olime võrdlemisi vaesed. Toitu meil küll enamasti oli ja võlgu minuteada vanemad ei võtnud, ka elektrit ei lülitatud meil kunagi välja. Olukord oli siiski sellevõrra nutune, et mina pidin 14-aastaselt tööle minema, selleks, et endale kuukaart ja koolitarbed osta. Aga ma ei kurda. See aitas noorelt suureks kasvada ja usutavasti on ka see asjaolu aidanud mul kujuneda just selliseks nagu ma tänasel päeval olen.
Ma olen kuulnud sellisest raamatust nagu "Rikas isa, vaene isa". Kuuldavasti räägib see harjumustest, mis kujunevad lapsena oma vanemate rahakasutamisviisi jäljendades. Selletõttu reeglina on ka edukate vanemate lapsed edukad ja vastupidi. Ma ei oska selle kohta öelda ei üht ega teist. Vaadates näiteks oma lapsi, siis kolmel vanemal pojal on igaühel täiesti erinev lähenemisviis rahale.
Vanim poeg võib teatud eesmärgi nimel raha kõrvale panna küll aga reeglina saab tal vahetult enne eesmärgini jõudmist kannatus otsa. Selle põhjal saab temast kindlasti krediitkaartide ja tarbimislaenude tarbija.
Teine poeg ei saa kunagi rikkaks. Tema ja raha lihtsalt pole kokku loodud. Tal on eriline anne kõik taskuraha viimase sendini ära kulutada, ma isegi ei suuda ettekujutada, kuidas ta seda teeb, minu loogika järgi peaks ju vähemalt mõned sendid üle jääma, aga tema on väga andekas raha täiesti laiaks löömises. Samas on ta väga vähenõudlik. Ilmselt raiskab ta oma väljateenitud palga esimese nädala jooksul ära ja siis elab ülejäänud aja sugulaste-tuttavate armust.
Kolmas poeg on aga täiesti teisest puust. Arvestades, et minu lapsed saavad taskurahaks vaid ühe euro nädalas (jah, ma tean küll, et selle eest ei saa midagi aga neil on ju katus pea kohal ja riided seljas, toidust rääkimata, pealegi ei saanud mina iialgi taskuraha ja kasvasin ikkagi inimeseks), suutis tema ligi 20 eurot kõrvale panna selleks, et endale ihaldatud mänguasi osta. Seitsme aastase kohta pole üldse paha, või mis? Ma ainult sooviks, et mul endal oleks sellist enesedistsipliini. Selle järgi otsustades tuleb temast hea säästja. Kuid eks elu näitab, kuivõrd täpsed on minu ennustused.
Mis ma siis kokkuvõtteks öelda oskan? Raha on väga tore, kui seda kasutada otstarbekalt. Ma kadestan neid, kes oskavad säästa aga mina seda ei ole veel õppinud ja ausalt pole ka erilist vajadust selleks näinud. Minu kapis on alati toitu leidunud, isegi, kui see on vaid kaerahelbepuder. Ma ei käi ringi räbalates ja minu lastel on ka ilusaid riideid, kuigi neile peale vaadates võib sageli jääda mulje, et nad on kodutud, kuid nad on poisid ja pole veel jõudnud ikka, kus on vaja tüdrukutele maitsekate riietega muljet avaldada, seega andkem neile aega. Eks aeg näitab, kas mu vanim järeltulija peab kolme aasta pärast minema Viru keskuse ette "Eesti Ekspressi" ja "Maalehte" müüma.
Mul on täiesti võimatu meenutada kõiki neid kordi, kui mulle on seda öeldud. Kui ma oleks saanud iga korra eest euro oleksin tänaseks vist juba multimiljonär. Aga ma pole. Pole kunagi olnud ja millegipärast ma kahtlen, et see minu puhul üldsegi võimalik oleks. Vaadake, mul on rahaga omamoodi suhe. Ta tuleb alati mu juurde aga ei jää kunagi kauaks. Samas pole see ka üheöösuhe, pigem nagu visiitabielu. Ma tean, et ta tuleb ja ootan alati rõõmuga, samas ei tea ma kunagi, kui kauaks ta suvatseb jääda.
Raha omamine pole minu jaoks ka eesmärk omaette olnud. Ma ei soovi rikkaks saada. Ma ei hakka luiskama, mulle täitsa meeldib, kui raha on ja sellega saab endale ja oma lähedastele niimõndagi lubada. Aga minus lihtsalt pole seda geeni, mis aitaks raha koguda ja seda hoida. Kui ma raha väga armastaksin, küll ma siis leiaksin mingi viisi, kuidas teda püsivamalt enda külge siduda.
Minu elus on olnud perioode, kus ma olen saanud ilma ühtegi hinnasilti vaatamata osta riideid, mööblit, meelelahutust, iluoppe. Samas on rohkem olnud hetki, kus mind ähvardab kodu kaotus, minu pere on toitunud kolm korda päevas ainult kaerahelbe pudrust ja viimane kui üks riideese mu seljas on olnud kingitus kellegi teise garderoobist. Ometi pole ma sellistest kogemustest mitte midagi õppinud. Ma ei kogu raha, ei pane kõrvale "mustadeks päevadeks", ei panusta aktsiaturgudel.
Minu elufilosoofa on alati olnud, et küll see raha tekib siis, kui seda vaja on. Ja nii ongi olnud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda harvemad on momendid, mil ma ei saa öösiti maksmata maksude pärast magada. Ammugi pole mu lapsed pidanud ilma jääma klassiekskursioonidest ja kino külastusetest. Ja erinevalt minu lapsepõlvest, on vähemalt pool minu laste garderoobist poest tulnud hinnasildiga.
Ma olen sellele sageli mõelnud, et miks see nii on. Ma ise kasvasin samuti neljalapselises peres. Me olime võrdlemisi vaesed. Toitu meil küll enamasti oli ja võlgu minuteada vanemad ei võtnud, ka elektrit ei lülitatud meil kunagi välja. Olukord oli siiski sellevõrra nutune, et mina pidin 14-aastaselt tööle minema, selleks, et endale kuukaart ja koolitarbed osta. Aga ma ei kurda. See aitas noorelt suureks kasvada ja usutavasti on ka see asjaolu aidanud mul kujuneda just selliseks nagu ma tänasel päeval olen.
Ma olen kuulnud sellisest raamatust nagu "Rikas isa, vaene isa". Kuuldavasti räägib see harjumustest, mis kujunevad lapsena oma vanemate rahakasutamisviisi jäljendades. Selletõttu reeglina on ka edukate vanemate lapsed edukad ja vastupidi. Ma ei oska selle kohta öelda ei üht ega teist. Vaadates näiteks oma lapsi, siis kolmel vanemal pojal on igaühel täiesti erinev lähenemisviis rahale.
Vanim poeg võib teatud eesmärgi nimel raha kõrvale panna küll aga reeglina saab tal vahetult enne eesmärgini jõudmist kannatus otsa. Selle põhjal saab temast kindlasti krediitkaartide ja tarbimislaenude tarbija.
Teine poeg ei saa kunagi rikkaks. Tema ja raha lihtsalt pole kokku loodud. Tal on eriline anne kõik taskuraha viimase sendini ära kulutada, ma isegi ei suuda ettekujutada, kuidas ta seda teeb, minu loogika järgi peaks ju vähemalt mõned sendid üle jääma, aga tema on väga andekas raha täiesti laiaks löömises. Samas on ta väga vähenõudlik. Ilmselt raiskab ta oma väljateenitud palga esimese nädala jooksul ära ja siis elab ülejäänud aja sugulaste-tuttavate armust.
Kolmas poeg on aga täiesti teisest puust. Arvestades, et minu lapsed saavad taskurahaks vaid ühe euro nädalas (jah, ma tean küll, et selle eest ei saa midagi aga neil on ju katus pea kohal ja riided seljas, toidust rääkimata, pealegi ei saanud mina iialgi taskuraha ja kasvasin ikkagi inimeseks), suutis tema ligi 20 eurot kõrvale panna selleks, et endale ihaldatud mänguasi osta. Seitsme aastase kohta pole üldse paha, või mis? Ma ainult sooviks, et mul endal oleks sellist enesedistsipliini. Selle järgi otsustades tuleb temast hea säästja. Kuid eks elu näitab, kuivõrd täpsed on minu ennustused.
Mis ma siis kokkuvõtteks öelda oskan? Raha on väga tore, kui seda kasutada otstarbekalt. Ma kadestan neid, kes oskavad säästa aga mina seda ei ole veel õppinud ja ausalt pole ka erilist vajadust selleks näinud. Minu kapis on alati toitu leidunud, isegi, kui see on vaid kaerahelbepuder. Ma ei käi ringi räbalates ja minu lastel on ka ilusaid riideid, kuigi neile peale vaadates võib sageli jääda mulje, et nad on kodutud, kuid nad on poisid ja pole veel jõudnud ikka, kus on vaja tüdrukutele maitsekate riietega muljet avaldada, seega andkem neile aega. Eks aeg näitab, kas mu vanim järeltulija peab kolme aasta pärast minema Viru keskuse ette "Eesti Ekspressi" ja "Maalehte" müüma.
kolmapäev, 10. juuli 2013
Naistest ja lindudest
Kui ma hiljuti oma õega vestlesin blogi teemadevalikust, rääkis ta, et talle pakkus enim minu meeste teema huvi. Selleks siis, et asi ikka täiesti õiglane oleks pean ma nüüd pisut ka naistest kirjutama. Aga kui ma lõpuni aus olen, siis hakkasin ma juba oma meeste lugu ettevalmistades mõtlema sellele, et kui mehi võrreldakse enim just sigadega, siis kellega võrreldakse naisi?
"Naised on maod!" ei valmistanud see küsimus minu õele mingit peavalu. Ma siiski nii kitsalt asjale ei läheneks. Minu meelest räägitakse naistest, kui lindudest. Oma sookaaslaste hulgas tunnen ma kanaemasid, kodukanasid, tuvikesi, paabulinde, tibisid (ilmselgelt tuleneb see sõnast tibu), rongaemasid, hanesid, harakaid ja papagoisid. Muidugi on ka mehi aegajalt lindudega võrreldud: riiukuked, käod, noored kotkad, kalkunid. Kuid pigem tundub mulle, et linnuteema on ikkagi naiste pärusmaa.
Erinevalt maalähedastest sigadest on linnud ettevaatlikud, kiired, märkamatud, kättesaamatud ja loomulikult tunduvamalt graatsilisemad. Või, noh, enamus vähemalt. Okei, okei, enamus püüab lihtsalt sellist muljet jätta. Ja kusjuures üsnagi edukalt.
Kui ma veel oma vanemate kodus elasin olid meil viirpapagoid. Nad olid võrratult kaunid ja nende eest oli üsna lihtne hoolt kanda. Aga minul ei tekkinud nendega kunagi sellist sidet nagu mul oli koertega, kassidega ja oma õnnetu hiirega, kellega ka teie tuttavaks olete saanud. Ja ma ei tea miks. Võibolla ei veetnud ma nendega piisavalt palju aega ja ei näinud nende iseloomu, mis oleks neid mulle lähendanud. Kuid pigem arvan ma, et minu jaoks on linnud alati pisut hirmuäratavad tundunud. Ei saa ju lihtsalt linnu sulestikku silitada, nii nagu me paitame kasse ja koeri, kunagi ei tea, millal nad sind terava nokaga ründavad. Muidugi võib ka siga sul käe otsast hammustada (vähemalt mulle räägiti kunagi sellist lugu, kus vanaema juures külas olnud tüdruk läks lauta siga vaatama ja nälga jäetud siga tüdruku nahka pistis, nii, et ainult käsi oli alles, kui vanaema lapselast otsides seani jõudis). Mina mäletan oma lapsepõlvest, et sead olid nii armsad, nad ootasid rõõmsalt oma toitu ja röhitsesid mõnust, kui neid kõrvatagant kratsiti. Pealegi olen ma kuulnud, et sead ka ütlemata targad loomad on.
Aga sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei pea ju ometi imelise loomaaia blogi! Minu mõttekäik viib mind paratamatult sinna, et reaalsuses on sigadega, olgugi nad kuitahes räpased, lärmakad ja vulgaarsed, palju lihtsam kontakti leida, kui kaugete, vaoshoitud, peenutsevate linnukestega.
Tegelikult olen ma juba mõned aastad mõelnud, et ma olen vist kena sulestikuga kaetud emis. Meeste ellusuhtumine ja mõtlemine on mulle palju omasem, kui naiste äraspidine loogika. Muidugi ma mõistan, et mul endal pole selles suhtes eriti mingisugust sõnaõigust ja kui seaks ma ennast ka ei peaks olen ma ikkagi emotsionaalne, hormonaalne öökull, kes hommikuni arvuti taga püüab enda ja kaasmõtlejate meelt lahutada. Kuid ma ei saa üle ega ümber sellest, et meestega on palju lihtsam läbisaada. Kui neile miski ei istu, siis sa tead seda kohe. Naised võivad kuude kaupa käia sinu juures, teha sinu ees head nägu aga siis tagaselja kurta, milline hirmus olevus sa ikkagi oled. No, aga, sorry, kui sa mulle seda näkku ei ütle, siis mina ju ka ei tea, mis su südant vaevab!
Näiteks just mõned päevad tagasi rääkis mu endine kolleeg, kuidas tema praegune ülemus oli teda tagaselja laimanud. See on ülemõituse inetu. Miks ei saa see naine oma asja klaarida tsiviliseeritud moel? Milleks on vaja oma pika terava nokaga teisele selline löök anda, et liigikaaslane ei suuda valu pärast hingatagi? Minu kogemuste järgi on sellisteks alatuteks manöövriteks võimelised ainult naised. Ja mida hapramad nad näivad, seda surmavam võib olla hoop.
Sellest tuleb ka arvamus, et naised on maod. Nad lähenevad varjamatult ja tasa. Ning olenevalt tüübist, kas mässivad ennast ohvri ümber ja kägistavad teda, kuni viimane eluõhk lahkub ta kehast, purustades sealjuures luid. Või siis, salvavad kiirelt ja valutult ning ootavad kuni mürk mööda vereringet ohvri südamesse või ajju jõuab ja oodatud tulemuse annab.
Kui sina, kallis lugeja, juhtud olema naine, siis vaata korraks peeglisse ja mõtle, kas olen ma pigem madu või lind? Kas rooman ma tasa ja targu kavalust ning läbinägelikkust kasutades, ohvreid otsides linnadzunglis? Või lendan kõrgelt ja eputan kirju sulestikuga sigade ees, kandes sõnumit, et vaadata küll võib aga kätte ei saa? Ja ma luban, et küsin endalt sama.
"Naised on maod!" ei valmistanud see küsimus minu õele mingit peavalu. Ma siiski nii kitsalt asjale ei läheneks. Minu meelest räägitakse naistest, kui lindudest. Oma sookaaslaste hulgas tunnen ma kanaemasid, kodukanasid, tuvikesi, paabulinde, tibisid (ilmselgelt tuleneb see sõnast tibu), rongaemasid, hanesid, harakaid ja papagoisid. Muidugi on ka mehi aegajalt lindudega võrreldud: riiukuked, käod, noored kotkad, kalkunid. Kuid pigem tundub mulle, et linnuteema on ikkagi naiste pärusmaa.
Erinevalt maalähedastest sigadest on linnud ettevaatlikud, kiired, märkamatud, kättesaamatud ja loomulikult tunduvamalt graatsilisemad. Või, noh, enamus vähemalt. Okei, okei, enamus püüab lihtsalt sellist muljet jätta. Ja kusjuures üsnagi edukalt.
Kui ma veel oma vanemate kodus elasin olid meil viirpapagoid. Nad olid võrratult kaunid ja nende eest oli üsna lihtne hoolt kanda. Aga minul ei tekkinud nendega kunagi sellist sidet nagu mul oli koertega, kassidega ja oma õnnetu hiirega, kellega ka teie tuttavaks olete saanud. Ja ma ei tea miks. Võibolla ei veetnud ma nendega piisavalt palju aega ja ei näinud nende iseloomu, mis oleks neid mulle lähendanud. Kuid pigem arvan ma, et minu jaoks on linnud alati pisut hirmuäratavad tundunud. Ei saa ju lihtsalt linnu sulestikku silitada, nii nagu me paitame kasse ja koeri, kunagi ei tea, millal nad sind terava nokaga ründavad. Muidugi võib ka siga sul käe otsast hammustada (vähemalt mulle räägiti kunagi sellist lugu, kus vanaema juures külas olnud tüdruk läks lauta siga vaatama ja nälga jäetud siga tüdruku nahka pistis, nii, et ainult käsi oli alles, kui vanaema lapselast otsides seani jõudis). Mina mäletan oma lapsepõlvest, et sead olid nii armsad, nad ootasid rõõmsalt oma toitu ja röhitsesid mõnust, kui neid kõrvatagant kratsiti. Pealegi olen ma kuulnud, et sead ka ütlemata targad loomad on.
Aga sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei pea ju ometi imelise loomaaia blogi! Minu mõttekäik viib mind paratamatult sinna, et reaalsuses on sigadega, olgugi nad kuitahes räpased, lärmakad ja vulgaarsed, palju lihtsam kontakti leida, kui kaugete, vaoshoitud, peenutsevate linnukestega.
Tegelikult olen ma juba mõned aastad mõelnud, et ma olen vist kena sulestikuga kaetud emis. Meeste ellusuhtumine ja mõtlemine on mulle palju omasem, kui naiste äraspidine loogika. Muidugi ma mõistan, et mul endal pole selles suhtes eriti mingisugust sõnaõigust ja kui seaks ma ennast ka ei peaks olen ma ikkagi emotsionaalne, hormonaalne öökull, kes hommikuni arvuti taga püüab enda ja kaasmõtlejate meelt lahutada. Kuid ma ei saa üle ega ümber sellest, et meestega on palju lihtsam läbisaada. Kui neile miski ei istu, siis sa tead seda kohe. Naised võivad kuude kaupa käia sinu juures, teha sinu ees head nägu aga siis tagaselja kurta, milline hirmus olevus sa ikkagi oled. No, aga, sorry, kui sa mulle seda näkku ei ütle, siis mina ju ka ei tea, mis su südant vaevab!
Näiteks just mõned päevad tagasi rääkis mu endine kolleeg, kuidas tema praegune ülemus oli teda tagaselja laimanud. See on ülemõituse inetu. Miks ei saa see naine oma asja klaarida tsiviliseeritud moel? Milleks on vaja oma pika terava nokaga teisele selline löök anda, et liigikaaslane ei suuda valu pärast hingatagi? Minu kogemuste järgi on sellisteks alatuteks manöövriteks võimelised ainult naised. Ja mida hapramad nad näivad, seda surmavam võib olla hoop.
Sellest tuleb ka arvamus, et naised on maod. Nad lähenevad varjamatult ja tasa. Ning olenevalt tüübist, kas mässivad ennast ohvri ümber ja kägistavad teda, kuni viimane eluõhk lahkub ta kehast, purustades sealjuures luid. Või siis, salvavad kiirelt ja valutult ning ootavad kuni mürk mööda vereringet ohvri südamesse või ajju jõuab ja oodatud tulemuse annab.
Kui sina, kallis lugeja, juhtud olema naine, siis vaata korraks peeglisse ja mõtle, kas olen ma pigem madu või lind? Kas rooman ma tasa ja targu kavalust ning läbinägelikkust kasutades, ohvreid otsides linnadzunglis? Või lendan kõrgelt ja eputan kirju sulestikuga sigade ees, kandes sõnumit, et vaadata küll võib aga kätte ei saa? Ja ma luban, et küsin endalt sama.
teisipäev, 2. juuli 2013
Armastusest
Mul oli üks sõber, kes ei uskunud armastusse. Me vaidlesime temaga selle üle tundide viisi. Ma ei mõistnud, kuidas võib keegi nii küüniline olla ja väita, et see suur üllas emotsioon, millest on aastatuhandete jooksul inspiratsiooni saanud poeedid, kunstnikud, heliloojad, mille nimel on maha peetud duelle, võibolla isegi lahinguid, on lihtsalt keskkooli 10nda klassi keemia. Kas siis tõesti kõik need inimesed on eksinud nii rängalt?
Ma püüdsin välja mõelda põhjendusi, miks ta nii tunneb. Äkki koheldi teda lapsena karmilt? Võibolla on ta tüdruksõber tema sõbraga minema jooksnud? Ehk ütles ta elukaaslane, et pole veel laste saamiseks valmis ja siis pool aastat hiljem jäi sedapsi hoopis kellestki teisest? Selle konkreetse inimese puhul oli kõik eeltoodu ka tõsi. Aga kas kõik see ja ehk veel miljon muud põhjust oleks piisav selleks, et kedagi nii küüniliseks muuta?
Isiklikult mina usun armastusse. Usun sellesse, et kedagi teist on võimalik armastada rohkem, kui iseennast. On võimalik panna kellegi teise huvid ja heaolu enda omadest ettepoole. On võimalik nii ära armuda, et unustatakse süüa, juua, unustatakse oma nimi. Ehk olen ma lihtsalt lootusetu romantik ja helesiniste prillidega naiivitar.
Armastusse uskumine on alati olnud minu teadlik valik. Ma ei saa öelda, et oleksin 100% oma elust tundnud end armastatuna või isegi armastusväärsena. Aga ma usun, et suuremal või väiksemal määral on kõik minu otsused ja teod olnud ajendatud sellest salapärasest miskist.
Loomulikult peab mõistma, et armastust esineb ka mitmel erineval moel. On armastus, mis on lähisugulaste vahel, see on loomulik ja me tihti ei adu, et armastame oma emasid, õdesid, poegasid. On armastust, mis esineb sõprade vahel, olenemata nende soost, vanusest, kehakaalust. On põhimõtteline armastus, ma armastan, sest ma otsustan nii, mitte, et ma tingimata tunneksin nii. Noh näiteks ma otsustan, et käitun oma naabriga, kes kuulab kella neljani hommikul eurotrashi ja ei viitsi kordagi talve jooksul lund lükata, meeldivalt.
Ja siis muidugi see - kaunis, igikestev, hingetuks võttev, mõistust rööviv, vapustav, imeline, kõikvõimas ja mida kõike veel - romantiline armastus. See muudab naised topakateks ja mehed narrideks. Seda söödetakse meile rinnapiimaga sisse ja me ei loobu sellest ka mitte täiskasvanu eas. See on, mis viib meid edasi, mis paneb meid pingutama, ennast muutma, loobuma pahedest. Ja kui me jääme sellest ilma, oleme käpuli maas, võimetud nägema päikest, mis kõrvetab meie naha luudelt, võimetud naeratama, kui meile naeratatakse, võimetud tundma toidu maitset. Me ei suuda enam edasi elada, kui meile osaks saanud armastus on läbi saanud. Mõtleme, et mida me ometi valesti tegime, kas oleks võimalik seda taastada?
Minu jaoks oli lahutus tunduvalt raskem psühholoogiline kriis, kui minu isa surm. Surmaga on lihtne. Me saame sellest kuidagimoodi aru, seda inimest lihtsalt pole ja ongi kõik. Aga kuidas sa edasi elad, kui inimene, keda sa armastasid rohkem, kui enda elu, elab su kõrval tänaval aga lihtsalt on otsustanud, et tema armastust sina rohkem ei vääri?
Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb mulle, et see kõik oli vaid hormoonid, feromoonid, testosteroon, adrenaliin ja sada muud keemilist ühendit. Öelge teie mulle, kas armastus on maailmast otsa saanud?
Ma püüdsin välja mõelda põhjendusi, miks ta nii tunneb. Äkki koheldi teda lapsena karmilt? Võibolla on ta tüdruksõber tema sõbraga minema jooksnud? Ehk ütles ta elukaaslane, et pole veel laste saamiseks valmis ja siis pool aastat hiljem jäi sedapsi hoopis kellestki teisest? Selle konkreetse inimese puhul oli kõik eeltoodu ka tõsi. Aga kas kõik see ja ehk veel miljon muud põhjust oleks piisav selleks, et kedagi nii küüniliseks muuta?
Isiklikult mina usun armastusse. Usun sellesse, et kedagi teist on võimalik armastada rohkem, kui iseennast. On võimalik panna kellegi teise huvid ja heaolu enda omadest ettepoole. On võimalik nii ära armuda, et unustatakse süüa, juua, unustatakse oma nimi. Ehk olen ma lihtsalt lootusetu romantik ja helesiniste prillidega naiivitar.
Armastusse uskumine on alati olnud minu teadlik valik. Ma ei saa öelda, et oleksin 100% oma elust tundnud end armastatuna või isegi armastusväärsena. Aga ma usun, et suuremal või väiksemal määral on kõik minu otsused ja teod olnud ajendatud sellest salapärasest miskist.
Loomulikult peab mõistma, et armastust esineb ka mitmel erineval moel. On armastus, mis on lähisugulaste vahel, see on loomulik ja me tihti ei adu, et armastame oma emasid, õdesid, poegasid. On armastust, mis esineb sõprade vahel, olenemata nende soost, vanusest, kehakaalust. On põhimõtteline armastus, ma armastan, sest ma otsustan nii, mitte, et ma tingimata tunneksin nii. Noh näiteks ma otsustan, et käitun oma naabriga, kes kuulab kella neljani hommikul eurotrashi ja ei viitsi kordagi talve jooksul lund lükata, meeldivalt.
Ja siis muidugi see - kaunis, igikestev, hingetuks võttev, mõistust rööviv, vapustav, imeline, kõikvõimas ja mida kõike veel - romantiline armastus. See muudab naised topakateks ja mehed narrideks. Seda söödetakse meile rinnapiimaga sisse ja me ei loobu sellest ka mitte täiskasvanu eas. See on, mis viib meid edasi, mis paneb meid pingutama, ennast muutma, loobuma pahedest. Ja kui me jääme sellest ilma, oleme käpuli maas, võimetud nägema päikest, mis kõrvetab meie naha luudelt, võimetud naeratama, kui meile naeratatakse, võimetud tundma toidu maitset. Me ei suuda enam edasi elada, kui meile osaks saanud armastus on läbi saanud. Mõtleme, et mida me ometi valesti tegime, kas oleks võimalik seda taastada?
Minu jaoks oli lahutus tunduvalt raskem psühholoogiline kriis, kui minu isa surm. Surmaga on lihtne. Me saame sellest kuidagimoodi aru, seda inimest lihtsalt pole ja ongi kõik. Aga kuidas sa edasi elad, kui inimene, keda sa armastasid rohkem, kui enda elu, elab su kõrval tänaval aga lihtsalt on otsustanud, et tema armastust sina rohkem ei vääri?
Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb mulle, et see kõik oli vaid hormoonid, feromoonid, testosteroon, adrenaliin ja sada muud keemilist ühendit. Öelge teie mulle, kas armastus on maailmast otsa saanud?
Tellimine:
Postitused (Atom)