Olen vägisi pool aastat kätt suul hoidnud ja kirjutamisest loobunud. See asi on nüüd lõpule jõudnud.
Ei, ma ei tee järjekordset draamat vaid selleks, et tähelepanu leida. Minu jaoks oli draama kui ma lõpetasin kirjutamise. Ma olen täiesti teadlik, et enamik minu lugejaist ei mõista miks kirjutamine minu jaoks üldse oluline on. Ja ma ei mõista neid hukka. Aga kui ma ütlen, et kirjutamine on minu jaoks nagu hingamine ja iga lugu on nagu beebi - õrn, kaitsetu ja ainukordne, siis sellest saadakse aru.
Vaadake, igal ühel meist on oma kutsumus elus, anne. Mõni oskab kududa, teine kurke kasvatada, kolmas on edukas müügimees. Mina oskan lugusid vesta. See on minu anne. Ma pole seda endale valinud ega midagi erilist korda saatnud, et seda omandada. Ometi, juba varajases nooruses mõistsin ma, et inimesed naudivad minu lugude lugemist ja kuulamist. Kas olen ma selles süüdi, et mulle selline anne on antud Looja poolt? Kas peaksin häbi tundma? Või peaksin selle kiuste otsima teistsugust kutsumust?
Igaüks, kes on kunagi midagi loonud, on seisnud silmitsi vähemalt kolme erineva reaktsiooniga. On neid kes on vaimustuses, palju on neid keda jätab sinu looming ükskõikseks ja on kirglikke vastaseid. See on igati ootuspärane. Inimesed on erinevad ja kõigile meeldida polegi vaja ega otstarbekas. Mõne asjaga harjumiseks vajame lihtsalt veidi aega. Kas te veel mäletate aega, kui capri püksid olid siinmail hirmus moeröögatus ja kui paljud ütlesid, et sellist jõletist nemad elades oma jalga ei pane? Noh mina olin ka üks nendes. Arveke, kui palju selliseid pantalette minu riidekapis täna leidub? Vihjeks võin öelda, et rohkem kui üks paar ja need on minu meelest kohutavalt kenad. Ei jõua ära oodata, millal uue hooaja mudelid müüki jõuavad.
Võibolla on minu blogiga sama teema. Täna loeb seda kodanik A ja vihkab seda. Sest ma kirjutan ebameeldivatest asjadest nagu tunded, lahutus ja seks. Homme tuleb ta tagasi, sest teda jäid piinama küsimused minu psüühilise seisundi kohta. Ülehomme tuleb ta taas, sest talle ei mahu pähe minu jultumus ja egoism kõike seda kirjeldades. Aga saabub päev, kui ta tuleb siia blogisse mitte selleks et leida grammatika vigasid või vastuolusid. Kodanik A tuleb selleks, et leida lohutust. Ta loeb minu veidraid, kummalisi, napakaid lugusid ja leiab lohutust. Sest see on minu anne. Pakkuda veidrat, kummalist ja napakat lohutust samasugustele katkistele hingedele nagu ma ise olen.
Ma lõpetasin kirjutamise, sest leidus inimene kellele see blogi ei meeldinud. Ma siiani ei tea kes see oli ja see ei huvitagi mind. Ma jätkan kirjutamist kuna neid, kes ootasid minu iganädalaseid kirjatükke oli rohkem. Ma olen veendunud, et neid kes tahavad minu lugusid lugeda on rohkem kui neid keda see häirib. Austusest nende üksikute vastu olen ma otsustanud viia oma blogi privaatsemasse keskkonda.
Sisestage minu nimi Google otsingumootorisse ja te leiate minu uue blogi. Enamik lugusid on üldsusele kättesaadavad. Ja parooliga pole ma kitsi. Koputage ja teile avatakse. Kena kevade jätku kõigile lugemishimulistele.
