Kiitusest

Inimene on üks keeruline mehanism kõigi oma juhtmete ja lülititega. Vajutad kogemata valet lülitit ja juhe jookseb nii kokku, et mitu päeva pole tast asjagi. Teinekord jälle juhuslikult riivad mõnda katkist inimhinge ja täiesti arusaamatul kombel lööb ta särama nagu saja vatine elektripirn. Olgu märgitud, et ära lõhkuda on seda habrast loomust tunduvamalt lihtsam kui jälle korda teha. Mõnikord ei saagi, silita teda õigest kohast palju tahes, sinu katsetele jälle tööle saada on ta otsustanud mitte reageerida.

Tähtsad ja haritud inimesed kutsuvad seda protsessi mõjustamispsühholoogiaks. Mina nii pikki sõnu ei kasutada ei oska, ma lihtne maa inimene, ma selgitan teile asju nii nagu oma piiratud maailmavaatega nendest aru saan. 

Mingi aeg tagasi kirjutasin siin blogis sellest, kuidas ma ei näe keskpärasuse ülistamises motiveerivat jõudu. Mu sõbranna ütleb ikka veel, et ma olen ülemäära karm ja kriitiline ja ületamatult kõrgete eesmärkide seadmine mõjub pigem pärssivalt kui innustavalt. On ilmselge, et teda on kasvatatud hoopis teistmoodi, kui mind. Ta on väga tugev ja iseseisev naine, kellel õnnestub kõik mängleva kergusega ja kui ei õnnestu, siis ei muretse ta selle pärast üleliia. Mina jällegi muretsen. Ma pabistan iga detaili pärast ja kuigi oleks põhjust keskenduda positiivsele häirivad mind teiste jaoks näilised pisiasjad sedavõrd, et ma ei suuda edust rõõmu tunda. Ainus mõte, mis mind iga päeva lõpus valdab on, et homme on uus päev ja küll ma homme oskan juba paremini. Nii kaua, kui eluvaim sees, saab edasi areneda uute kõrgusete poole. Homme valmistan ma maitsvama roa, loen rohkem raamatuid, olen parem ema ja teen rohkem trenni.

Tavaliselt sellest aitab. Aga palju rohkem vajan ma seda, et keegi teine ilmutaks usku minu võimetesse. Mul on vaja seda, et kusagil on keegi, kes patsutab õlale ja ütleb, et tubli olid. Ma lähen sellest täiesti pöördesse ja püüan veel rohkem, veel kiiremini ja veel kõrgemale. Ma olen nagu tubli jahikoer, kes rõõmsalt saba liputab ja erutusest õhku hüppab. 

Samas ei tähenda see seda, et igasugune kiitus kohe samasuguseid tulemusi kannaks. Kui kiitus on sisutühi ja omakasupüüdlik, siis see pigem ärritab. Arvate, et ma olen vähe kuulnud seda kui ilus ma olen purjus meestelt, kes üritavad mulle seelikusaba alla pugeda või siis sellist üldist lauset, et küll sa oled tubli. No jah, olen küll ja ilus olen ka aga see et mulle seda alatasa korrutatakse ei paranda mu enesetunnet ega sooritusvõimet. 

Kevadel, kui mu pojad kooliaasta lõpetasid, ütlesin ma neile, et ootan uuelt kooliaastalt paremaid tulemusi, sest mul on piinlik, kui minu lastel on tunnistusel rohkem kolmi, kui teisi hindeid. Ma ütlesin neile, et olen täiesti veendunud selles, et nad kõik suudavad ainult viitele õppida ja rahuldavad hindeid ma ei aksepteeri. Mu ülalmainitud sõbranna näpistas mind selle eest ja ütles, et ma olen liiga karm ja lämmatan nende eneseusku. Praegu on liiga vara vastu vaielda aga mu poegade õpihimu ja hindeid ei kannata möödunud aastaga võrreldagi. Ja muidugi ma kiidan neid selle eest.

Ealistest iseärasustest

Kellegile ei meeldi vanemaks jääda. Sellega kaasneb igasuguseid ootamatuid muutusi mida me ei oska endale ettegi kujutada. Me kõik loodame, et meie oleme nendest vähestest õnnelikest, kes ka vanaduses on kenad ja tegusad ja kui me oleme iroonilised, siis ütleme, et me loodame noorelt surra. Live fast, die young and leave a good looking corpse.

Ma pean ütlema, et vanurid ajavad mind kohati täiesti hulluks. Paljudel neist pole enam mingisugust reaalsus taju, nad unustavad ära kõige elementaarsema viisakuse ja ajavad taga enda hüpoteetilisi õigusi. Loomulikult ei saa päris lõpuni kindel olla et nad juba oma elu parimatel aastatel polnud hirmsad mölakad ja vanuse lisandudes on nende halb käitumine lihtsalt hoogu juurde saanud. Kui ma näiteks ennastki vaatan siis olen vanuse lisandudes ainult ebameeldivamaks ja ülbemaks muutunud. Kui ma nooremana julgesin oma halba tuju ainult pimedas toas teki all päevikusse kirjutada siis nüüd võin ma vabalt valju häälega bussis võõraste inimeste harjumusi ja valikuid kommenteerida. Kujutate ette, kuidas ma kaheksakümne kolme aastaselt oma puukepiga trollis soojemat istekohta nõudma hakkan, mina küll kujutan.

Aga sinna on veel mõned aastad aega. 

Ma olen piisavalt juurelnud selle üle kuidas noortele pannakse igasuguseid piiranguid. Sa pead olema kaheteist aastane, et autos juhi kõrval istuda. Sa pead olema neljateist aastane, et suguelu elama hakata. Sa pead olema kaheksateist aastane, et autot juhtida. Mõnes riigis pead sa olema kahekümne ühe aastane, et alkohoolseid jooke tarbida. Üldiselt olen ma täiesti nõus kuigi minu maailmas oleksid piirangud tunduvamalt rangemad. Näiteks, ei saa ma aru sellest, et kes kujutas endale ette, et kui sa pole veel piisavalt vana et alkoholi ja tubakat pruukida, siis kuidas on okei, et sa võiksid riigi silmis juba lapsevanem olla, kui sa pead tegelikult olema vähemalt kuueteist aastane, et täiskohaga tööle asuda. Aga kes siis sinu peret ülal peab kui sa töölegi ei tohi asuda? Vastuolu? Või on eesti riik tõesti oma iibe pärast nii mures? 

Aga kui astuda sammuke kaugemale, siis võiks ka mõelda vanuse ülempiiridele. Näiteks, et üle neljakümne viiesed ei tohiks sünnitada. Üle seitsmekümnesed ei tohiks omada sõiduki juhtimisõigust ja üle kaheksakümnesed ei tohiks omada järelvalveta ligipääsu internetile. Tõstke nüüd muidugi kisa ja esitage soovolinikule kaebus. Selleks ajaks kui ta minuni jõuab olen ma juba ammu vastutusvõimetuks tunnistatud. Aga kui te korraks võtaksite arvesse minu argumente, siis ehk näeksite, et ma pole põhjendamatult sallimatu. 

Iga terve mõistusega inimene saab tegelikult aru, et mida vanemaks naine saab seda vähem kvaliteetsed on tema munarakud ja iga aastaga kasvab võimalus sünnitada puudega laps. On siis meile tõesti nii hädasti vaja neid kuuekümne aastaseid emasid, kes oma lapse esimesse klassi viivad? Või siis neid õpilasi, kes pärast tunde lähevad oma eakate vanemate mähkmeid vahetama? 

Või auto juhtimisest. Pole mingi saladus, et vanuse lisandudes reageerimiskiirus väheneb, silmanägemine pole enam see ja tähelepanuvõime mandub. Iga autojuht on kokku puutunud eakate kaasliiklejatega kes põhjustavad liikluses ohtlikke olukordi ise seda taipamata. Ma ei hakka nõrgast südamest üldse rääkimagi. 

Ja mis puudutab interneti kasutamist. Iga päev puutun ma kokku vanema generatsiooni esindajatega, kes oskavad küll internetist kaupa tellida ja selle eest oma krediitkaardiga tasuda aga see mida nad tellisid ja kas see ka õigele aadressile saadeti jääb neil tihti segaseks. Täiesti tavaline on see kui klient kaebab, et pole tellitud kaupa kätte saanud ja hilisema juurdluse käigus selgub, et ta lihtsalt unustas, et kaup jõudis juba mitu nädalat tagasi kohale. Või ka vastupidi, et klient helistab ja ütleb, et mulle tuli teilt pakk aga ma pole tellinud, ometi ikkagi tellis. Nad on lihtsalt segaduses.

Loomulikult ma tunnistan, et alati on olemas erandeid. Ja nii nagu mõni neljateist aastane ongi piisavalt küps, et peret luua on mõni kaheksakümne aastane täie tervise, võimete ja mõistuse juures, et järglasi saada, autoga tööle sõita ja IT idufirmat majandada. Aga olgem ausad, see on ikkagi erand. 

Miks ma seda kirjutan? Ausalt, ma kardan vanaks jääda. Ma juba kujutan ette kuidas mu lapselapsed veeretavad mu kondise reumast moondunud jõuetu keha ratastoolis kevadisele jääle ja jätavad sinna sula ootama, sest ma olen muutunud kasutuks ja häirivaks. Mu ainus lootus on, et ma olen selleks ajaks juba seniilne ega taipa, mis toimub. Jah, armas lugeja, eluea pikendamisel on ka varjupool.

Sõnadest

Mul oli kunagi sõber, kes oskas igast olukorrast ennast puhtalt välja rääkida. Kui talt midagi konkreetset küsiti siis oli tal kombeks rääkida ilusat ümmargust juttu ja küsijal jäi mulje nagu oleks ta oma küsimusele vastuse saanud. Alles hiljem, kui oli aeg lubatu ellu rakendada küsis ilusa jutu rääkija, et kuule aga seda ma sulle küll ei rääkinud; tuleta meelde mida ma sulle tegelikult ütlesin. Kuna ma ise olen naiivselt otsekohene ja üsna pika taibuga, läks mul päris mitu aastat enne kui see muster mulle kohale jõudis. Lõpuks olin ma juba nii osav, et oskasin juttu kuulates kuulda seda mida mulle tegelikult öeldi selle asemel, et kuulata seda mida ma kuulda tahtsin.

Sõbrast olen ma tänaseks päevaks ilma aga harjumus kuulata tegelikke sõnu on visa kaduma. Ma arvan, et see on ellujäämise seisukohalt äärmiselt oluline.Kuigi mulle meeldib mõelda, et kõik inimesed on ilusad ja head, siis reaalsus on paraku midagi muud.

Vaadake, sõbrad inimesed valetavad. Kohe uskumatult palju ja minu arvates täiesti põhjendamatult. Mõnel on lausa harjumus valetada. Ühes populaarteaduslikus saates nenditi, et lapsed hakkavad valetama juba kahe aastaselt ja keskmine inimene valetab kümneminutilise vestluse jooksul umbes kolm korda. Päris tihti, kas pole. Valetamise kohta oli mul tegelikult ka üks põhjalik lugu kirjutatud aga see on jäänud avaldamata. Valetamisele ma täna ei keskenduks. Ma ütlen ainult niipalju, et kui te tahate patoloogilist valetajat ära tunda, siis see on inimene, kes teid alatasa valetamises kahtlustab ja süüdistab, meil on ju kombeks hinnata inimesi vastavalt iseenda rikutuse astmele.

Aga rääkida nii, et mitte midagi ei ütle ja samas ei valeta ka otseselt, see on kunst. Üks asi on ära õppida kuidas sellist vestlusstiili ära tunda ja ennast selles kehtestada, hoopis teine tera on ise samamoodi vestlust juhtida, et kasutatakse ilusaid pikki sõnu ja kuulajale jääb mulje, et vestluspartner on just lubanud täita kõik ta salajasemad südamesoovid ning serveerida need hõbevaagnal. Kuigi ma pean tunnistama, et see on madal ja alatu siis oleme ilmselt kõik nõus, et elus tuleb ette olukordi, kus sellisest oskusest oleks oi kui palju kasu.

Nagu öeldud, mina ei oska keerutada, ei oska valetada ja lisaks eeltoodule on kõik mu emotsioonid näkku kirjutatud. Ma ei pea isegi suud lahti tegema selleks, et kaaslane teaks mis ma temast arvan. Ma olen veendunud, et kui ma poleks omaenda häälekõlast nii suures vaimustuses, siis ei peaks ma kunagi suudki avama selleks, et inimesed teaksid minu arvamust.

Sellest kuidas mu pojad mulle meest otsisid

Eile õhtul kuulsin ma juhuslikult pealt kuidas number 3 ja number 4 omavahel arutasid. Nimelt on number neli ennast järjekindlalt minu sängikaaslaseks nihverdanud ja see tekitab vanemates vendades endiselt kõneainet. Kolm küsib: "Miks sa oma voodis ei maga? Mingi titt oled või? "
"Ei, ma pean ju ema kaitsma. Tal pole ju meest, ikka veel!"
Kusjuures see "ikka veel" kõlas sügava etteheitena. Ma küll ei tea kelle vastu. Kas venna kui arusaamatu inimese või minu kui, noh, ütleme otse välja, lihtsalt saamatu vastu.

Tundub, et see teema on mu poegadele suuremal või vähemal määral ikkagi südame lähedane. Ja nii ongi juhtunud, et igal ühel neist on oma osa selles kuidas mulle sobiv kaaslane leida kellega kinos käia ja pop corni jagada. Mäletate kuidas ma alles hiljuti kirjutasin sellest kuidas mina oma suure armastuse leidsin, sellega läks sedapsi, et poisid panid tollele isikule veto peale ja ütlesid, et leia keegi teine. Nii olen ma siis püüdnud kuulata mida mu korteri kaaslastel teema kohta öelda on.

Number ühega rääkisime esmaspäeval. Vastuseks miks mul veel meest pole, kuigi ma olen täiesti "normaalne" naine, oli mu varateismelisel kohe mitu täiesti ratsionaalset selgitust. Esiteks, ma ei käi kusagil, kus oleks võimalik meest leida. Täiesti tõsi, bussis ja poejärjekorras endale kaaslast ei leia, olete muidu mõelnud, et poes käivad ainult abielus mehed? Ja bussis? Andke andeks aga ei. Lihtsalt, ei. Teiseks, mulle ei meeldi keegi. Kah tõsi, ma pole kuigi leplik. Mul on nimekiri ja peale kohtingut võtan selle ette ning maha kriipsutamine algab. Mulle meeldivad pikad aga mitte liiga pikad. Mulle ei meeldi mehed, kes kannavad tenniseid. Mulle ei meeldi mehed, kes lasevad oma juustel välja kasvada enne kui juuksurisse lähevad. Mulle ei meeldi rumalad, ma põlgan targutajaid. Mulle meeldivad intellektuaalid, ma ei salli saamatuid. Mulle meeldivad emotsionaalsed, ei kannata nannipunne. Meeldivad pealehakkajad aga ma olen ise kontrollfriik ja lähen täiesti endast välja kui mind tundmatusse olukorda pannakse. Kõige vähem meeldivad mulle mehed, kes hakkavad esimesel kohtingul rääkima raha säästmisest ja kellel on teine varvas pikem kui suur varvas. Saite juba aimu mu nimekirja pikkusest? Noh korrutage see nüüd kolmega ja siis te teate miks ma ikka veel vallaline olen.

Teisipäeval rääkisime meestest number kahega. Tal on väga vähe kriteeriume. Peab olema nagu Vin Diesel aga veel parem kui nagu Paul Walker, äärmisel juhul ta lepiks ka Jason Stathamiga. Arvake nüüd hästi kiiresti ja vihaselt mis ta lemmik film on. 

Kolmapäeval ütles number kolm, et tal vahet pole milline mees, aga kindlasti peab olema rikas ja talle kõik mänguasjad ostma, mida poes müüakse. Kohe näha, et prioriteedid on paigas.

Number neli on muidugi kõige rohkem mures. Olen teda juba hoiatanud, et kui ma peaks tõesti endale mehe leidma siis tal tuleb lõpuks ikkagi oma tuppa kolida ja oma voodis magada. Neljapäeval ütles ta mulle, et kui ta suureks kasvab, hakkab ise mulle meheks. Oidipuse sündroom, mis muud.

Ja käes on reede ning ma olen siis ja kirjutan seda lugu. Täiesti üksinda. Umbes aasta tagasi kirjutasin ma sellest, et kust leida häid mehi, nagu näha ma ikka veel ei tea. Annan siis aasta pärast teada kas olen leidnud nende salajase varjupaiga. Ikka veel olen ma veendunud, et head mehed on kusagil seal laias avaras maailmas täiesti saadaval. Ma tean, ma olen lugenud ja filme näinud, isegi dokumentaale. Kui ma lõpuni aus olen, siis ma olen isegi mõnega kohtunud aga ühel olid liiga pikad varbad, teisel tennised ja noh, kolmas polnud minust huvitatud.

Koolikiusamisest

Sügis on hoogu kogumas ja tuhanded lapsed Maarjamaal on asunud taas kooliteed käima. Nagu kellavärk, kohe kui kased hakkavad kolletuma ja hommikul on aknal udupiisad, hakkab meedia koolikiusamisest pasundama. 

Muidugi on see probleem. Seda esineb aina rohkem ja julmemalt. Keegi pole kaitstud. Kiusamise ohvriks võid langeda siis kui sa oled liiga lühike, liiga pikk, liiga kõhn, liiga paks, liiga tark, liiga rumal, liiga vaena, valest rahvusest, isegi siis kui sul on naljaka või vähem naljaka kõlaga nimi mida annab käänata ning väänata. Ise olen ma olnud nii kiusatav, kui kiusaja. Loomulikult tagantjärele meenutades on pigem meeles see, kui ma ise ohver olin aga seda, kas minu mürgised väljaütlemised kiusatavatele eluaegsed armid on jätnud, peab küll nende endi käest küsima. Kuigi arvestades, et minu tagasihoidlikud sõbrakutsed sotsiaalmeedias on jäänud vastamata, näitab see ometigi midagi. 

Ma olen mõelnud sellele, et kust üldse tekib kellegil mõte teist inimest avalikult alandada? Miks arvab üks inimene, et ta on kuidagi parem kui teine inimene. No mis siis, et ta on pärit vähemusrahvuslaste hulgast? Mis siis, kui tema vanemad on otsustanud Soome mitte kolida ja ei suuda oma lapsele kõige moodsamaid nutiseadmeid võimaldada? Mis siis kui tal on raskevõitu jalad ja ümaram tagumik ega jõua teistega staadionil sammu pidada? 

Jah, kiusamisest räägitakse palju aga nagu ka muudes eluvaldkondades, kiputakse tegelema tagajärgedega ja mitte põhjustega. Nimelt, sõbrad, olen ma jõudnud arusaamisele, et kõik kiusamine, mis koolis aset leiab on täiskasvanute algatatud. Lapsed nimelt ei vali sõpru kõhuümbermõõdu või rahakoti paksuse järgi. Neid ei huvita mis firma tennised sõbral parasjagu jalas on. Samuti ei hooli nad vähimatki sellest mis värvi on sõbra nahavärv või mis keeles ta huraa hüüab kui on palli väravasse löönud. Hoolima hakkavad lapsed nendest asjadest siis kui nad märkavad, et isikute vahel vahe tegemine kuulub täiskasvanu maailma juurde. Ja kõik lapsed tahavad ju ometi kiiresti suureks kasvada. Ja nii see kiusamine algab. Sa oled paha, sest sa pole selline nagu mina.

Miks ma sellest kirjutan? Loomulikult kuna kiusamine on ka minu väikest imelist maailma puudutanud. Kiusamine lähtub sedapuhku minu keskmise poja klassijuhataja poolt. Saaga sai alguse möödunud sügisel, kui klassijuhataja poolkogemata teada sai, et poiss kasvab üksikvanemaga peres. Ühtäkki oli ta süüdi kõik võimalikkes korrarikkumistes ja skandaalides. Kuna ma pole oma laste suhtes kunagi üleliia leebe olnud ja tunnen süüdistatavat isiklikult juba sünnist saadik, siis teatud hulgal kriitikat olin ma valmis taluma. Ometi piinas mind küsimus, et kui ta on tõepoolest vastutav nii mitmete pahategude eest, siis miks ei ole mind juba kooli direktori jutule kutsutud. Lisaks see, et hinded on poisil üle keskmise head. 

 

Okei. Võibolla pole see parim näide õpetaja kiuslikusest. Aga minu meelest on tähelepanuväärne, et lisaks minu lapsele on tema klassis veel kolm luuserit ning üllatus, üllatus kõik neli kõnealust poisslast, kes on suuremal või väiksemal määral alati tulipunkti keskel, on sarnaselt minu pojale, pärit üksikvanemaga perekonnast. On see kokkusattumus või õpetaja poolne diskrimineerimine? Igaüks otsustab ise. Samalaadset kohtlemist mäletan ma ka oma koolipõlvest. Mäletan selgesti matemaatika õpetajat, kes viitsis juhendada ainult neid, kes niigi oskasid ja ülejäänute kohta ütles, et teist saavadki litsid ja kriminaalid, milleks teie peale aega raisata. Mäletan geograafia õpetajat, kes pani poistele järjekindlalt kolmesid ja tüdrukutele, kes kandsid nabapluusi, eranditult viisi, see kas ainet oskasid või mitte, polnud määrav, sugu ja seksapiil olid. Ma olen veendunud, et kõigil meil on samalaadesid lugusid jagada. Ühele õpetajale olime lemmik ja teisele pätt. Faktor, mis selle otsustas omas vähe ühiseid alleele meie reaalsete oskustega.

Mida ma tahan teile südamele panna? Püüdkem tõusta kõrgemale sellest tasemest mille põhjal meid koheldi. Ehk on siis lootust, et meie lapselapsi koolis vähem kiusatakse. 

Dieedist

Ma võin liialdamata öelda, et alati, kui me õega kohtume, räägime kehakaalust. Me arutame seda kui palju kumbki on kaalust kaotanud, kui palju trenni teinud või mida ta süüa ei tohiks. 

Nii kaua kui ma ennast mäletan on kaalu kaotamine olnud mulle äärmiselt oluline. Ma ei arva, et minu lapsepõlves sellest eriti räägiti. Kolmkümmend aastat tagasi polnud ülekaal nii levinud probleem ja pigem levis rahva suus ütlus, et paks laps ilus laps ja 100 kilo - naise ilu. Ometi mäletan ma kuidas neljateist aastaselt vaevu 42 kilo kaalusin ja kujutasin endale ette et ma olen kohutavalt paks. Praegu neid pilte vaadates pean tunnistama, et ma olin ikka vastikult kondine poiss-tüdruk.

Mulle meeldiks praegu tõdeda ja öelda, et nüüd olen ma kaunis terve naine ja lõpuks oma kehaga rahu teinud. Aga ma ei ole kuigi osav valetaja. Olenemata sellest mida näitab mu kaalunumber, peeglist vaatab mulle vastu ikka kolmesaja kilone kaldale uhutud emavaal. Kõhnuse ihalus pole kuhugi kadunud. 

Õega arutasime hiljuti, et kust selline kinnisidee kaalu pärast tuleneb. Jõudsime järelduseni, et kuigi me mõlemad oleme täiesti keskpäraste kehadega, suurust 36 kandvad, terved, täiskasvanud naised, siis meil on hirm tuleviku ees. Vaadates oma esivanemaid ja nende kaalunumbreid on igati mõistetav miks meil on väljakujunenud hirm ülekaalu ees. Ma arvan, et vähe oluline polnud ka mu elukaaslase roll, kes tavatses mu pead silitada ja öelda, sa oled nii ilus - näost. Lisaks muidugi see, et meile meeldib nautida head toitu. 

Aga dieete olen ma igasugusid pidanud. Näljutamisest Atkinsini ja kaalujälgijatest kapsasupi-dieedini. You name it, I've tried it. Kuna mul täielikult puudub enesevalitsus siis on mul vähemalt vedanud sõnakuuleliku kehaga. Kui ma suudan kasvõi nädal või kaks dieedist kinni pidada siis on tulemus juba märgatav. 

Kas see palju igatsetud ja harva saavutatud saledus on mind siis õnnelikuks teinud? Millegipärast seostan ma aega kui olin väga kõhn pigem ajaga, kui ma olin endaga sõjaajal. Teisest küljest ega ma ka kaheksakümne kilosena just õnnest segane polnud. Millegipärast hakkab mulle tunduma, et kehakaalul pole õnnega tegelikult üldse mingit pistmist. Oluline on see, kuidas me ise ennast tajume. Kui ma suudaks ometi vaadata oma alasti keha ja tunda uhkust selle üle, et see on mind nii truult teeninud, ta pole mind kordagi hüljanud ega hätta jätnud. On mul siis vaja hirmsasti neid väljaturritavaid luid taga ajada?

Iseseisvusest

Me oleme imeliselt valmistatud. Meile on kingitud imelised võimed ja vabadus. Valikuvabadus kasutada oma võimeid nii nagu kõige õigemaks peame. Me hakkame sünnist saati liikuma iseseisvuse poole. 

Lapsevanemana on mul olnud au vaadata kõrvalt oma laste teekonda selle vabaduseni. See algab väikestest asjadest. Üks märgatavamaid verstaposte on see kui laps hakkab kõndima sest nüüd saab ta ise otsustada kuhu minna ja ei sõltu ainult oma vanemate suvast. Peagi saab see väike inimene aru, et kuigi see vabadus on märkimisväärne on see siiski piiratud. 

Järgmine verstapost on lasteaed. Iga vanem on tundnud seda kummalist segu uhkustundest ja hirmust, et su laps ei vaja sind enam, kui ta esimest korda läheb lasteaia rühma nii, et unustab sulle järele lehvitada ja sina seisad seal oma õhukese talvemantliga lörtsis ja tuules ning vahid - kael kange - teise korruse akent. Üksik pisar veeremas mööda põske tõmbad mantlihõlmad koomale ja kõnnid lasteaia väravast välja, mõeldes, et kui rumal võib üks inimene ometi olla, seda sa ju oled kõik need kuud oodanud, et su laps jääb ometi rühma ilma suurema draamata ja nüüd kui see päev on saabunud tunned sa et oled millestki väga väärtuslikust ilma jäänud. See on ametlik, su laps ei vaja sind enam. Aga loomulikult pole see päris nii. Sellele järgneb kooli minek, sõprade juures aja veetmine, reisid teise linna, keskkool, esimene töökoht ja lõpuks kolib see väike inimene sinu juurest alatiseks kellegi teise juurde ja saab oma pere ning hakkab ise kellegi teise eest hoolitsema. 

Iseseisvumine on protsess. See võib olla pikk ja väsitav aga see on pöördumatu. Olles selle ükskord lõplikult saavutanud ei anta seda enam kergekäeliselt ära.

Mõnikord harva, kui me kohtume kellegi väga erilisega, või vähemalt arveme, et oleme kohtunud kellegi erilisega, oleme nõus seda vabadust loovutama. Mõni rohkem, teine vähem. Me nimetame seda abieluks. On igati tervitatav, et abielus olles ei saa me enam endale samasugust vabadust lubada kui üksi olles. Aga mis siis kui kooselu muutub kuldseks puuriks kuhu me ennast vabatahtlikult lukustanud oleme? Kus iga meie tegu, sõna ja isegi mõte on kellegi teise genereeritud? Kus me ühel hommikul vaatame peeglisse ja küsime endalt, kes sa oled? Kuhu on kadunud see inimene, kes oli tuntud oma naeru poolest ja nüüd ei suuda ta isegi siiralt naeratada, sest ei ole kindel kas see ikka heaks kiidetakse või tuleb selle tagajärjel karistust kanda?

Suur õnn on leida inimene, kellega koos me ei pea oma vabadusest loobuma. Oleme siis hoolikad, et me ise kellegi teise vabadust kärpima ei hakka.