Sugulastest

Mulle kohutavalt meeldib oma kodu seinu kaunistada kõik-võimalike sildikestega. Näiteks on mul selline sõnum, et "Lase oma naeratusel muuta maailma aga ära iial lase maailmal muuta oma naeratust". Veel on mul selline, et "Edukas mees on see, kes teenib rohkem, kui ta naine kulutab. Edukas naine on see, kes sellise mehe leiab". Olin siis järjekordse vaimuka slogani jahil, kui leidsin sellise, et "Teretulemast sõbrad! Sugulastel aeg kokku leppida".

Just nii ma sageli oma sugulaste suhtes tunnengi. Tore on, et nad olemas on aga veel toredam on see, kui nad liiga sageli külla ei kipu. Mida kaugemal nad elavad, seda kallimad nad on. Kõige armsamad on need sugulased, kes ammu enam meie hulgas pole.

Ehk loete mu mõtteid ning nendite, et ma olen üleliiga kriitiline. Las ma kirjeldan teile kuidas näevad välja meie tüüpilised suguvõsa kokkutulekud ja äkki siis mõistate, miks ma nii karm olen. Alguses on kõik väga tore. Kõik on väga viisakad ja siiralt teiste käekäigust huvitatud. Räägitakse ilmast, laste edusammudest ja värskest korteriremondist. Süüakse head toitu, kuulatakse meeliülendavat muusikat ja tuntakse lihtsalt rõõmu koos veedetud ajast. Siis ühineb meiega meie kõigi ühine sõber - alkohol. Ta hoiab esialgu tahaplaanile ja väga ei sekku. Mida kauem ta meiega seal ühise laua taga aega veedab seda rohkem hakkab ta kõigi tuju mõjutama.

Olenemata sellest millest jutt ka ei alga, varem või hiljem hakkab keegi vanu-häid-aegu meenutama. Kõik minevikus maetud laibad kistakse päevavalgele ning nagu raisakotkaste parv hakkavad sugulased üksteise võidu raibet lahkama. Igaühel on minevikust oma visioon ja kui mälestused ei kattu ning kui kellelgi on veel lahendamata küsimusi, halvaks läinud haavu, mis mädanevad või lihtsalt mõned kärnad, mida lihtsalt ei saa lasta kratsimata jätta, siis läheb lahti.

Keegi on alati süüdi, keegi on ohver, keegi nutab, mõni põrutab rusikaga lauale ja tuiskab minema, mõni hakkab ennast halastama ja veel keegi lihtsalt istub nurgas, vaatab seda tsirkust pealt ja muigab omaette, tavaliselt see, kes mingil põhjusel on ühisest nimetajast puutumata jäänud. Ja nii on iga kord.

Nii palju draamat. Nii palju emotsioone. Nii palju valu. Nii palju lahenduseta probleeme. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Nii vähe arengut.

Ma ei tea kuidas on teie peres aga meil on igal juhul just nii. On lihtsalt mingid teemad mida on parem vältida. Kahjuks on neid teemasid liiga palju. Kui kõik sooviksid, et perekondlikud koosviibimised oleksid viisakad ja tsiviliseeritud, siis oleks mõistlik alkoholist üldse loobuda. Nii kaua kui alkoholi pole, suudavad kõik väga osavalt munakoortel kõndida. Häda seisneb selles, et selline laveerimine muutub aja jooksul hirmsalt väsitavaks ja siis haaravadki inimesed klaasi järele ning üks teise järel hakkavad munakoored alkoholi raskuse ja ravimata hingehaavade tagajärjel purunema.

Võiks ju arvata, et perekond on see osa inimkonnast, kes aktsepteerib meid just sellistena nagu oleme ja meil pole üksteise eest midagi varjata. Aga meie peres on perekond see koht kus sa pead ekstra kõvasti teesklema, et sa oled kohutavalt rahul ja õnnelik ning sind on kasvatatud ideaalsetes tingimustes.

Okei, te ütlete, et miks üldse minevikus torkida, muuta seda ju ei saa. Ei saagi ning mina isiklikult seda ei soovigi.Ma mõistan, et tänu kõigile vigadele, mis minu kasvatamisel sooritati, olen ma täna just selline nagu olen ning ma olen lõpuks sellega rahu teinud, sest ma olen enda üle uhke. Ma ei muudaks oma mineviku juures absoluutselt mitte midagi. Minu kogemused on väärtuslik pagas, mis laseb mul olla empaatiline ja mõistvam. Ainus mida ma soovin on see, et keegi ükskord ometi tõuseks püsti ja ütleks, et tal on kahju, et ta eksis. Ta oleks ehk võinud paremini aga ei osanud. Ma tahan, et keegi ütleks, mul on kaju, et sa pidid seda kõike taluma, palun anna mulle andeks. Aga seda vabandust jäängi ma vist ootama.

Kui ma oma kolleegiga sellest rääkisin, siis tema jutust ilmnes, et nende perekondlikud kokkusaamised on umbes sama edukad. Sellest järeldan ma, et me oleme täiesti normaalne perekond.

Minu köögi seinal ripub veel üks silt. See kõlab umbes nii: "Pidage meeles, teiste inimeste meelest oleme me kena, tavaline perekond".

Sesoonist

Taustainfoks siis nii palju, et kuna ma olen otsustanud oma blogi pisut täiendada ja sisukamaks muuta siis nüüd ja edaspidi kirjutan aegajalt lugusid Tallinna söögikohtadest. Umbes nagu toidu-blogi. Mitte, et see kuidagi innovatiivne oleks ja et lood on tingimata uutest kohtadest aga lihtsalt hobi korras, kuna te kõik teate kui olulist osa mängib minu elus toit, elamused, kogemused ja seltskond.

Esimeseks külastuskohaks sai siis Sesoon, Tallinnas Kalamaja piirkonnas vanas tööstushoones asetsev söökla. Ma tahaks kutsuda seda parema nimega aga käsi ei tõuse. Ma mõistan, et see teema on nüüd viimase kümne aasta jooksul ainult hoogu kogunud ja sellesarnased post-apokalüptilised söögi kohad on väga in aga minu jaoks pole see teema kunagi vaimustust tekitanud. Imetlust vahest, kuna algselt oli see ju täiesti tore mõte, tühjalt seisvad endised tehasehooned millekski kasutuskõlblikuks muuta aga praegu on juba see faas, et been there, done that, don`t want it anymore.

Kõige rohkem häirib mind selliste kohtade juures just see nõuka aegne - kõik on võrdsed - lähenemine. Kui ma lähen välja sööma, siis ma eeldan, et mind koheldakse nagu printsessi, mitte et ma pean istuma numbriga märgistatud lauas, ise endale vett valama ja leiba lõikama. Seoses sellega juhtus ka pisut naljakas seik. Nimelt, kui mu kaaslane läks meile itaalia põrandaleiba tooma, astusid tänavalt sisse tulnud kliendid tema juurde ja küsisid, et kas nad võivad endale ise laua valida või juhatab neiu nad vabale kohale. Jah, just sellist asja soovin ma söögikohas vältida.

Lauas istudes ja oma tellimust oodates libises mu pilk üle saali ja nii mõnigi aspekt pani mind kulmu kergitama. Näiteks seltskond, kes koosnes kaheksast inimesest ja neist seitse olid lõviosa ajast rohkem hõivatud oma nutiseadmega, kui vestlusega reaalsete inimestega, kes teisel pool lauda istusid. Mul oli nende pärast päris piinlik kohe. Loomulikult ei tea ma mis seal toimus ja ehk oli neil kõigil täiesti hea põhjus antud käitumiseks aga minule kui igati vanamoodsale inimesele riivas see silma ja tekitas ebamugavaid emotsioone.

Teine asi, mis ka mind häiris oli üks noor, väga sale neiu, kes täiesti süüdimatult oma koerakesega söögikohta jalutas. Loom käitus küll igati viisakalt ja ei teinud häält kui oma perenaise tooli all istus. Aga mind ikkagi häiris. Teenindajad ei öelnud midagi ja uksel polnud ka silti, et koeraga sisenemine oleks keelatud. Aga ikkagi.... Asi on ilmselt minus ja selles, et ma tarbetult palju peenutsen aga ma ei näe sellise toimimisviisi juures õigustust. Ma olen maal kasvanud tütarlaps ja meil polnud kombeks laua juurde lojuseid kutsuda. Alles see oli mõned aastad tagasi, kui osad toitlustajad ei soovinud väikelastega peresid oma restoranis näha aga nüüd tundub, et loomaga söömas käia on täiesti aktsepteeritav? Ma küsin teilt kallid inimesed, mis maailmas me omati elame?

Aga jõuaks nüüd pisut teema juurde ka. Toidust nimelt. Menüü tekitas minus segadust. Mis maailma kööki siin õieti esindatakse? Itaaliast kuni Lõuna-Aafrikani ja Põhja-Koreast Hispaaniani? Ilmeselt polnud söögikoha eesmärk mingit kindlat rahvuskööki esindada ja pakuti seda, mida kokk oskas valmistada. Või siis ei osanud. Roog mille meie valisime polnud just erilise andumusega valmistatud. mul on isegi pisut keeruline mõista, kuidas on võimalik nii lihtsat asja nagu kanafileed ja läätse tomati pada võimalik nii kehvasti valmistada. Filee nägi välja nagi Lasnamäe tädi Pirita rannas aprilli kuu esimesel poolel, täiesti vormitu ning jumetu. Pada oli kokal jäänud sootuks maitsestamata ning liiga pikalt pliidile podisema. Läätsed olid muutunud pudruks ja tomat oli pajast täiesti välja aurustunud.

Aga kõik ei olnud halb. Ciabatta, millest juba paar korda räägitud on, oli väga hea ja seda võis süüa nii palju kui süda ihkas (ah, et sellepärast nad ütlevadki, et best things in life are free!). Õli mis oli niristatud taldrikule oli lihtsalt oivaline. Ja vein, oli karge ja väga odav. Hea elamuse saigi põhiliselt sellest, et ciabatat õli sisse kastsin ja veiniga (Prantsusmaa) alla loputasin.

Teeninduse koha pealt veel nii palju, et tütarlaps kes meie eest hoolitses oli täiesti tubli, ei lasknud kaua oodata ja oli viisakas. Kui midagi etteheita siis seda, et kui oma toidu üle kriitikat jagasime, siis ta reageeris nagu oleks ise selle soperdisega hakkama saanud ja võttis kriitikat äärmiselt isiklikult.

Kokkuvõtteks, ma ei välista, et seda kohta kunagi uuesti külastan. Arvestades suuri laudu ja üleüldist, ah-las-olla atmosfääri, on see ideaalne koht minu pesakonnale. Hinna klass oli mõõdukas ja teenindus kiire. Kuna tegemist on esimese vasikaga siis olen leebe ja annan hinnanguks 3,5 viiest.

Blogimisest

Eile, aasta tagasi, panin ma sellele blogile nurgakivi. Kokku 47 postitust ja pisut üle 3500 vaatamise. Pole eriti kogemust et teada, kas need näitajad on head või pigem mitte. Aga kuna ma kirjutan eelkõige iseendale ja inimestele kes mu elust soovivad ülevaadet saada, siis numbrid iseenesest pole eesmärk omaette.

Kirjutamine on olnud väga lõbus. Mõne loo üle olen isegi täitsa uhke. Kõige rohkem rõõmu on toonud blogi jälgijate tagasiside. Kui sõber või tuttav tuleb mu juurde ja tsiteerib midagi, mida olen kirjutanud. Ja kui minu sõnad on kedagi pannud asjadele teise nurga alt vaatama või tõstatanud elava diskusiooni. Nendel hetkedel adun, et järelikult ajan ma siin õiget asja.

Ma ei arvagi, et ma Tammsaare olen või et aastate pärast minu vaimusünnitust koolis kohustusliku lugemusena lahkama hakatakse. Ma pakun, et kui mul endal enne teemad otsa ei lõppe, siis hiljemalt viieteist aasta pärast on mu lapsed saanud kohtus minu üle juriidilise võidu, kuna olen nende privaatsust kuritarvitanud. Ja siis olen ma sunnitud maksma oma poegadele põhjustatud emotsionaalse kahju eest valuraha ja kõik kirjutised kus neile vihjatakse internetist igaveseks kustutama. Aga sinna on veel aega.

Iga lugu on olnud omaette rännak. Selliseid postitusi, mis ühe hingetõmbega kirja sai pandud on vähe. Enamus lugusid elasid minu sees enne lugejani jõudmist  mitu nädalat. Nad sündisid, kasvasid ja küpsesid, et siis ilmuda. Iga lugu on omaette isiksus. Mõni sügavam, teine põnevam, kolmas naljakam. On ka tavalisi, igavaid ja üleolevaid. Kõik nad on minu lapsed ja ma olen nad usaldanud sinu hoolde.

Selle looga soovin tänada Sind, mu armas lugeja. Loodetavasti oled seda aastat minu seltsis nautinud vähemalt sama palju, kui mina ja ootad laupäevi, kuna see on aeg, mille veedad minuga imetledes seda imelist ja imelikku maailma, kus me koos elame. Et selliseid laupäevi ootaks meid veel palju ees.

Ropendamisest

Pooljuhuslikult sattus hiljuti minu kätte poja mobiiltelefonist saadetud sõnumid. Ma pole kunagi olnud nuhkimise fänn ja mulle ei meeldi sattuda ebameeldivate isiklike vestluste otsa. Teisest küljest olen ma ikkagi ema ja teatud jälitusvõtted on selle elukutse juures kohustuslikud. Ütleme nii, et minu järeltulija on üsnagi primitiivne, vulgaarse kõnepruugiga ja vähe haritud kodanik. Seega täiesti keskmine normaalne teismeline poiss. Muidugi häiris mind see, et ta oli minu raha eest saatnud kellegile tütarlapsele siivutu sisuga sõnumeid aga veel rohkem häiris mind see, et need kõne all olevad sõnad olid kirjutatud grammatiliselt valesti. Ainult pisut lohutas asjaolu, et tütarlaps oli ilmselgelt sama suures teadmatuses, kuidas näeb välja eesti keelsete roppuste kirjapilt.

Kui ma noormehega hiljem samal õhtul maha istusin ja oma leiust teda valgustasin, oli meil mõlemal piinlik. Temal ilmselt piinlik, et vahele jäi ja minul piinlik, et mu poja emakeel nii madalal tasemel on. Ka neiul oli piinlik kui ma talle helistasin ja soovisin temaga juhtunust rääkida. Nii piinlik lausa, et telefon lülitati selleks õhtuks sootuks välja.

Mäletan kuidas ma ise umbes sama haledalt oma vanematele kolmandas klassis roppude luuletustega vahele jäin. Väga ebamugav oli. No kohe väga. Nii ebamugav, et pärast pole ka erilist vajadust olnud nende sõnade juurde tagasi pöörduda. Kõige naljakam on asju juures see, et tol ajal polnud mul halli aimugi mida üks või teine sõna üldse tähendabki. Seksuaalõpetuse tunnis palus õpetaja kõigi intiimsete kehaosade teada olevad nimetused kenasti paberile panna ja mina kukkusin selles testis ikka täiesti haledalt läbi. Ma olen üsna veendunud, et minu pojad on selles küsimuses umbes sama teadlikud.

Ma ei oska öelda mis võlujõud on ropendamisel. Miks see on vajalik. Aga ma ei saa selle hädavajalikkust siiski ignoreerida. Ma olen märganud et eriti aldid on selliseid sõnu kasutama inimesed kelle keeleline eneseväljendus annab soovida. Ja selleks, et oma sisemist frustratsiooni kaasinimestele teatavaks teha, tekibki vajadus vulgaarsuste järele. Teisalt, kui inimene oskab ennast kenasti sõnadega väljendada, on ta võimeline teist inimest nii peenelt paika panema, et too ei saa arugi, mis temaga juhtus. Ilmselt see ongi normaalne arenguetapp mis tuleb lihtsalt võimalikult valutult üle elada ja jääda lootma, et sõnavara laienemisega kaob ka vajadus labasuste järele.

Emadusest

Eile juhtus minu peres selline lugu. Kuna üle pika aja oli ilm taas meeldiv otsustasime koos poistega Von Glehni parki jalutama minna. Tagasiteel avaldas kaheteist-aastane soovi teistest varem koju minna, et saaks rahulikult arvutit mängida. Kuna erilist põhjust keeldumiseks polnud, nõustusin. Vara teismeline silkas oma kondiste jalgadega Akadeemia teelt kodu poole ja viie-aastane järgnes talle oma tõukekaga. Ühel hetkel olid nad mõlemad vaateväljas kadunud ja mina eeldasin, et vanem vend võttis noorema kaasa ning on peagi kodus arvuti taga virtuaalsete vaenlastega võitlemas. Mõlemad keskmised poisid jäid koos minuga ja me otsustasime laupäeva õhtu puhul ennast väikese maiuspalaga kostitada. Läksime poest läbi. Käisime rahulikult riiuli vahel ja arutasime häälekalt, mida keegi soovib. Valisime näksid välja ja loovutasime need eurode vastu. Rahulikult kodu poole kõndides ja suve sumedust nautides ei osanud me aimatagi, mis meid poe nurga taga ees ootas. Minu pesamuna nuttis hüsteeriliselt ja kõndis ühe käega tõukeratast enda ees lükates ja teisega pisaraid pühkides. Teda saatmas olid mitte-nii-väga-kaines-olekus mustamäe kohalik bande.

Mis tegelikult juhtus. Põnn ei soovinudki koos vanema vennaga koju rutata vaid ülejäänud seltskonnaga õhtut nautida. Kui ta seda taipas, et vend ees kodu poole silkas ja teised ei järgnenudki nurga tagant, oli paanika. Ta leidis esimesed ettejuhtunud täiskasvanud ja palus abi. Lahked inimesed kenasti pakkusidki seda, küsisid ema telefoninumbrit ja ulatasid ninarätiku pisarate pühkimiseks. Kodanikel ka paanika, poiss räägib võõrast keelt ja telefoninumbrit ka valida ei mõista. Mida teha? Helistada politseisse? Aga paanikaks, selgus, erilist põhjust polnudki, sealt see ema loivab nagu merimorsk, mille laine kaldale on uhanud. Rahulikult, ilma igasuguse kiirustamiseta. Annab poisile põsemusi, pühib veel viimased pisarad, tänab kodanikke vastutulelikkuse eest ja kõnnib edasi justkui midagi poleks juhtunud. Ei, nii see ka nüüd ei käi. Milline ema jätab oma eelkooliealise lapse üksi tänava peale ja läheb šhoppama? Peaks politseisse teatama, lastekaitsesse ja üldse tuleks sellel eidel kere kuumaks kütta. Või sellega mind vähemalt ähvardati.

Ütleme ausalt, see oli minu emaduse madalpunktidest uus tase. Kui inimene, kellel silmad vilavad peale ma-ei-tea-mitmendat siidrikest otsides raskete silmalaugude alt pidepunkti, kes on tõenäoliselt pooled oma esihambad kusagil baari kakluses kaotanud ja ülejäänud lihtsalt purjuspeaga vastu tänavasillutist pooleks kukkunud ja keda ma järgmisel hommikul nägin bussipeatuses prügikastist taarat õngitsemas, leiab, et ta võib mind õigustatult halvaks emaks pidada, siis on ikka väga pahasti.

Teie, kes olete mu lugusid lugema juhtunud, olete kindlasti märganud, kuidas ma üleüldiselt emadusest rääkinud olen. Ma olen viimased kolmteist aastat tundnud, et kõik see mida ma emana teen või tegemata jätan on pidevalt kellegi teise kritiseerida ja hukkamõista. Kõige aldimad kohtunikud on teadagi need, kes ise pole ühtegi last siia ilma toonud. Kogu mu energia on kulunud enda tegude õigustamisele ja olukordade selgitamisele ning võõraste inimeste arvamuse pärast muretsemisele. Emadust seal juures mitte nautides vaid kartes ja halvimatel juhtudel, nagu eilne näide, lausa põlates.

Muidugi on emaks olemise juures väga palju seda, mis pakub naisele suurt rõõmu. Esimene hambutu naeratus, esimesed juurtega maast kistud võililled, mida vaasi panna, esimesed toored pühapäeva hommikused pannkoogid ja nii palju muud. Aga miks ei julge keegi kirjutada sellest mida see veel tähendab?

Minu jaoks on emadus tulnud higi ja valuga. Kõik neli rasedust öökisin ma üheksa kuud igal hommikul. Lausa nii, et kui minu teine poeg kell pool neli pärastlõunal sündis, siis olin ma samal päeval jõudnud juba kaks korda hommikusööki väljutada. Kõigi rasedustega võtsin ligi kolmkümmend kilo kaalust juurde ja võitlen nende beebikilodega tänase päevani. Ma ei hakka teile kirjutama tujukõikumistest, tursunud ja paistes jäsemetest ning kõigile nii tuttavatest armidest. Ja siis saabub see õnnis hetk, käib vaikne plõks ja mööda jalasäärt voolab välja läbipaistvat (kui sul veab) lootevett ning sa tead, et nüüd on aeg see suur ime ilmale tuua. Ja sa tood. Tood teda kaheksateist tundi ilmale. Nii suure andumusega, et järgmisel päeval ei mäleta sa mitu sanitari sa läbi sõimasid ja mis su enda nimigi enam on. Sinu keha, mis kunagi silmailu pakkus näeb välja nagu midagi, mida võib lihaturult osta. Ja see järelvalu, seda on võimatu unustada. Aga see ei loe. Sa oled nüüd Ema. Suure algustähega püha olend, kellele pole enam lubatud kella kolmeni hommikul mere ääres kajakaid vahtida, sõbrannadega lõunaks klaas veini juua ja miniseelikut kanda.

Miks eeldavad inimesed, et kui sa oled sigimisvõimeline, siis teise inimese eest vastutamine on sulle jõukohane? Kui inimene soovib autot juhtida siis ta peab käima autokoolis ja eksamitega tõestama, et ta on valmis autot juhtima nii, et teised inimesed tema ümber viga ei saa. Aga emaks olemiseks pole muud vaja, kui üks vabrikudefekt ning eksamit läbi kukkuda pole võimalik. Kaheksateist tundi peale eksamiruumi sisenemist ulatatakse sulle load ja eeldatakse, et sa esimese posti otsa ei põruta. Paraku põrutad küll. Ja kui mitte esimese siis enne "roheliste lubade" kehtivus aja lõppu oled nii mõnegi posti ümber sõitnud, aia otsa tagurdanud, kiirust ületanud, vales kohas parkinud ja jääknähtudega vahele jäänud. Aga sellest hoolimata ei võta keegi sinu käest lubasid ära. Viibutatakse sõrmega, kortsutatakse kulmu, itsitatakse üleolevalt aga lubasid ära ei võeta. Õnneks suurem jagu mõistlikke inimesi saab väga hästi ise ka aru, et postile otsa põrutamist on last kasvatades pea võimatu vältida ja selletõttu ei tee nad paarist plekimõlkimisest erilist numbrit. Aga vaata see hambutu Mustamäe-Lible  teeb ja mina tean, et ka järgmisel aastal tuleb mul "Aasta ema" tiitlist suu puhtaks pühkida.

Heast maitsest

Kuigi seda teemat on juba arutatud, analüüsitud ja lahatud, siis räägiksin siiski pisut veel möödunud valimistest. Neid kes poliitikaga ka ainult pinnapealselt kursis on, ei üllatanud ilmselt möödunud valimiste tulemused. Võitis ikka see, kes kõige paremini riietus.

Te arvate, et ma teen nalja aga astuge korraks samm tagasi ja mõelge ajaloo peale. Läbi terve poliitilise ajaloo on inimesed mäletanud pigem suurte juhtide eneseväljendus oskust, kui reaalseid tegusid. Nii jäävad Hitlerit alati iseloomustama tema kummaline soeng ning vuntsid, Napoleoni kenasti välja kantud sõjaväelase kuub ja peakate ja proua Kennedy elegantset Chaneli roosat kostüümi. Smart is the new sexy, ütlevad nad. Ja kui sul on piisavalt arukust, siis palkad endale enne valimisi hea stiilinõustaja. Küsige kasvõi värskelt peaministrilt. Kui keegi veel, siis tema peaks rõivastest kõike teadma.

Inimesed mõtlevad peamiselt visuaalselt. Nad ei pruugi mäletada seda, mida te täpselt oma valimisplatool lubasite, mitu lasteaeda ehitasite, kuhu jalgrattatee rajasite ja kui palju kartuleid jagasite. Nad mäletavad seda, kuidas te ennast esindasite. Kas teie seelik oli sündsa pikkusega, lips õigel kõrgusel ja juuksed kammitud.

Ja, ma kuulen juba teie vastuväiteid valimiste teemal. Härra linnapea on tuntud oma lühikese lipsu ning kaks numbrit suurema ülikonna poolest, viksimata kingadest ei hakka keegi enam solidaarsusest  rääkimagi. Aga minu väitele on ka selle nähtuse puhul täiesti loogiline selgitus olemas. Pole mingi saladus, kellelt isand oma hääled noppis. Peaasjalikult linnaosadest, kuhu hea maitse surema läheb. Kui teil on õnne kunagi neid valijaid Baltijaama turul kohata, nendega Lasnamäe bussi-istet jagada ja Säästumarketi taara-automaadi järjekorras seista, saate aru, miks need inimesed valivad halva maitse. Nemad lihtsalt usuvad siiralt, et see on ikka veel hea maitse.

28ndal juunil 1988 avaldas tuntud Rootsi bänd loo, mis võttis ülaltoodud jutu kenasti kokku. Kui sa tahad olla edukas pead riietuma vastavalt, get dressed for success! Ma olen veendunud, et iga lugeja suudab meenutada vähemalt ühte juhtumist oma elus, kus õige riietusevalik tagas talle loodetud edu ja vastupidi.

Alati ei pruugi olla asi kangas eneses vaid pigem tundes mille see meis tekitab. Näiteks võib meil olla üll tagasihoidlik must kleit, mida oleme aastaid kandnud aga selle all uus kaunis pesu. Keegi peale meie endi ei tea, et meil on uus pesu aga meie teame ja see peegeldub meie kõnnakus, hääletoonis ning silmavaates. Ning voilà, see oligi kõik mida vajasime oma kostüümi värskendamiseks. Või on meil kapipõhjas üks eriline rõivas, mis seostub alati kaunite mälestustega. Minu jaoks on see üks lihtne heegeldatud Klementi kleit. Olen seda kandnud vaid neli korda elus ja kõik korrad on minu jaoks mälestusväärsed. Selles kleidis lõpetasin ma viisteist aastat tagasi keskooli, neliteist aastat tagasi abiellusin ning pärast olen käinud kahel mälestusväärsel kohtingul. Ja nagu ma ütlesin, kui ma soovin, et õhtu korda läheks, kannan ma seda kleiti, lihtne valge suvine kleit ja mina selles olen alati nagu oleksin ikka veel abiturient. 

Loomulikult on teada-tuntud fakt, et head maitset raha eest osta ei saa. Sul kas on see või sul pole. Näiteks kasvavad minu peres kaks poissi, kellele hea-maitse-geeni kaasa pole antud. Nii võivad nad nädal aega järjest käia samade kulunud teksadega ja määrdunud T-särgiga. Teisest küljest on mul kaks poega, kes dikteerisid juba enne rääkima hakkamist, milliseid riideid nad endale selga lubavad panna. Ühel päeval teatas mu keskmine poeg, et klassikaaslased olid temalt küsinud, miks ta iga päev nii pidulikult koolis käib. Me olime mõlemad üsna sõnatud selle peale, mida pidulikku on sinepikarva chinodes, valges T-särgis ja õrn-rohelises ruudulises särgis? Täiesti tavaline noore inimese riietus, teatrisse oleks selles juba ebaviisakas minna. Ja pesamuna kevadisel arenguvestlusel selgus, et kuigi mu laps ei tee vahet kadakal ja männil, siis ta teab väga täpselt, millised värvid talle kõige paremini sobivad. Ma näen neil kahel helget tulevikku.

Lõpetuseks, Tom Ford on öelnud, et hästi riietumine on üks viis kuidas kombekalt käituda. Rõivastugem siis alati nagu hertsoginnad ning printsid ja meid koheldakse nagu me juba oleksime. Järgmistel valimistel hääletagem kõik selle poolt, et Eesti oleks Euroopa viie paremini riietuva maa hulgas. Tegelikult, ärme ootame järgmisi valimisi, hääletame selle poolt juba täna.