Headest inimestest

Ma olen väga õnnelik, et ma kuulun religiooni, mis ei tunnista põrgu olemasolu. Vastupidisel juhul oleksin ma täiesti veendunud, et seal on üks eriline koht minusuguste inimeste jaoks. Ma ei pea ennast heaks inimeseks. Ma olen julm, õel, ülekohtune, isekas, ühesõnaga halb. Ma töötan oma isiksuse kallal, kuid ma ei usu, et ma kunagi eriliselt meeldivaks, sõbralikuks ja altruistlikuks muutun.

Õnneks on häid inimesi tasakaaluks mitte nii headele, maailmas piisavalt palju. Mind on õnnistatud väga paljude sellisete heade inimestega. Nad on lahked, abivalmis, toredad, sõbralikud. Nad on head inimesed.

Vahel on nad liiga head. Ma olen täiesti veendunud, et nende kavatsused on siirad ja ainult heatahtlikud. Kuid elus on sageli nii, et tahetakse head aga välja kukub nii nagu alati, ehk siis mitte nii hästi. Vahel lausa halvasti. See ei vähenda aga heade inimeste headust.

Minuga on risti vastupidi. Ma ei tee teadlikult head, lihtsalt vahel kukub nii välja, et minu tegude tagajärjed toovad kasu ka kolmandatele isikutele. Näiteks meeldib mulle inimestega suhelda. Mulle pakub huvi lahata inimeste sisemisi konflikte. Ja juhtubki, et sellega aitan ma kogemata kaasa kellegi enesetunde parandamisele. Vahel tulevad inimesed minu tööpaika ja soovivad riideid osta ja kuna mulle hullupööra meeldib suhelda siis ma müüngi neile asju, mis neile juhuslikult isegi sobivad ning meeldivad. Lisaks meeldib mulle hirmsasti endast rääkida. Sageli pakub see kuulajatele nalja ning põnevust, kuigi see pole peaaegu kunagi eesmärk omaette. Veidrad kokkusattumused, millel pole mingit pistmist minu abivalmiduse või heatahtlikkusega.

Heade inimeste suureks miinuseks kipub olema see, et nad ei näe seda, kui palju haiget nad oma headusega vahel teistele teha võivad. Mõned nädalad tagasi tuli minu juurde üks selline läbi ja läbi hea inimene. Ta hakkas mulle siiralt ning üksikasjalikult rääkima sellest, milline hirmus ja halb inimene minu eksmees oli. Ta rääkis mulle heatahtlikult, kui rumala otsuse ma ikka tegin, et sellise inimesega abiellusin ning lapsed sain. Et tema nüüd tahaks mind ja minu lapsi toetada, lohutada ja julgustada, hoolimata sellest, millise parandamatu vea ma tegin. Ma ei ole pahane tema peale, sest ta ei tea kui haiget see tegi. Aga tema toetusest ja lohutusest soovin ma ikkagi ennast ja oma lapsi eemal hoida. Mu lastel pole vaja kuulda seda, et nende isa oli hirmus mölakas. Mul pole vaja saada pidevalt meeldetuletusi oma rumalate otsuste kohta, mis siis, et ma ikka veel ei oska neid kahetseda. Kas on tõesti täiesti võimatu arusaada sellest, et kuigi minu abielu lõppes, siis see ei tähenda, et see oli pidevalt üks rist ja viletsus? Kuidas ma saan kahetseda seda, et see mees kinkis mulle neli ilusat tervet poega? Kui inimene teeb oma elus mõned halvad valikud ja otsused, kas tähendab see siis automaatselt, et kõik ta teod on sellepärast halvad ja kurjad? Mina nii ei arva. Palun lubage mul arvata seda, mida mina õigeks pean.

Veel üks mu hea sõbranna arvas, et mul on tingimata vaja teada kõiki üksikasju minu endise abikaasa tegemistest. Mul on raske hinnata, mis täpselt tema peas toimus, kui ta arvas, et mul on vaja kuulda sellest, kui õnnelik on mu laste isa oma uue naisega, kus nad käivad ja kuidas üksteist hoiavad. Mul on lihtsalt huvitav teada saada, kas ta kordagi endalt küsis, kas ta olles minu olukorras tahaks sellist informatsiooni? Sest mina ei tahtnud. Ma olen teadlik sellest, et mu eksabikaasa on oma eluga edasi liikunud ja naudib seda. Ma ei igatse oma endise mehe järele ega looda, et ta tuleks tagasi mu juurde.  Ma olen minevikuga rahu teinud ega oota seda tagasi. Pole vaja, et heasoovlikud inimesed minu ümber seda minevikku pidevalt minu olevikku lohistavad. Las ta jääb sinna kuhu kuulub.

Milleks ma seda kõike kirjutan? Ma tahan öelda, et kuigi inimesed on head, ei tähenda see, et nad vahel teistele halba ei võiks teha. Pole olemas sellist asja nagu läbinisti hea või üdini halb inimene. Meis kõigis on midagi head ja niimõndagi halba. Suurem osa meist tunnistab seda endale ja lepib sellega. Paraku on olemas ka inimesi, kes on omaenese headuses nii veendunud, et kui keegi kuritahtlik inimene, nagu mina näiteks, nende puudustele tähelepanu pöörab, leiavad oma käitumisele vaid selgitusi ning õigustusi. Ilm oli halb, keegi teine ütles nii, sina hakkasid kohvikus nutma, nemad olid ebaviisakad ja külmad. Jah, kõik on õige aga kas mul tõesti võtab tüki küljest, et korraks ausalt enda sisse vaadata ning tunnistada, et ka mina võin eksida ja valesid järeldusi teha ning haavavaid sõnu lausuda?

Headus on nii subjektiivne, nagu juba ka selgus. Lõpuks on ikkagi nii, et ükskõik kui halb oli inimese käitumine, on kusagil keegi, kes teda armastab ja keegi, kellele ta oli maailma parim inimene. Ja sama kehtib ka heade kohta, kusagil on inimene, kelle südame sa purustasid ning kelle elu põrguks muutsid.

Isadest

Ma kohtun nendega hommikul lasteaia värava juures, sõidan kõrvuti bussis, seisan nende taga kassajärjekorras, mõni õnnelik satub mulle isegi proovikabiini. Nad on kõik omamoodi aga neid kõikki ühendab see, et kusagil kõnnib ringi inimene, kellele nad on elu andnud.

Nii nagu maailm on täis igasuguseid emasid, musteremadest rongaemadeni, nii leidub ka igasugu isasid. Emana leian isiklikult, et pisut ebaõiglane on see, kuidas ühiskond suhtub meestesse ja naistesse. Halb ema on tunduvamalt lihtsam olla, kui halb isa. Halb isa on see, kes ei maksa alimente, kes ei tunnista last enda omaks, kes peksab ja joob. Kõik muu on täiesti aksepteeritav ja ei muuda meest halvaks isaks. Tingimused, mis muudavad naise automaatselt halvaks emaks on kohati viidud absurdsuseni.

Sa oled halb ema, kui su laps polnud planeeritud, kui sa raseduse ajal korra klaasi veini jood, kui sul pole pakkuda oma beebile Emmaljunga titevankrit, kui sa lähed liiga vara tööle tagasi, kui su järeltulija ei käi kõikvõimalikes ringides, kui ta käib liiga paljudes ringides jne, jne. Nimekiri on lõputu. Kui teile tundub, et ma praegu liialdan, siis külastage korraks Perekooli foorumit ja te mõistate, et ma olin isegi leebe.

Aga mis siin ikka kurta, see ongi meeste maailm ja meie naised püüame selles kuidagi hakkama saada.

Tagasi tulles isade juurde. Nagu ma juba mainisin, siis neid on igasuguseid. Karme ja eemalolevaid, ülihoolitsevaid, sportlikke, boheemlasi, hajameelseid professoreid, autofänne, mänguhimulisi. Neil kõigil on omad plussid ja miinused, nagu meil inimestena ikka kipub olema. Lapsed on üldjuhul rahul kõigega, mida elul neile pakkuda on. Alles hiljem, siis kui nad näevad, et nende sõprade isad on täiesti teistsugused mehed, hakkavad nad mõtlema, et milliseks oleks võinud nende elu kujuneda teistlaadi tingimustes. Sellest olenevalt ütlebki täisealine inimene, kas tal oli tegelikult ka hea või halb isa.

Isiklikult olen lähemalt tundma õppinud kahte isa. Üks neist oli mu enda ja teine, mu laste isa. Täiesti erinevad isad. Mõlemad on elu andnud neljale (teada olevalt), täiesti erinevale inimesele. Hetkel pole ükski neist veel ise isaks saanud ja vaid üks on ema. Ainult aeg näitab, millised isad ja emad neist kord saavad, kui nad üldse otsustavad lapsi saada.

Oma lastele isa valides oli mul tingimuseks see, et ta poleks minu enda isa sarnane. Mitte, et mu isa oleks kuidagi eriliselt halb olnud, kodu meil ju oli ja toit. Aga isa, selle parimas mõistes, vähemalt minu jaoks polnud. Ma ei mäleta, et oleksin saanud murega tema poole pöörduda, kui ehk vaid rahamurede puhul. Minu suhtes oli ta sageli ebaõiglaselt karm ja julm, võibolla, kuna ma olin esmasündinu aga see ei vähenda tehtu ühemõttelisust. Terve oma lapsepõlve kartsin ma teda paaniliselt ja tegin kõik endast oleneva, et tema meelepaha vältida. Mäletan, kuidas ta lapsena alati nõudis, et ma temaga vene keeles suhtleksin. Ja kui ma ka kodust välja kolisin ja abiellusin ning omaenda lapsed sain, piisas vaid tema nägemisest, kui ma automaatselt hakkasin vene keeles rääkima. See polnud teadlik valik, see oli alateadlik hirm. Nüüd on ta ligi aasta surnud. Imelik küll, kuid osa minust tunneb temast vahel puudust.

Mees, kes hoidis mu kätt nelja sünnituse ajal ja lõikas läbi neli nabanööri, ei ole julm ega hoolimatu. Paljudele jääb tema käitumine arusaamatuks, kohati ka mulle aga ehk on ta ka ise segaduses ja kogu see pere ning lasteteema tuli talle ootamatult ja ta polnud nii suureks vastutuseks lihtsalt valmis. Samas, midagi peale oma pere hülgamise mul talle etteheita ka pole. Kuigi see polnud elu, millest ta noorena unistas, sai ta sellega ometi üsna kenasti hakkama. Ta tegi nendes tingimustes, mis talle jagatud oli, oma parima. Ka siis, kui meie abielu lõppes püüdis ta suhet oma lastega ikka elus hoida. See oli südantsoojendav. Aga siis juhtus Elu. Uued põnevad väljakutsed ja võimalused, uus võimalus armastada. Paraku seoses sellega ka uued prioriteedid.

Eile küsis mu viieaastane, et kas tema isa on surnud, sest ta pole teda kaks kuud näinud. Tema jaoks tundus see ainuke loogiline põhjus, miks inimene, kes enne vähemalt korra nädalas teda kaisutas ja unejuttu luges, ühtäkki enam näole ei anna. Vanaisa ju ka kadus ootamatult.

Kui sa seda loed, siis tea, et su lapsed ikka armastavad sind. Nende jaoks oled sa maailma parim isa, ära siis purusta nende tillukesi südameid.