Autodest

Mu emale meeldib rääkida sellest, kuidas ma lapsena muidu magama ei jäänud, kui vaid auto tagaistmel. Kohe, kui auto peatus, olin ma üleval ja kisa lahti. Tegelikult on mul nüüd oma vanematest pisut kahju, et ma selline kisakõri olin, sest minu lapsed on kõik jube rahulikud olnud. Ja magamata öödest olen ma ainult ulmekatest lugenud.

Kuid autod on mulle meeldinud niikaua, kui ma ennast mäletan. Teismelisena nägin alatihti unes, kuidas ma autoga sõidan. Tol ajal unistasin, et olen hõbehalli linnamaasturi uhke omanik ja sõidan tähtsalt punktist A Bni. Ma naudin autosõitu. Mulle meeldib istuda juhi kõrval ja tunnetada autot ning teed.

Tegelikkuses muretsesin ma load alles siis, kui ma jäin oma neljandat poega ootama. Enne, kui jõudsin günekoloogi juurde oma esimese uriiniproovi viia olin ennast autokooli kirja pannud. Kui riiklikke eksameid tegema läksin oli mu rasedus juba üsnagi silmapaistev. Tänase päevani jutustan oma juhilubade saamislugu nii, justkui oleks eksamineerijal süda lapseootel naist nähes härdaks läinud ja paljude eksimuste puhul silma kinni pigistanud. Sest ma sõitsin ristmikule kollase tulega, paraleelsel parkimisel oli kõnnitee äär kaugemal, kui 15 lubatud cm ja kallakul libisesin rohkem kui 30 cm. Endal oli pärast lubade kättesaamist mitu kuud tunne, et ma tegelikult veel ei oska autot juhtida.

Nüüd, viis ja pool aastat hiljem, on see tunne ammu juba üle läinud. Ma olen väga uhke selle üle, et nende aastate jooksul pole ma saanud ühtegi trahvi, isegi mitte valesti parkimise eest, muust rääkimata. Ma pean ennast üsnagi heaks autojuhiks.

Esimene auto millega ma sõitsin pärast autokooli lõpetamist oli seitsmekohaline Pontiac Transport. Üsnagi suur auto, arvestades, et koolis olin ma sõitnud tillukese Fordiga. Aga sinna mahtus kogu mu pesakond lahedasti ära. Selle kahe aasta jooksul, mil see auto meie peret teenis tagurdasin ma paar korda vastu posti ja korra vastu meie teist autot. Kuna tegemist oli sisuliselt plastmassist autoga, kartsin ma alati, et kokkupõrke korral jääb sellest vaid lendava taldriku jagu plastikut alles. Õnneks ütles tal enne hoopis mootor üles.

Minu teine auto oli Suzuki Baleno. Täiesti jube auto. Opelitest räägitakse seda, et, kui sa tahad oma Opelile uusi varuosasid, siis sõida lihtsalt teise Opeli järgi. Noh, ma ütlen selle peale, et Suzuki on Opeli Jaapani kaksikvend (tegelikult õde, kõik minu autod on olnud nii pirtsakad nagu ainult üks naine olla oskab). Igal nädalal olid tal meile uued üllatused varuks. Kui sellest muud kasu polnud, siis vähemalt nüüd olen ma sellega, mis toimub auto kapoti all palju paremini kursis, kui kunagi varem. Kuigi mitte piisavalt.

Kolmas auto, mida mul oli au juhtida, oli automaat käigukastiga kaheksakohaline ameeriklane. Täpsemalt Chevrolet Caprice. Hirmus, suur ja tegi hullu häält. Samas juhtida teda oli lapsemäng. Kui ma pisikesel Suzukil pidin ikka rooli kahe käega kinni hoidma ja pöörates kogu oma ülakeha jõu appi võtma, siis Chevrolet` manööverdamiseks piisas paremakäe nimetissõrmest. Ja teadmiseks, et kuulujutud, mis liiguvad selliste autode kustutamatust janust bensiini järele, on kõvasti liialdatud. Samas oli ta ikkagi vana ja vajas pidevat tegelemist, kuid pärast Pärnust ära kolimist, kus muuseas elab parim noor automehaanik, keda mina kunagi kohanud olen, jäi ta lihtsalt maja ette, vahtrapuu alla lehti koguma. Kuni ühel päeval üks noor autohuvilisest kaitseväelane, ta endale kosis. 

Siiani viimane auto, mille kasutajaõigust olen omanud, oli kingitus minu kadunud isalt. Ford Mondeo. Temaga oli sama tunne sõita, kui Suzukiga. Kiirendus oli okei, termostaat ei töötanud korralikult ja pärast linnaringi koju jõudes oli alati paar uut juppi puudu. Noh, aga ta vähemalt sõitis. Kuni enam ei sõitnud. Kui mul jaanuaris silma operatsioon oli, ei tohtinud ma nii kaua autoga sõita, kuni topeltnägemine üle läheb. See võttis umbes kuu. Selleks ajaks oli vana auto veelgi vanem aku otsad andnud. Kuni mu isa otsis uut akut ja varuosasid, mis vahepeal kaduma olid läinud, läks veel kuu. Siis mu isa suri ja dokumentide ümbervormistamise ajal ei saanud ma jälle seda nublut kasutada. Lühidalt, ta lihtsalt seisis pool aastat. Jah, ma tean, ma tean, auto kindel surm on selle mitte kasutamine. 

Ühel juulikuu päeval aga oli mul teda vaja ja ma pakkisin kõik kenasti autosse, kutsusin sõbranna ka veel kaasa ja istusime autos, et sõitma minna. Arvake, mida ei juhtunud? Auto ei käivitunud. Esimene loogiline järeldus oli see, et aku on suure seismise peale tühjaks läinud. Mõned tunnid hiljem tuli sõbranna oma kavaleriga ja ühendasime siis krokodillid akude külge ja üritasime autole elu sisse puhuda. See toimis. Siis oli vaja talverehvide asemel suverehvid alla panna. Minu tiinekast vend väitis enesekindlalt, et tema oskab küll, kuna on seda varemgi teinud. Ütleme nii, et see jääb viimaseks korraks, kui ma teda oma asjade kallale luban. Mitte ainult, et ta sellega hakkama ei saanud, tegi ta veel ka poolikut tööd, vahetades ära ainult kaks neljast rehvist. Ei jäänud muud üle, kui ikkagi proffi juurde viia see õnnetu hing. 

Seal selgus, et polnud mingi ime, et mu vennaraas hakkama ei saanud, kuna ühel veljel olid poldid ülekeeratud ja selleks, et seda alt kätte saada oli vaja polt relakaga pooleks lõigata. Uus velg sai alla kolme poldiga ja loeti sõnad peale, et ärge eriti üle 70 kilomeetri tunnis sõitke. Tähendab, seenelkäik jääb selle isendiga ära. Olgu, ega ma mingi suur matkasell pole nagunii. Kuna aku oli endiselt suhteliselt laadimata, mõtlesin, et teen väikese ringi ja naudin Eestimaa suve. Eriti kaugele ei jõudnudki, kui tundsin ebameeldivat kõrbelõhna. Kaaslane arvas, et äkki asfalt sulab. Aga ei, mingil hetkel tundsin, et auto ei allu enam minu juhtimisele. Üsna ebameeldiv, arvestades, et sel hetkel kihutasin ma Tabasalu mäest alla. Lisaks hakkas kapoti alt immitsema valget suitsu. No nii, mõtlesin ma, nüüd plahvatab ka veel.

Õnneks juhtus see kõik minu sõbranna kodu lähedal ja ma helistasin talle, et äkki oskab ta mind nõu ja jõuga aidata. Sõbranna ei osanud aga tal oli parasjagu üks tuttav motohuviline külas, kes tuli kaema, millega see blondiin nüüd hakkama on saanud. Ei midagi erilist, mootor oli üle kuumenenud, kuna termostaat ei töötanud, ilmselt talve jooksul seistes umbe läinud, mitte, et ta enne seda teab kui õlitatult oleks töötanud. Diagnoos? Kui väga halvasti läks, siis on plokikaas kõver või midagi muud sellist. Ma saan aru küll, et teoorias peaks iga autoomanik teadma rohkem, kui seda kuidas tahavaatepeeglit reguleerida aga ega igasugu peenete nimetustega uhkustamine minu autot enam käima ei tõmba, seega jätke targutamine endale.

Sisuliselt tähendas see seda, et sõita temaga enam ei tohtinud ja tuli tee äärest ära vedada. Saabus mu sõbranna poeg ja ühendas minu surnud sõbrakese oma bussi taha ja algas surmasõit Kakumäelt Mustamäele. Ilma liialdamata oli see minu elu kõige hirmsam kogemus. Pühapäeva õhtul on sealkandis liiga palju liiklust, et seda asja ilma närvivapustuseta sooritada. Kõige vahvam selle juures oli mu kõrvalistmel olev ema. Ta püüdis hästi julgustav olla ja kiitis, kui tubli ma ikka olen. Muuhulgas ütles ta, et sa saad hakkama ja kohe oleme kohal. 

Vägisi meenutas see mulle sünnitust, kui ämmaemand hüüab väsimusest, hirmust ja valust pooloimetule peatsele emale, et "hästi tubli oled, veel natuke, pea juba paistab!" See autosõit oli umbes samasugune. Mina ju istusin roolis, järelikult teoorias olin olukorra peremees. Aga kiirendused, pöörete intensiivsused ning pidurdused olid kellegi teise juhitavad. Sama on sünnitusel. See kõik toimub sinuga, tegemist on sinu kehaga, järelikult sina otsustad. Aga tegelikult mitte. Otsustab see kolme ja poole kilone indiviid, millal pidurdaga või gaasi anda. 

Aga me jõudsime kohale. Elusalt ja ilma avaiideta. See oli viimane kord, kui ma autot juhtisin. Sellest on möödas kolm kuud. Tol päeval lubasin ma pühalikult, et rohkem kasutatuid autosid mina ei muretse. See läheb lihtsalt liiga kalliks maksma. Aga autosõidust tunnen ma puudust küll...

Kust leida häid mehi?

Juba mitmendat aastat vaatab pool Eestit hinge kinni pidades, kuidas "Pilvede all" peaosatäitja endale head meest otsib. Siiani edutult. Meil kõigil on muidugi äärmiselt hea meel, et Ingal päriselus palju paremini läheb. Samas peegeldab tema karakter tõelisust tunduvamalt parmini, kui meile meeldiks. Häid mehi lihtsalt pole kusagilt leida. Mingil arusaamatul põhjusel on mul kohutavalt palju väga ägedaid sõbrannasid, kes kõik on kas vallalised, sest pole suutnud endale toredat meest leida, või siis suhtes mingisuguste mölakatega.

Kas on võimalik, et kõik head mehed on maailmast otsa saanud? Tutvusringkonnas kriitilise pilguga ringi vaadates jääb paratamatult mulje, et kõik head mehed on juba suhtes ja ainult veidrikud on alles jäänud. Samas pole ma täiesti lootust kaotanud. Vahel ikka kuulen kui üks või teine naine on endale mehe leidnud, järelikult kusagil peavad need head mehed ka veel alles olema. Nagu väljasuremisohus konnaliik. Paratamatus on see, et enne peab ikka iiveldamaajavalt palju konni suudlema, kui üks nendest printsiks osutub.

Minu kolleeg oli täiesti veendunud, et head mehed tulevad maalt. Mitte planeedilt Maa (Marsilt ikka) vaid maalt ja hobusega. Tema olevat omaenese silmaga ühte sellist näinud. No ma ei tea ka nüüd. Ma olen ka nende Kapa-Kohila meestega elus ikka paar lauset vahetanud ja see, et nad lihtsad tööinimesd on, kes on truud oma kodupaigale ja naistele, ei ole minu jaoks piisav argument headusest. Mehes otsin mina eelkõige intellektuaalset vastast. Väga pikalt vist lehma viljastamise ja väetise teemadel vestelda ei jaksaks.

Aga, kus nad siis on? Ööklubidest võib küll hea mehe leida aga seda vaid paariks tunniks.  Tänapäeval ei lähe ükski normaalne mees endale elukaaslast diskoteegist (ma isegi ei tea, kas neid klubisid praegusel ajal niimoodi enam kutsutakse) otsima. Sinna minnakse ikka ainult kaaslast üheks ööks otsima. Ja isegi kui mees, kes sel ööl mesimagusaid meelitussõnu sinu kõrva sosistab, on südames ingel, kuldsete kätega ja vaimustavalt arukas, ei ootagi, et sina tema unistuste naine oleksid. Võimalik, et ta isegi ei taha, et oleksid. Kuidas ta sind oma emale tutvustaks? See on minu tulevaste laste ema, naine, kelle ma "Levist välja" baarist reede õhtul üles korjasin. Kord lugesin "Cosmopolitanist" kellegi pihtimust, kellele mees oli teinud abieluettepaneku seksimise ajal. Noor daam ignoreeris ettepanekut ja ootas, kuni mees järgmisel päeval põlvitades sõrmust karbis hoides talle uue ettepaneku tegi. Seda kõike ainult selle pärast, et kuidas sa ütled oma tulevastele lastele, mis päriselt juhtus. Seega, lugu on oluline.

Enamus inimesi leiab endale kaaslase tuttavate kaudu, ülikoolist või töö juurest. On mõned lood sellest, kuidas reisi ajal eluarmastusega kokku põrgatakse. Reeglina on need lood äravahetamiseni sarnased, kuigi asjaosalised ise on täiesti veendunud, et nende lugu on ainulaadne ja kordumatu. Aga mina töötan naiskollektiivis, tuttavate seas pole lootustki ühtegi meest leida, kes oleks nelja lapsega üksikemast huvitatud ja reisimas ma ei käi. Ma võin vist kohe praegu kasse ja pehmeid mänguasju koguma hakata.

Olles seda teemat pisut sügavamalt analüüsinud jõudsin ma ainsale loogiliselt seletatavale järeldusele. Head mehed on nimelt koondunud ülisalajasse, rangete reeglitega kontrollitavasse organisatsiooni. Nagu Vabamüürlased, või nii. Kõik head mehed saavad sinna sisse ja iga nädal nad jagavad kogemusi, mis tõestavad nende intellektuaalseid, vaimseid ja füüsilisi võimeid. Uued liikmed läbivad range kontrolli ja saavad sisse vaid tänu ühingu liikmete soovituskirjadele. Lisaks on neil absoluutselt keelatud kaasliikmeid paljastamast ja seega ei liigu info heade meeste olemasolust kunagi organisatsioonist väljapoole.

Aga võiks, meid super naisi on veel piisavalt ja me kõik ootame, et teie super mehed tuleksite ja meid jalust rabaksite.

Eneseimetlemisest

"Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal". Ma ei usu, et on olemas inimest kes poleks just umbes sellise küsimusega oma peegelpilti imetlenud, huuli prunditanud ja enda peegelpildile silma teinud. Teatud piirideni on see normaalne ja mõningal juhul lausa hädavajalik. Samas on oht, et kujuneb välja ravimatu haigus, mis lõppeb patsiendi surmaga. Selle haiguse nimi on nartsissism.

Ilmselt oleme kõik suuremal või vähemal määral tuttavad kreeka mütoloogilise pooljumala Narkissosega, kes armus iseenda peegelpilti, ei suutnud selle vaatamist lõpetada ja kustus vaikselt, kuni jumalad ta samanimeliseks lilleks muutsid. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et suur osa praegusel ajal elavaid inimesi ootab samalaadne saatus. Kas me just lilledeks muutume, on teine teema.

Mul on üks tuttav, kes regulaarselt värskendab oma Facebooki profiili. Iga nädal postitab ta uusi ja vanu pilte, millel ilutseb, arvake ära kes?!, jep, tema ise. Kui ta noorem oli tegi ta ise endast seebikaga klõpse, see oli veel enne istragrammi, seega võib öelda, et ta oli omamoodi pioneer sellel alal. Juba siis pani see mu silmi pööritama aga ma andsin talle andeks, sest ta oli noor. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, ma ei tea, kummaline on.

Lugu sai uusi pöördeid juurde, kui ta mõned nädalad tagasi postitas näoraamatusse taaskord paari aasta vanuseid fotosid ja ise kommenteeris seda järgmiselt: "Siis, kui ma veel ilus olin." Lihtsalt uskumatu! mõtlesin mina. Samahästi oleks ta võinud ju kirjutada, et palun, pliiz, öelge mulle et ma olen ilus ja noor, ma anun teid, keegi, palun. Samal ajal pidin ma lausa füüsiliselt ennast tagasi hoidma, et mitte kommenteerida seda oma poolse "millal see veel oli?"

Teisalt, eks terve Facebook on seda täis. Ikka postitame sinna endast kobedamaid pilte, spordisaavutusi, puhkusreiside pilte või halvasti varjatuid tähelepanu soove, stiilis, "te ei arva kunagi ära, mis minuga täna juhtus?". Ja siis me ootame. Vajutame iga veerandtunni tagant refresh nuppu, et näha, kui paljudele meie "sõpradele" meie läbielamised korda lähevad.

Isiklikust kogemusest võin lisada nii palju, et mida üksildasem ja igavlevam ma olen, seda tihedamini kipun ka Facebooki staatust uuendama. Samas, kui elu on niigi kena ja korras võib mööduda nädalaid ilma, et ma Facebooki uksi kulutaksin.

Muidugi ei väida ma, et olen ise sellest eneseimetlusest ja tähelepanuvajadusest täiesti prii. Vahel postitan ma täiesti suvalisi haikusid, lihtsalt nägemaks, mitu laiki ma saan. Reeglina, mitte piisavalt. Sama haiguse kõrvalnäht on ka see blogi, mida püüan kõigest hingest elusana hoida. Miks ma endale ettekujutan, et kedagi minu isiklik arvamus nii palju huvitab, et ta seda kirglikult lugema peaks? Kes ma enda arvates olen? Mis arvamusliider ma ühekorraga olen? Keda üldse mõjutab see, mida ma siin kirjutan (väljaarvatud, sind, mu kullake ;) )?

Ehk väidab mõni uljaspea, et selleks ju internet ongi loodud. Inimesed saavad oma kodu mugavusest maailma paremaks muuta. Arvamust avaldada, kritiseerida, toetust avaldada jne. Ja mis siis, kui mõni seda ka enesehinnangu putitamiseks kasutab? Maailm on täis üksildasi, õnnetuid, eraeluta inimesi, kellele selline eneseväljenduse viis võib olla ainus võimalus auru välja lasta ja samas positiivset tagasisidet saaada. Enamasti ei kaasne sellega midagi ebameeldivat. Ja kui ei meeldi, siis me lihtsalt ingoreerime. Ja kui mõni tegelane kipub liiga pealetükkivaks muutuma, saame ta lihtsalt sõbralistist maha arvata.