Päev pärast eilset

Mõni päev on kohe erilisem kui teised. Eile oli mul vaieldamatult parim päev selle aasta sees. Võimalik, et isegi mitme aasta jooksul. Juba hommik algas imeliselt. Naabrimees, kellel on viimaste nädalate jooksul väljakujunenud komme mulle igal tööpäeva hommikul lehvitada, jäi mind eile mitmeks pikaks minutiks imetlema, enne, kui oma Volvoga kohalt sõitis. Nii armas, et mailmas on vähemalt üks mees, kellele ma meeldin ilma meigita ja oma vanades väljaveninud ruudulistes flanell pidžaamades. 

Lasteaia kasvataja teatas, et minu kõige vähem andeka poja joonistus saadeti koos väheste väljavalitutega Keskraamatukokku näitusele. Korraks jõudsin mõelda, et kui hommik algab liiga hästi, siis edasi saab ainult halvemaks minna. Õnneks ma eksisin. 

Poes ostude eest tasudes teavitati mind, et mul on piisavalt boonusraha kliendikaardile kogunenud ja pean juurde maksma vaid mõned mündid. Töö juures ootasid mind klientide poolt heasoovlikud emailid. Keegi Wendy Hiinast saatis mulle elektroonilise tervituskaardi ja soovis ilusat tänupüha. Mis siis, et täiesti võõras inimene ja võõras püha, tore ikkagi. Ja siis päeva tipphetk - mu ülemus kinkis mulle tänutäheks tubli töö eest kaks kontserdipiletit minu lemmiklaulja esinemisele, koos lennupiletite ja hotellibroneeringuga vanal heal Inglismaal.

Pärast tööpäeva interneti pangas arveid tasudes jäi kontole rohkem raha, kui arvestanud olin. Lisaks maksis üks hea inimene võla ära ja ühel hetkel tekkis isegi tunne, et see kuu ma vist ei peagi vahetult enne palgapäeva makaroni ja vee dieedile minema.

Õhtu möödus mõnusas seltskonnas, hea toidu ja kosutava veini seltsis. Täiuslik lõpetus imelisele päevale. 

Ja siis saabus hommik. Ma ärkasin pool tundi enne äratuskella helinat, sest mu telefon tegi kummalisi hääli ja uuesti ma ei uinunudki. Lamasin seal pimedas toas ja mõtlesin. Mõtlesin, et milliseks kujuneb tänane päev. Kas tuleb see lihtsalt sündmustevaene argipäev või eriliselt halb päev? 

Vaadake, ma tunnen väga hästi seda Karma-nimelist mõrda. Kõik mis ta sulle ühel päeval kingib, võib ta ilma eriliste südametunnistuse piinadeta järgmisel päeval su käest ära krabada. Ta kingib sulle kuningliku balli piletid, aitab sul ennast lille lüüa ja saadab põsemusiga uksest välja. Järgmisel hetkel lükkab ta su trepist alla ja sa leiad ennast veriste põlvede, marraskil peopesadega ning alandatuna. Sa vaatad oma head sõbrannat Karmat, silmis vaid üks küsimus: miks? Ta kehitab ülbelt õlgu ja teatab ilma igasuguse empaatiata, sest ma lihtsalt tahtsin nii.

Jah, tunnistan, ma ei oska nautida head õnne. Ma oskan seda nautida siis, kui ma olen sellest juba ilma jäänud. Niikaua kuni see veel kestab olen ma halvatud paaniliset hirmust selle pärast, et kohe-kohe võetakse see minu käest ära. Ma püüan küll lähtuda põhimõttest, et ärge muretsege asjade pärast, mida te nagunii muuta ei suuda aga see ei tule mul kuigi hästi välja. Ma olen ju üleskasvanud mantraga, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ma oskan nautida vaid seda edu, mis järgneb otseselt minu ponnistustele.

Jah, meeldivaid üllatusi täis päevad on väga lahedad. Nende ainus miinus on see, et nad ei kesta lõputult.

Ilust

"Scarlett O`Hara ei olnud tegelikult ilus, aga ta võlu võimusesse sattunud mehed mõistsid seda harva." Need on minu kõigi aegade lemmikuma raamatu avasõnad.  See on teadmine, millega ma ise ennast olen üles kasvatanud. Nimelt, et minu väärtus, ei seisne minu välises ilus. Nagu lugeja on juba selgusele jõudnud, ei seisne see ka minu sisemises.

Öeldakse, et ilu on subjektiivne. Et see on vaataja silmades. Seda ei kannata patta panna (muuseas, palun selgitage mulle, mida see õigupoolset tähendab?). Koledad naised lohutavad ennast ütlusega, et sisemine ilu on see, mis tegelikult loeb. 

Meeldib see meile või ei aga osad lihtsalt on ilusamad, kui teised. Neil on veatu nahk, pikad siredad sääred, kikkis rinnad ja kõhulihased, millelt võib sushit serveerida. Me teised kõik vihkame neid. Ja siis enda rahustamiseks ütleme, et nad on raudselt vastikud isiksused, nende ilu on kirurgide töö tulemus ja lisaks eelmainitule on nad kindlasti nagunii rahulolematud ja õnnetud. Olles end piisavalt rahustanud läheme ja osame veel ühe pluusi suuruses 46, kortsukreemi mis nagunii ei aita ja lubame, et homme lähme trenni, ausalt.

Me oleme kõik näinud pilte kuulsustest, kes ei suuda naeratada, sest nende nägu on botoxit täis süstitud, kelle keha on pärast kolmanda lapse sündi endiselt sale ja armivaba ning kelle ninakuju on pärast pikka "haigust" imeliselt uue kuju saanud. "Vastik vaadata! Fu! Mina küll kavatsen väärikalt vananeda." Tobukesed, sellist asja nagu väärikas vananemine pole lihtsalt olemas.

Las ma räägin teile natuke "väärikusest". Teie kõrvakuulmine langeb - naabrid kaebavad aga ma ei kuule ju kuidas Alejando Isaurale abieluettepanekut teeb. Silmanägemine tuhmub - nooruses ma lugesin nii palju aga praegu enam ei saa. Kordinatsioon hääbub - teie naerate aga ma pean! esimesena bussi peale saama, muidu jään ma sellest maha. Haistmine väheneb - ei, ma ei lehka, alles ülemöödunud nädalal käisin kaenlaaluseid pesemas. Maitsmismeeled võivad alt vedada - ei ole see vorst halb veel midagi, need kuupäevad ongi ainult lollidele pandud. Seoses sellega väheneb teie isu - pole mul vaja midagi, kodus alles ju sõin võileiba. Aga kuna teil hambaid nagunii pole, siis see on tegelikult hea asi - lähen täna Konsumist läbi, seal proteesiliim kolmkümmend senti odavam. Rüht pole enam see, mis nooruses - riided on kuidagi suureks jäänud, olen vist alla võtnud. Gravitatsioon teeb ka mujal oma tööd - kui ma noor olin, oi, millised üle-küla-tissid mul siis olid, kõik poisid tahtsid minuga simmanil tantsida. Mälu tuhmub - sina küll minu tütar pole, minu tibuke on alles väike ja palju ilusam kui sina. Ja ähmastub - mul teises toas elab üks mees, kes mult raha varastab, ma ise nägin (põhineb päriselu lool, kus mees nägi peeglist, kuidas ta kappi peidetud raha ühest kohast teise peitis). Ja kaob - ma olen nii väsinud seismisest aga ma ei mäleta, kuidas istuda.

Nii väärikas, et lihtsalt kuku pikali! Mina kavatsen küll nii palju kui võimalik sellisest tulevikust eemale hoida. Kuna minu suguvõsa naised on kõik ebatavaliselt elusuutlikud, siis olen ma loobunud lootmast, et noorena suren. Seega kõigi kättesaadavate vahenditega kavatsen ma vanaduse vastu võidelda. Kreemid, süstid ja lõikused, olge valmis, siit ma tulen! Sest ühest asjast olen ma aru saanud, et ilu võrdub noorusega.

Minuvanustele naistele öeldakse heal juhul, et "sa näed hea välja", "kunagi olid sa kindalasti ilus naine", "oma ea kohta oled sa veel täiesti kena".  Ma tean, et te naerate aga samahästi teate, et mul on tegelikult õigus. Kui veab, siis kolmekümneselt näete veel hea välja, neljakümneselt kena ja viiekümneselt meeldiv. Ilust võite ainult unistada. Teie kodu ja rõivad võivad olla ilusad, isegi juuksevärv ja küünelakk aga mitte mingil juhul teie ise.

On see see siis üldse oluline? On ju elus palju muudki, mille pärast uhkust tunda. Aga on. Ilu võrdsustatakse edukuse, õnne ja rahuloluga. Aga eelkõige noorusega. Kunagi üks eakas mees ütles mulle, et noored on kõik ilusad. Füüsiliselt atraktiivsed inimesed leiavad palju rohkem poolehoidjaid ja empaatiat, kui nende mitte nii kenad eakaaslased. Ja see kui minu käest küsitakse endiselt promillidega jooke ostes isikut tõendavat dokumenti, tekitab nii palju elevust ja enesega rahulolu, et ma kirjutan sellest veel mitu nädalat hiljem, justkui see oleks alles täna juhtunud. Mind peetakse nooreks, ergo mind peetakse endiselt ilusaks.

Naiivsetest unistustest

Hiljuti mu sõbranna pahandas minuga ja ütles, et ma olen kohutavalt naiivne, kuna olles juba praktiliselt keskealine, usun ma ikka veel kogu hingest suurde romantilisse armastusse. Ta püüdis mind veenda, et kõik inimesed kasutavad teisi omakasupüüdlikel eesmärkidel ja sellist armastust, millesse mina soovin uskuda lihtsalt ei eksisteeri. Võimalik, et tal on õigus. Võibolla ongi armastusse uskumine sama otstarbekas kui uskuda haldjatesse ja jõuluvanasse. Aga ma ütlen teile sama mida ma ütlesin talle, ma usun, sest ma olen otsustanud sellesse uskuda. Ma ei saa endale lubada seda, et lõpetan uskumise, lootmise, unistamise.

Minu elus pole suuri eesmärke mille poole püüelda. Ma ei ole tegemas teaduslikke läbimurdeid. Ma ei ole arhitekt ega kunstnik. Keegi ei mäletagi mind kolmekümne aasta pärast. Kõik minu otsused on suuremal või väiksemal määral olnud ajendatud just sellest naiivsest usust armastuse võimalikkusesse. Ma olen otsustanud mitte leppida millegi vähemaga kui jooksen-ümber-kvartali-kiljudes-ekstaasist-kopsud-lõhki-armastusse. See on teadlik otsus.

Ma olen proovinud teisiti ja ma lihtsalt ei oska. Sooviksin, et oleksin selline nagu paljud minu tuttavad, kes on küünilised ja näevad elu ainult hallides alatoonides. Nende südameid ilmselt ei murta nii nagu minu oma. Nemad saavad rahulikult magada ilma, et nende enda mõtted neid hulluks ajaksid. Nad suhtuvad igasse ilusasse kogemusse üleolevalt ja põlglikult. Mina vaimustun siiralt ja lõpuni nii nagu laps. Tunnistan, enamasti on mul enda pärast väga piinlik. Ma saan aru, et see pole eakohane.

Unistamisel on väga võimas jõud meie üle. Unistused on need mis meid elus edasi viivad, ka siis kui mitte keegi meisse ei usu. Unistused on justkui eesmärgid, mille poole me liigume. Kui poleks unistusi siis kus me praegu oleksime? Ikka veel pimedas keskajas?

Kindlasti olete te märganud, et eesmärgid ja unistused millele oleme pühendanud suure osa oma elust on meile tunduvamalt väärtuslikumad, kui need saavutused, mis tulid meie juurde õnneliku juhuse kaudu. Inimene on nii ehitatud et ta oskab hinnata vaid seda, mille nimel on kõvasti higistanud.

Sama valem kehtib ka suhete kohta. Mul oli kunagi austaja, kes kõikidele takistustele vaatamata väga innukalt mu südant püüdis võita. Kord ütles ta isegi, et mida agaramalt ma tema lähenemiskatsete vastu võitlen seda õigem tundub temale see võitlus. Õnneks oli ta väga järjekindel. Teisalt on mul olnud kavalere, kelle vastu ma pole sugugi võidelnud ja kuigi auhinnaks oli üks ja seesama naine siis need mehed ei näinud mind kui auhinda vaid kui kergelt omandatavat objekti. Need suhted ei kestnud kuigi kaua.

Tagasi tulles unistuste juurde. Ma olen leidnud, et paljud minu kõige naeruväärsematest lapsepõlve unistustest on ühel või teisel moel täitunud. Minu jaoks oli selle avastuse juures kõige naljakam just asjaolu, et nii mõnedki topakad unistused olid täitunud ilma, et ma ise oleksin nende nimel teadlikult vaeva näinud. Justkui kunagi sai need unistused paberile kirjutatud ja rulli keeratud ning kitsast pudelikõrist sisse surutud ja vahusesse merelainesse visatud. Aastaid hiljem aga avastad, et adressaat elab kõrvaltoas.

Igal kevadel näen ma linna peal reklaamtahvlitel küsimust, mis on see üks asi mida sina ütleksid kooli lõpetajale. Igal kevadel on vastus sellele täpselt sama - unistage! Unistage suurelt, naeruväärselt ja lapsikult.

Kasvatusraskustest

Eile kurtsime sõbrannaga teineteisele seda kui ebaõnnestunud lapsevanemad me oleme. Üksteise võidu tõime välja selle, mis meie kasvatusmeetodites valesti on ja kui palju veel peab arenema, et osata vanemaks olemisest täit rõõmu tunda. Kuna me mõlemad oleme üksikemad siis meie väljakutsed on suures plaanis samad. Kohustused, mis traditsioonilises peres on jaotatud kahe täiskasvanud inimese vahel, on meie puhul kuhjatud õblukestele õlgadele. Me rabeleme ja rabeleme aga paremaks ei lähe justkui midagi. 

Ma tahaks öelda, et saame selle koormaga kenasti hakkama, sest väliselt tundub, et meil on kõik kontrolli all. Ükski meie lastest - kahepeale kokku on meil neid seitse - pole läinud kurjale teele, nad on hoolitsetud välimusega ja kõik tuttavad kiidavad üksteise võidu, kui tublid ja ilusad emad me oleme. Kui nad ainult teaksid mis toimub koduseinte vahel. Koduseinte vahel toimub kasvatustöö. Aga mitte selline, mida teised inimesed ette kujutavad. Koduseinte vahel on kasvatajateks lapsed ja kasvajateks täiskasvanud. Mu lapsed on maailma parimad kasvatajad. Pean mainima, et nad on väga kannatlikud, juba kolmteist aastat on nad minus arendanud kannatlikkust, enesevalitsust, lahkust, isetust, huumorimeelt, loomingulist lähenemist ja palju muud. 

Hommikuti lahkun ma kodust nii, et kõik nõud on pestud, voodid tehtud ja asjad ära pandud. Õhtul tulen ma koju ja mulle avaneb võimalus kõike seda uuesti teha. Nädalavahetusel lausa mitu korda päevas. Kui lastetu kolleeg pärast kaheksatunnist tööpäeva koju tuleb, siis ei oota teda reeglina ees midagi põnevat. Mina jällegi leian poriseid kummikuid igasugustest põnevatest kohtadest. Ma jõuan õhtu jooksul teha palju rohkem, kui minu lastetu kolleeg. Ma jõuan vaadata saadet ja iga kümne minuti tagant diivani pealt tõusta, sest on vaja kellegi pükstele nööp ette õmmelda, kellegile ujumismütsi otsida, kellegil pind sõrmest välja võtta ja kellegiga vene keelseid väljendeid õppida. Kõik minu suhtlemisvajadused saavad täidetud, sest ma saan nädalast nädalasse ja aastast aastasse samu fraase korrata - pane jope kappi, pese hambad ära, loe "Meelist", ära noki nina.

Vahel kui see kasvatustöö ära väsitab ja ma varakult sängi poen, et mõnda ilma värviliste piltidega raamatut lugeda, tulevad kasvatajad mulle järele, sest nende meelest pole ma veel piisavalt hästi kasvatatud. Ja nii nõutakse minu käest kell kolmveerand üksteist õhtul noodivihikut, 8 eurot sularaha teatripileti jaoks ja seda, et ma lahendaks ära maailma rahu puudutava dilemma, et kes homme esimesena arvutit saab mängida.

Ma tean, et mul on veel palju areneda ja järgmised kolmteist aastat on garanteeritud, et minu kõrval on ustavad ja kannatlikud kasvatajad. Kui siis lõpuks mõni neist isaks saab ja toob mulle lapselapsi hoida, siis olen ma valmis kasvanud ja minu lapsed saavad lõpuks ise kasvama hakata.

Haigusest

Kellegile ei meeldi haige olla. Haigus kurnab, väsitab, masendab ja röövib meilt tahtejõu. Liigagi sageli võib raske haigus röövida ka meie elu. Ühesõnaga, keegi ei taha haige olla. Või siiski?

Pean tunnistama, et minu elus on olnud perioode, kus ma olen lootnud, et jään haigeks. Näiteks koolis käies enne suurt kontrolltööd. Täiskasvanuna, kui puhkus on veel kaugel aga energiat ja soovi tööle minna lihtsalt pole. Sellistel puhkudel on väike palavik ja kurguvalu justkui taeva kingitus. Saab rahulikult välja magada ja jõuab lemmik seriaalid kenasti järelevaadata. Ja siis taas tööle naastes on mõnus puhanud tunne. Loomulikult kirjeldad kõigile kes kuulata jaksavad kui hirmus, paha ja halb sul oli. Tähelepanu keskel olemine on kõige selle juures justkui väike preemia.

Veider küll aga olen oma elus päris mitme inimesega kokku juhtunud, kes lüpsavad oma haigust nagu jaksavad just sel eesmärgil, et teiste tähelepanu ja kaastunnet võita. Näiteks mu endise kallima isa oli selline, kes igal võimalikul ja võimatul juhul jutu oma kehva tervise peale oskas juhtida. Inimesed, kes teda ei tundnud läksid sellest nii pöördess ja muudkui kiitsid takka et küll sa oled ikka tubli, et nii viletsa tervisega jaksad metsas tööd rügada, tundide kaupa jääaugu juures kala püüda ja mitmepäevaseid reise ette võtta. Kuigi ma ei kahtle, et see inimene tõesti haige oli, siis kummalisel kombel avaldus tema haigus iseäranis agressiivselt vahetult enne ebameeldivaid ettevõtmisi ja siis oli kindlasti hädavajalik mitmeks päevaks voodisse jääda.

Sarnast käitumismustrit olen ma ka teiste inimeste juures täheldanud. Näiteks saan ma igapäevaselt emaile klientidelt, kellest mõned lisavad iga oma kirja lõppu kirjelduse oma raskekujulisest vähist ja võimalusest, et nad võivad igal hetkel haiglasse sattuda. On ette tulnud isegi selliseid kliente, kes haigust ettekäändena tuues jultunult allahindlust nõuavad.

Loomulikult saan ma aru, et pikaajaline haigus on raske taluda ja see kurnab lisaks füüsilisele tervisele ka vaimu ja siis polegi ime, kui inimene kaotab reaalsustaju ning tema maailmas eksisteeribki ainult see hirmus haigus ning kõik muu, kaasaarvatud teised inimesed ja isegi lähedased muutuvad teisejärguliseks. Võib-olla selle inimese jaoks ongi see väike hetk mil kõik toas viibijad kogu oma tähelepanu temale ja tema haigusele pööravad ainuke helge asi selles päevas.

Sest olgem ausad, kui me oleme haiged siis me vajame teist inimest enda kõrvale rohkem kui uut imeravimit. Vajame lihtsalt kedagi kes silitab meie pead, ulatab kraadiklaasi ja toob uue tassi teed. Aga mida teha siis, kui meil pole seda inimest kes meie eest hoolitseks? Siis nõuamegi seda kaastunnet ja hoolivust võõrastelt. Kasvõi emaili teel. Kasvõi vägisi. Tunnistan, et see hakkab mulle vastu ja ei tekita mingit kaastunnet, põlgust tekitab. Aga ilmselt olen ma lihtsalt erakordselt südametu inimene.