Üks asi mille vastu ma allergiline olen on rumalus. See on ohtlik viirus, mis näib nakatavat järjest suuremal hulgal inimesi. Ilmselt pole muidugi nii, et rumalaid on korraga juurde tekkinud, neid on ikka olnud. Asi on ilmselt selles, et rumalusele ei vaadata enam endiselt.
Aasta aasta järel on labased ja intelligentsust solvavad filmid ja kirjateosed aina suuremat populaarsust võitmas. Youtubis saavad just need videod kõige rohkem klikke just need videod mis lihtsalt nõretavad idiootsusest. Kümmekond aastat tagasi, kui linastusid paroodiad, osalesid neis eelkõige B-kategooria näitlejad. Ja isegi siis olid need võrdlemisi vaatamisväärsed. See, mida praegu kinodes näidatakse on parimal juhul keskpärane. Üsnagi häiriv on asjaolu, et reeglina mängivad neis kõrgelt hinnatud Hollywoodi näitlejad ja ka režissöörid on mainekad. Filmi valides on praegu juba võimatu otsustada, kas nimed De Niro, Allen või von Trier on väärt meie raskelt teenitud 5.50.
Rumalus ärritab mind peaaegu sama palju kui raiskamine. Tihti on need kaks asja omavahel ka seotud. Näiteks viimases korteris kus ma resideerisin oli kanalisatsiooni projekteerides tehtud viga. Seetõttu kippusid torud sageli ummistuma. Olles selle probleemiga nädala juba maadelnud ning jõudnud seisukohale, et olgu ma kui tahes andekas, see probleem käis mul lihtsalt üle jõu. Helistasin haldajale ning minu juurde saadeti raha kokkuhoiu huvides pensionärist isehakkaja. Ma usun küll eesti meeste kuldsetesse kätesse ning sellesse, et nad oskavad kodutöödes kõike. Aga tema tõesti ei osanud.
Alustuseks maadles ta pool tundi valamu aluse toruga, et näha, kas selles on vee äravoolu takistavaid objekte. Iseenesest pole paha mõte, ainult et ma olin teda informeerinud sellest, et olen seda juba teinud viimase 24 tunni jooksul. Aga ma andsin andeks, ma olen ju ikkagi naine, mida ma ikka torudest tean. Tema järgmine projekt oli liigutada pesumasinat, et põrandaalustele torudele paremat ligipääsu saada. Seal maadles ta umbes kaks tundi. Ma käisin aegajalt küsimas, et kuidas ka töö edeneb ja mulle selgitati sõnaohtralt millega täpselt tegu. Silmi pani pööritama, et härra üritas torusid puhastada elektrikaabliga, ei tea kas ta hambaniidiga ei tahtnud proovida?
Kui minuni jõudis arusaamine, et džentelmen suvatseb kuvaldaga minu dušši põrandat lõhkuma hakata, siis ma lihtsalt ei suutnud vait olla ja ütlesin, et ma võin küll naine olla ja pealegi blond aga nii palju tean ma ummistuse kõrvaldamisest küll, et selleks ei pea tingimata maja lammutama hakkama. Vanahärra solvus hirmsasti ja kukkus ennast kaitsma, et kui ma nii hästi tean, siis miks ma ise seda ei tee. Palusin tal asjad tagasi panna ja helistasin uuesti haldajale. Rääkisin kõik ära nii nagu lugu oli. Järgmisel päeval saadeti minu juurde päris torumees, kes ei liigutanud ühtegi eset vannitoas ning kahekümne minuti jooksul oli ummistus likvideeritud.
Oleksin ma parem inimene või siis väiksema elukogemusega oleksin kindlasti soss-sepal lasknud pool elamist ära lammutada ja üsna kindla veendumusega poleks ta ka siis elektrikaabliga suutnud probleemi lahendada. Lihtlabane ajaraisk ja rumalus. Emotsionaalsest kahjust ei hakka ma parem rääkimagi.
Ma ei taha kuidagi väita, et ma ise alati vaimustavalt terava taibuga olen. Alles möödunud nädalal kukkusin Prisma kassapidajale täiesti tarbetut lugu rääkima. Poole peal sain aru, et temal polnud minu jutust sooja ega külma. Natuke piinlik oli, tema jaoks olen ma vaid üks nendest napakatest klientidest, kellel on kodus ainult kass ja tuvid ning igasugune inimlik kontakt vallandab verbaalse düsenteeria.
Õega me vahel arutame, et miks meid ignorantsus nii kohutavalt pahandab. Oleme jõudnud hirmsa järelduseni, et nagu kõigi teistegi asjadega, mis meid kaasinimeste juures verest välja viivad, on ka rumalusega. Meid ärritavad teiste juures omadused, mida ka enda juures kõige rohkem põlgame. Teiste peale on aga palju lihtsam oma meelepaha, mis on tegelikkuses suunatud meie enese vastu, välja elada.
Sellistel hetkedel meenub mulle alati, kuidas mu eks mees siiralt imestust väljendas, kui me temaga laias maailmas asetleidvaid sündmusi diskuteerisime. Ta hüüatas spontaanselt: "Kui tark sa tegelikult oled!"
Oled sa tähele pannud, et mida tublim ja targem sa oled, seda rohkem sinult oodatakse. Ühes laulus on sellised sõnad: "...see kes oskab ja teab, see ka suudab ja peab..." Ja mis siis viga teistel ümberringi rumalad olla - sina ju oskad ja teed! Aga proovi ükskord rumal olla (naisterahvale ei pandagi tegelikult seda eriti pahaks). Kui ma auto sain ja esimest korda tankima läksin, siis selle asemel et ise nuputada, kuidas toimetada, ma tegin lihtsalt rumalat nägu ja palusin ettejuhtuval meesterahval näidata, kuidas see käib. Ta oli meelitatud, tankis auto ära, tahtis klaasid ka puhtaks pesta;)
VastaKustutaNüüd olen hiljem ka rumalust laiskuse katteks kasutanud, toimib :) Proovi ka!
Olen nõus, et teatud mahus teeseldud naiivsust ja lihtsameelsust peetakse vastasoo esindajate hulgas väärtuseks omaette. Aga ma ei räägi sellest. Räägin labasest debiilsusest. Näiteks üks endine kolleeg üritas läbi suruda ideed, et sularaha kassas peavad kõik rahatähed olema näoga ülespoole. Miks? Sest tema arvas, et teistpidi asetatud viie eurone on hoopis mingi teine kupüür.
KustutaMa ei tea, ehk on see meeste meelest hullutavalt seksikas, et naine totaalne udupea on aga mind see igal juhul vihastab. Iseäranis pahandab mind see, et kui ma vaatan oma laste õpikava ja näen, et see muutub aasta aasta järel aina lahjemaks. Riik põhimõtteliselt kasvatab endale karja, keda on lihtne ohjes hoida. Mida harimatumad inimesed on seda lihtsam on neile igasugu jama kokku luuletada ja mass lihtsalt sünkroonis noogutavad takka. Ideaalne õpilane on see, kes teeb nii nagu teda kästakse ja täidab etteantud kava.
Sama käib tegelikult ka hinnatud töölise kohta. Ta tuleb kohale siis kui kästakse, teeb mida palutakse ja lahkub kui lubatakse. Ta ei esita nõudmisi, ei avalda liigselt arvamust, ei küsi küsimusi.
See oligi minu loo iva. Rumalust mitte ainult ei aktsepteerita, see on lausa hinnas. Kui ma ise oleksin pisut targem, oskaksin ka sellest kasu lõigata ja ennast rumalamana esindada. Mõtle milline imeline elu mul siis oleks võrreldes praegusega! ;)