"Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal". Ma ei usu, et on olemas inimest kes poleks just umbes sellise küsimusega oma peegelpilti imetlenud, huuli prunditanud ja enda peegelpildile silma teinud. Teatud piirideni on see normaalne ja mõningal juhul lausa hädavajalik. Samas on oht, et kujuneb välja ravimatu haigus, mis lõppeb patsiendi surmaga. Selle haiguse nimi on nartsissism.
Ilmselt oleme kõik suuremal või vähemal määral tuttavad kreeka mütoloogilise pooljumala Narkissosega, kes armus iseenda peegelpilti, ei suutnud selle vaatamist lõpetada ja kustus vaikselt, kuni jumalad ta samanimeliseks lilleks muutsid. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et suur osa praegusel ajal elavaid inimesi ootab samalaadne saatus. Kas me just lilledeks muutume, on teine teema.
Mul on üks tuttav, kes regulaarselt värskendab oma Facebooki profiili. Iga nädal postitab ta uusi ja vanu pilte, millel ilutseb, arvake ära kes?!, jep, tema ise. Kui ta noorem oli tegi ta ise endast seebikaga klõpse, see oli veel enne istragrammi, seega võib öelda, et ta oli omamoodi pioneer sellel alal. Juba siis pani see mu silmi pööritama aga ma andsin talle andeks, sest ta oli noor. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, ma ei tea, kummaline on.
Lugu sai uusi pöördeid juurde, kui ta mõned nädalad tagasi postitas näoraamatusse taaskord paari aasta vanuseid fotosid ja ise kommenteeris seda järgmiselt: "Siis, kui ma veel ilus olin." Lihtsalt uskumatu! mõtlesin mina. Samahästi oleks ta võinud ju kirjutada, et palun, pliiz, öelge mulle et ma olen ilus ja noor, ma anun teid, keegi, palun. Samal ajal pidin ma lausa füüsiliselt ennast tagasi hoidma, et mitte kommenteerida seda oma poolse "millal see veel oli?"
Teisalt, eks terve Facebook on seda täis. Ikka postitame sinna endast kobedamaid pilte, spordisaavutusi, puhkusreiside pilte või halvasti varjatuid tähelepanu soove, stiilis, "te ei arva kunagi ära, mis minuga täna juhtus?". Ja siis me ootame. Vajutame iga veerandtunni tagant refresh nuppu, et näha, kui paljudele meie "sõpradele" meie läbielamised korda lähevad.
Isiklikust kogemusest võin lisada nii palju, et mida üksildasem ja igavlevam ma olen, seda tihedamini kipun ka Facebooki staatust uuendama. Samas, kui elu on niigi kena ja korras võib mööduda nädalaid ilma, et ma Facebooki uksi kulutaksin.
Muidugi ei väida ma, et olen ise sellest eneseimetlusest ja tähelepanuvajadusest täiesti prii. Vahel postitan ma täiesti suvalisi haikusid, lihtsalt nägemaks, mitu laiki ma saan. Reeglina, mitte piisavalt. Sama haiguse kõrvalnäht on ka see blogi, mida püüan kõigest hingest elusana hoida. Miks ma endale ettekujutan, et kedagi minu isiklik arvamus nii palju huvitab, et ta seda kirglikult lugema peaks? Kes ma enda arvates olen? Mis arvamusliider ma ühekorraga olen? Keda üldse mõjutab see, mida ma siin kirjutan (väljaarvatud, sind, mu kullake ;) )?
Ehk väidab mõni uljaspea, et selleks ju internet ongi loodud. Inimesed saavad oma kodu mugavusest maailma paremaks muuta. Arvamust avaldada, kritiseerida, toetust avaldada jne. Ja mis siis, kui mõni seda ka enesehinnangu putitamiseks kasutab? Maailm on täis üksildasi, õnnetuid, eraeluta inimesi, kellele selline eneseväljenduse viis võib olla ainus võimalus auru välja lasta ja samas positiivset tagasisidet saaada. Enamasti ei kaasne sellega midagi ebameeldivat. Ja kui ei meeldi, siis me lihtsalt ingoreerime. Ja kui mõni tegelane kipub liiga pealetükkivaks muutuma, saame ta lihtsalt sõbralistist maha arvata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar