Autodest

Mu emale meeldib rääkida sellest, kuidas ma lapsena muidu magama ei jäänud, kui vaid auto tagaistmel. Kohe, kui auto peatus, olin ma üleval ja kisa lahti. Tegelikult on mul nüüd oma vanematest pisut kahju, et ma selline kisakõri olin, sest minu lapsed on kõik jube rahulikud olnud. Ja magamata öödest olen ma ainult ulmekatest lugenud.

Kuid autod on mulle meeldinud niikaua, kui ma ennast mäletan. Teismelisena nägin alatihti unes, kuidas ma autoga sõidan. Tol ajal unistasin, et olen hõbehalli linnamaasturi uhke omanik ja sõidan tähtsalt punktist A Bni. Ma naudin autosõitu. Mulle meeldib istuda juhi kõrval ja tunnetada autot ning teed.

Tegelikkuses muretsesin ma load alles siis, kui ma jäin oma neljandat poega ootama. Enne, kui jõudsin günekoloogi juurde oma esimese uriiniproovi viia olin ennast autokooli kirja pannud. Kui riiklikke eksameid tegema läksin oli mu rasedus juba üsnagi silmapaistev. Tänase päevani jutustan oma juhilubade saamislugu nii, justkui oleks eksamineerijal süda lapseootel naist nähes härdaks läinud ja paljude eksimuste puhul silma kinni pigistanud. Sest ma sõitsin ristmikule kollase tulega, paraleelsel parkimisel oli kõnnitee äär kaugemal, kui 15 lubatud cm ja kallakul libisesin rohkem kui 30 cm. Endal oli pärast lubade kättesaamist mitu kuud tunne, et ma tegelikult veel ei oska autot juhtida.

Nüüd, viis ja pool aastat hiljem, on see tunne ammu juba üle läinud. Ma olen väga uhke selle üle, et nende aastate jooksul pole ma saanud ühtegi trahvi, isegi mitte valesti parkimise eest, muust rääkimata. Ma pean ennast üsnagi heaks autojuhiks.

Esimene auto millega ma sõitsin pärast autokooli lõpetamist oli seitsmekohaline Pontiac Transport. Üsnagi suur auto, arvestades, et koolis olin ma sõitnud tillukese Fordiga. Aga sinna mahtus kogu mu pesakond lahedasti ära. Selle kahe aasta jooksul, mil see auto meie peret teenis tagurdasin ma paar korda vastu posti ja korra vastu meie teist autot. Kuna tegemist oli sisuliselt plastmassist autoga, kartsin ma alati, et kokkupõrke korral jääb sellest vaid lendava taldriku jagu plastikut alles. Õnneks ütles tal enne hoopis mootor üles.

Minu teine auto oli Suzuki Baleno. Täiesti jube auto. Opelitest räägitakse seda, et, kui sa tahad oma Opelile uusi varuosasid, siis sõida lihtsalt teise Opeli järgi. Noh, ma ütlen selle peale, et Suzuki on Opeli Jaapani kaksikvend (tegelikult õde, kõik minu autod on olnud nii pirtsakad nagu ainult üks naine olla oskab). Igal nädalal olid tal meile uued üllatused varuks. Kui sellest muud kasu polnud, siis vähemalt nüüd olen ma sellega, mis toimub auto kapoti all palju paremini kursis, kui kunagi varem. Kuigi mitte piisavalt.

Kolmas auto, mida mul oli au juhtida, oli automaat käigukastiga kaheksakohaline ameeriklane. Täpsemalt Chevrolet Caprice. Hirmus, suur ja tegi hullu häält. Samas juhtida teda oli lapsemäng. Kui ma pisikesel Suzukil pidin ikka rooli kahe käega kinni hoidma ja pöörates kogu oma ülakeha jõu appi võtma, siis Chevrolet` manööverdamiseks piisas paremakäe nimetissõrmest. Ja teadmiseks, et kuulujutud, mis liiguvad selliste autode kustutamatust janust bensiini järele, on kõvasti liialdatud. Samas oli ta ikkagi vana ja vajas pidevat tegelemist, kuid pärast Pärnust ära kolimist, kus muuseas elab parim noor automehaanik, keda mina kunagi kohanud olen, jäi ta lihtsalt maja ette, vahtrapuu alla lehti koguma. Kuni ühel päeval üks noor autohuvilisest kaitseväelane, ta endale kosis. 

Siiani viimane auto, mille kasutajaõigust olen omanud, oli kingitus minu kadunud isalt. Ford Mondeo. Temaga oli sama tunne sõita, kui Suzukiga. Kiirendus oli okei, termostaat ei töötanud korralikult ja pärast linnaringi koju jõudes oli alati paar uut juppi puudu. Noh, aga ta vähemalt sõitis. Kuni enam ei sõitnud. Kui mul jaanuaris silma operatsioon oli, ei tohtinud ma nii kaua autoga sõita, kuni topeltnägemine üle läheb. See võttis umbes kuu. Selleks ajaks oli vana auto veelgi vanem aku otsad andnud. Kuni mu isa otsis uut akut ja varuosasid, mis vahepeal kaduma olid läinud, läks veel kuu. Siis mu isa suri ja dokumentide ümbervormistamise ajal ei saanud ma jälle seda nublut kasutada. Lühidalt, ta lihtsalt seisis pool aastat. Jah, ma tean, ma tean, auto kindel surm on selle mitte kasutamine. 

Ühel juulikuu päeval aga oli mul teda vaja ja ma pakkisin kõik kenasti autosse, kutsusin sõbranna ka veel kaasa ja istusime autos, et sõitma minna. Arvake, mida ei juhtunud? Auto ei käivitunud. Esimene loogiline järeldus oli see, et aku on suure seismise peale tühjaks läinud. Mõned tunnid hiljem tuli sõbranna oma kavaleriga ja ühendasime siis krokodillid akude külge ja üritasime autole elu sisse puhuda. See toimis. Siis oli vaja talverehvide asemel suverehvid alla panna. Minu tiinekast vend väitis enesekindlalt, et tema oskab küll, kuna on seda varemgi teinud. Ütleme nii, et see jääb viimaseks korraks, kui ma teda oma asjade kallale luban. Mitte ainult, et ta sellega hakkama ei saanud, tegi ta veel ka poolikut tööd, vahetades ära ainult kaks neljast rehvist. Ei jäänud muud üle, kui ikkagi proffi juurde viia see õnnetu hing. 

Seal selgus, et polnud mingi ime, et mu vennaraas hakkama ei saanud, kuna ühel veljel olid poldid ülekeeratud ja selleks, et seda alt kätte saada oli vaja polt relakaga pooleks lõigata. Uus velg sai alla kolme poldiga ja loeti sõnad peale, et ärge eriti üle 70 kilomeetri tunnis sõitke. Tähendab, seenelkäik jääb selle isendiga ära. Olgu, ega ma mingi suur matkasell pole nagunii. Kuna aku oli endiselt suhteliselt laadimata, mõtlesin, et teen väikese ringi ja naudin Eestimaa suve. Eriti kaugele ei jõudnudki, kui tundsin ebameeldivat kõrbelõhna. Kaaslane arvas, et äkki asfalt sulab. Aga ei, mingil hetkel tundsin, et auto ei allu enam minu juhtimisele. Üsna ebameeldiv, arvestades, et sel hetkel kihutasin ma Tabasalu mäest alla. Lisaks hakkas kapoti alt immitsema valget suitsu. No nii, mõtlesin ma, nüüd plahvatab ka veel.

Õnneks juhtus see kõik minu sõbranna kodu lähedal ja ma helistasin talle, et äkki oskab ta mind nõu ja jõuga aidata. Sõbranna ei osanud aga tal oli parasjagu üks tuttav motohuviline külas, kes tuli kaema, millega see blondiin nüüd hakkama on saanud. Ei midagi erilist, mootor oli üle kuumenenud, kuna termostaat ei töötanud, ilmselt talve jooksul seistes umbe läinud, mitte, et ta enne seda teab kui õlitatult oleks töötanud. Diagnoos? Kui väga halvasti läks, siis on plokikaas kõver või midagi muud sellist. Ma saan aru küll, et teoorias peaks iga autoomanik teadma rohkem, kui seda kuidas tahavaatepeeglit reguleerida aga ega igasugu peenete nimetustega uhkustamine minu autot enam käima ei tõmba, seega jätke targutamine endale.

Sisuliselt tähendas see seda, et sõita temaga enam ei tohtinud ja tuli tee äärest ära vedada. Saabus mu sõbranna poeg ja ühendas minu surnud sõbrakese oma bussi taha ja algas surmasõit Kakumäelt Mustamäele. Ilma liialdamata oli see minu elu kõige hirmsam kogemus. Pühapäeva õhtul on sealkandis liiga palju liiklust, et seda asja ilma närvivapustuseta sooritada. Kõige vahvam selle juures oli mu kõrvalistmel olev ema. Ta püüdis hästi julgustav olla ja kiitis, kui tubli ma ikka olen. Muuhulgas ütles ta, et sa saad hakkama ja kohe oleme kohal. 

Vägisi meenutas see mulle sünnitust, kui ämmaemand hüüab väsimusest, hirmust ja valust pooloimetule peatsele emale, et "hästi tubli oled, veel natuke, pea juba paistab!" See autosõit oli umbes samasugune. Mina ju istusin roolis, järelikult teoorias olin olukorra peremees. Aga kiirendused, pöörete intensiivsused ning pidurdused olid kellegi teise juhitavad. Sama on sünnitusel. See kõik toimub sinuga, tegemist on sinu kehaga, järelikult sina otsustad. Aga tegelikult mitte. Otsustab see kolme ja poole kilone indiviid, millal pidurdaga või gaasi anda. 

Aga me jõudsime kohale. Elusalt ja ilma avaiideta. See oli viimane kord, kui ma autot juhtisin. Sellest on möödas kolm kuud. Tol päeval lubasin ma pühalikult, et rohkem kasutatuid autosid mina ei muretse. See läheb lihtsalt liiga kalliks maksma. Aga autosõidust tunnen ma puudust küll...