Paksudest

Mul on teiste "heatuju raamatute" hulgas ka üks rootsi ajakirjaniku poolt kirjutatud autobiograafiline lugu, mis kannab pealkirja "Paks". Selline lihtne lugemine. Daam on selgelt ülekaaluline, kohe väga ülekaaluline, noh, ütleme otse, ta on eemaletõukavalt paks. Võimalik, et see teda häirib aga oma raamatus ta sellele aspektile eriti ei keskendu. Ta kirjeldab, kuidas ta H&Mi meesteriiete osakonnas müüjale valetab, et ostab ülisuured teksad ja t-särgi oma peikale, et müüja teda kahtlustavalt ei vaataks ja muudest halenaljakatest seikadest. Igaljuhul on mul alati peale raamatu lugemist enda üle uhke tunne, vähemalt pole mul neid muresid.

Aga on inimesi, kellel on. Ja neid inimesi sünnib siia ilma igal aastal aina rohkem ja rohkem. Ja need inimesed vajavad riideid. Ning siis satuvad nad mingil hetkel minu juurde. Ja mida tihedamini nad minu jutule tulevad seda suurem kiusatus on mul neile öelda, et lõpetage see vingumine, et meie poes ei pakuta suuruseid üle XXXLi. Ärge palun öelge, et "normaalsetele" inimestele on Eestis võimatu riideid leida. Selles pole mitte midagi normaalset, kui te olete 1,85 cm pikk ja teie kõhuümbermõõt on sama suur.

Minu kaastöötaja kuulis pealt kahe kliendi omavahelist vestlust, kes olid poes allahindluste ajal ja vaatasid suvesärke. Mees arvas, et võiks ju sügisel hea hinnaga järgmiseks suveks mõne osta. Naine oli selle peale kostnud, et pole mõtet, nagunii läheb suveks paksuks. Mees oli selle peale õlgu kehitanud ja poest minema marssinud. Sisimas oli ta naisega nõustunud.

Ma soovin, et ma oskaksin olla selliste inimeste suhtes tolerantsem. Olen ju ise ka ülekaaluga võidelnud ja armastan tohutult head toitu. Aga ma ei ole. Ma ei oska öelda, mis toimub inimese sees, kui ta endale käega lööb ja laseb asjadel niiviisi käest minna. Millal inimene lõpetab enda armastamise? Ja miks? Kõigil on ju tegelikult täpselt samasugused võimalused ja võimed. Kuidas leiab üks sisemist jõudu, et ennast kokku võtta ja teha midagi enda heaks ja teine lihtsalt keeldub seda tegemast?

Aga äkki on ta endaga ka paksuna rahul? Ma ei hakka üldse eitamagi, et olen suhteliselt pinnapealne inimene aga ei usu ma, et endaga saab olla rahul, kui kümne viimase aasta jooksul pole fotoalbumisse ühtegi pilti lisatud ja poest saab osta ainult riideid, mis selga mahuvad, mitte selliseid mis meeldivad, kuna nii suuri numbreid ükski endast lugupidav disainer lihtsalt ei tee. Jah, kehakaal ei muuda inimest halvemaks. Südames on ta ehk ilusamgi, kui nii mõnedki normkaalus olevad eakaaslased. Ja taas olen ma sunnitud küsima, mis ometi juhtus, et inimene lakkas enda armastamise?

Sest küsimus pole enam milleski muus, kui enesearmastuses. Suurem osa inimestest ehk pole nii pinnapealsed, kui mina aga me kõik ju tahame olla meie parimad võimalikud minad. Me hoolitseme enda eest, me katame ennast, toidame ja hoiame. Mõni rohkem kui teine aga me kõik ikkagi teeme seda. Ja kui me veel ei oska või enam ei suuda, siis inimesed meie ümber teevad seda meie heaks. Beebi riideid vahetab tema vanem ja vanuri juukseid kammib hooldaja. Me võtame selle jaoks aega, kulutame raha, leiame ruumi. Kuni enam ei võta, ei kuluta, ei leia? Mis ometi peab juhtuma, et elu sellise pöörde võtab?

Palun saage aru, et ma mõistan, et igal reeglil on erand. On olemas meditsiinilised näidustused, erinevad materiaalsed võimalused, geneetika, kasvatuslik taust ja palju muud. Aga me ei räägi ju enam erandist, kui ligi kolmandik täiskasvanud elanikkonnast on see erand. Mis eriti hirmus, järgmine põlvkond, mis peale kasvab on veelgi suurem erand (rõhk sõnal suur, loomulikult). Palun aidake üht kõva peaga blondiini mõista. Ja kui te sellega juba tegelete, siis oskate ehk ka sallivust õpetada, sest ma luban, et oma viimasel tööpäeval riidepoes ütlen ma ühele kliendile, et minge õige trenni ja tulge tagasi siis, kui te mõistate, et suurus XXXL tähendab seda, et kolm suurt meest saavad selle särgiga telkima minna.