Suhetest

Suhetest on nii vahva kirjutada, see teema on ammendamatu. Aga ma püüan vähemalt algust teha. Üks mu sõber ütles hiljuti, et kui inimese aju on senini universumi kõige keerulisem objekt, siis teisel kohal keerukusest oleks inimsuhted aga eriti mehe ja naise vahelised suhted. Ma ei saaks kuidagi rohkem nõus olla. Sellest võib rääkida, kirjutada, uurimustöid sooritada, analüüsida ja mida kõike veel. Lihtsalt võrratu sellise inimpsüühika austajale nagu ma ise.

Kuid põhjus, miks ma selle teema täna ette võtsin on üsna isiklik, nagu minu puhul ikka, miski pole liiga privaatne, et seda oma lugejaskonnaga mitte jagada. Kuna ma olen viimane dekaad olnud suhtes pole ma kokku puutunud sellega, kuidas sõna suhe on muutunud täiesti tabuks. Siis kui mina mehele läksin kartsid inimesed sõna armastus, olid reeglid, et kes tohib kellele öelda ja kui tihti ja millise hääletooniga ja kui see sõna on juba õhus, siis kuidas tõlgendada kiindumusobjekti reaktsiooni sellele. Aastakümneid enne seda kartsid mehed sõna abielu ja käitusid vastavalt. Nüüd siis on selleks sõnaks suhe.

Päris totter, kui seda analüüsida. Kaks inimest kohtuvad, nad hakkavad suhtlema ja siis mingil hetkel tekib küsimus, et kes me teineteisele oleme. Mõni esitab selle küsimuse varem, teine hiljem. Ja sealt edasi saab juba ise järeldada, kas tegemist on sõprusega, romantilist laadi suhtega, partnerlusega või sootuks ärisuhtega. Minu jaoks on see nii loomulik ja täiesti arusaamatu, et sellest nii suur number tehakse. Miks järeldavad mehed, et kui ma ütlen, et mul on sinuga suhe siis see eeldab ainult romantilist suhet? Kui on suhtlemine järelikult on ka suhe. Või olen ma millestki väga valesti aru saanud?

Mul on näiteks suhe oma naabriga, me jagame trepikoda ja me suhtleme. Ma ei kavatse temaga sellepärast kohe kokkukolida. Mul on suhe oma üürile andjaga, me arutame asju, millest me mõlemad huvitatud oleme, me pole romantiliselt seotud. Mul on suhe ühe kena noore mehega, meile meeldib koos kinos käia, ta on mu vend ja meil on sugulussuhe. Mul on suhe ühe armsa lätlasega, me töötame samas asutuses, meil on rangelt platooniline ärialanesuhe. Mul on suhe nelja vahva selliga, nad on minu pojad, mul on nendega lapsevanema lapse suhe. Need on kõik suhted, sest need eeldavad suhtelmist aga üski neist ei kujuta endast romantilist suhet. Ükskõik kes neist meestest võib täna tulla mu juurde ja paluda mu kätt ning südant ja ta läheks koju sama tühjade kätega kui saabus. Aga see ei muuda fakti, et me oleme omavahel suhtes.

Aga kõige hullemad on ikkagi need suhted, kus on juba emotsioonid ja romantilised huvid mängus. Lugesin alles mõned päevad tagasi ajalehe artiklit, milles toodi välja, et üle poole küsitletutest ei teadnud isegi seda, kas nad on kohtingul või mitte. See on ju täiesti nonsenss. Kuhu me oleme jõudmas? Kuhu on kadunud lihtsus? Millal kõik nii neetult keeruliseks muutus? Mulle, kui täiesti võhikule tundub, et enam ei suudeta kokku leppida isegi selles, kas suhe üldse on. Kuidas seda siis pole, kui inimesed regulaarselt kohtuvad nii näost näkku, skype ja messengeri vahendusel, kui telefoni teel suheldes. Kui vestlus teemad on peaasjalikult intiimsed ja sügavad. Üks mees hiljuti ütles mulle, et kui tema naisega voodisse ei jõua siis polegi suhet olnud. Kah päris huvitav vaatenurk. Kas see tähendab, et inimesega, kellega veedetakse üks öö märgade linade vahel on olulisem, kui inimene kellega poole aasta jooksul iga päev intensiivselt suheldakse? Sest see üks on ju üheöösuhe. Ja see teine? Mis see siis on?

Aga ma õpin kiiresti. Andke mulle mingi manuaal suhete kohta ja ma olen paari kuu pärast sama osav, kui teie, kes pole kohtamismaastikult lahkunudki. Kuidas tohib suhelda ja mis on täielikult keelatud. Ja palun seletaga, kuidas ma pean teadma, millal suhe läbi saab.

Nüüd ma juba võin sellest kirjutada, kuna ma olen päris kindel, et see suhe, mis mul hiljaaegu oli on täiesti läbi. Aga see oli minu jaoks päris põnev. Esiteks kohtusin ma selle inimesega kahel korral, kui arvestada meie esmakohtumist. Ja pärast seda teist kohtumist teatati mulle, et minuga suhet ei soovita, kuid suhelda võiks ikkagi. Huvitav! Ja pärast seda viimast teadaannet ei kuulnud ma kodanikult enam kahe nädala jooksul midagi. Ma polnud isegi kindel, et kas see siis tähendab meie olematu suhte lõppu? Ja kui ma julgesin lõpuks mingit selgitust paluda, et ma vähemalt teaks mis seisus me oleme, öeldi mulle, et kahju küll aga ei. Ja kustutati mind sõbralistist. Sellest sain ma vähemalt aru. Aga kõik muu jäi ikkagi ebaselgeks.

Mind on aastate jooksul igasugustel põhjustel maha jäetud. Ma olin liiga noor, liiga emotsionaalne, liiga keeruline, liiga lühike, liiga domineeriv, liiga usklik, liiga paks, liiga laisk. Üks napakam põhjus, kui teine aga need olid põhjused. Nendel meestel oli minu vastu nii palju austust, et nad põhjendasid, miks nad mind enam näha ei soovi. Mul pole olnud probleemi leppimisega. Mis siis ikka, kõigile ei saagi meeldida. Aga kuidas tuleb keegi selle peale, et ta lihtsalt kaob ega põhjenda seda? Arusaamatu.

Aga elus on mind keerulistes olukordades aidanud põhimõte, et kui ma pean endalt küsima, siis vastus on tavaliselt selline, mis mulle ei meeldi. Kas ma ikka meeldin talle? Kas ta helistab mulle? Kas meil on suhe? Kas ma olen liiga paks? Kas mind jäeti just facbooki kaudu maha? Jah, kullake, jäeti.