Kirjutamisest

Mu käest on päris palju küsitud, et miks ma üldse blogi hakkasin pidama ja mis on mu kirjutamise eesmärk. Kõige rohkem aga seda, et kas ma ei karda, et kui ma siin niimoodi isiklikest asjadest kirjutan, et mul ühel päeval piinlik ei hakka. Järgnevas postituses püüan kõik ausalt ja puhtsüdamlikult ülestunnistada, mis mind ajendab tegema seda mida teen.

See oli umbes aasta tagasi, kui minu ametlikust lahutusest oli möödas juba paar kuud ning minu elus ei domineerinud enam ühtegi olulist inimest, kellega oleksin saanud kõigist oma päevastest läbielamistest muljetada. Iseenesest võiks ju mõelda, et mis mu elus ikka nii palju juhtuda saab, millest nädalast nädalasse kirjutada. Olen ma ju täiskohaga tööl käiv nelja huligaanist pojaga üksikema, kelle argipäev näeb üsna üksluine välja. Ei tee ma ka teab mis põnevat tööd ja minu pojad pole kuigi andekad, et sellest lõpmatuseni kirjutada. Ma elan üsna tavalist, rutiinset sündmuste vaest elu. Või siiski mitte?

Möödunud kevadel juhtus üks sündmus, mille tagajärjed olid minu jaoks pöördelised. Ma ei saa öelda, et see vahejuhtum iseenesest oleks olnud kuidagi erakordne aga reaktsioon sellele oli. Selle loo kirjutamine ja tagasiside kogemine tuletas mulle meelde, et keskkoolis olin ma ka kirjutamist armastanud. Nii väga, et pühendasin sellele suure osa omast vabast ajast. Kirjutasin selliseid tunnetest nõretavaid tiineka armastuslugusid. Minu mäletamist mööda olid need kuigivõrra menukad, sest esmaspäeval ootasid klassiõed minu täiskirjutatud kollast vihikut, mis käest-kätte liikus ja millele kannatamatult järge oodati. Mõned nendest lugudest on mul siiani alles. Praegu neid lugedes olen ma ise ka vaimustuses sellest, et kuueteist-aastaselt nii köitvalt lugusid vestsin. Muidugi pole ma mingi kirjanik, kahjuks pole mul selle jaoks piisavalt fantaasiat. Aga ma võin olla kroonik, dokumenteerida sündmusi nii nagu mina neid näen ja kogen.

Kui ma kirjutamist alustasin siis mul teadlikku eesmärkki selle tegemiseks polnud.  Tahtsin, et need oleksid lõbusad, elutruud ja võimalusel õpetliku ivaga lood. Kirjutamise käigus on eesmärk selle tegemiseks mingil määral muutunud. Mida rohkem ma kirjutasin seda enam adusin, et ma ei kirjuta enam vaid endale ja inimestele, kes mind läbi ja läbi tunnevad vaid üldsusele. See juhtus nii, et mind ennast hakati mulle tsiteerima ja seda oli ühtaegu kummaline aga ka meeldiv kuulda. Ma mõistsin, et iga lugeja näeb minu lugusid isemoodi ja need panevad lugejaid ennast analüüsima.

Kas mul on vahel ka piinlik oma sõnade pärast? Muidugi. Ma olen ju täpselt samasugune inimene nagu kõik minu lugejad. Mõned asjad peavad jääma privaatseks, pole viisakas neid kogu laia maailma eest lehvitada. Aga miks ma siis ikkagi seda teen? Miks ei kirjuta ma vaid meeldivatest ja neutraalsetest asjadest? Sest keegi ei loeks seda. Mida isiklikumaks teema kisub ja mida rohkem ma lasen lugejat enda naha alla, seda suurem edu on sellel konkreetsel lool. Ma justkui usaldan oma lugejale killu intiimsest saladusest, mis jääb vaid meie vahele. On neid kes sellele usalduseavaldusele selja pööravad ja põlgusega kõrvale vaatavad aga suurem osa minu lugejatest hindab seda haruldast ausust ja julgust rääkida asjadest, millest kõik mõtlevad aga rääkida ei riski. Nagu üks mu tuttav kunagi minu kohta ütles, ma olen naiivselt otsekohene ja selles minu sarm peitubki.

Praegu olen ma jõudnud sündmuste jäädvustamisega teelahkmele. Senine elukorraldus ei paku enam piisavalt rahuldust. On vaja muudatust. Mu ees on kolm valikut ja et langetada neist kõige õigemat kutsun ma sind, mu armas lugeja, üles arvamust avaldama. Umbes kuu pärast täitub aasta sellest kui ma oma esimese loo postitasin. Kas äkki aitab nüüd, kirjutatud kah juba? Kas peaksin oma teemad kuidagi ühise nimetaja alla koondama ja selle asemel, et kirjutada elust üldiselt valima ühe valdkonna ja oma lood selle alla koondama? Või jätkan täpselt nii nagu siiani, kuni ühel heal päeval enam millestki kirjutada pole? Siit siis üleskutse, andke mulle teada, mida mu lugeja ootab, jätke kommentaar, kirjutage mulle Facebooki või helistage.

Aga neile, kellel tekkis huvi selle eelmainitud sündmuse vastu, mis pani aluse selsinasele kirjandusteosele, postitan siia meenutuse aastatagusest sündmusest.

"Eile, 10.ndal mail juhtus nii naljaks asi, et sure lihtsalt maha. Nimelt, mitte esimest korda viimase kahe aasta jooksul, jäi üks noormees imetlema minu maja ette pargitud ameeriklast. Algul ei pööranud ma sellele isegi tähelepanu, kuna tõesti, seda juhtub päevas ikka mitmeid kordi. Aga noormees oli väga järjekindel ja püüdis lõpuks läbi akna ka minu tähelepanu. Me jõudsime temaga kokkuleppele ja lõime auto müügi osas käed. Ta sai Caprice`ile hääled sisse ja veeres sellega teadmata suunas. Umbes kolmveerand tundi hiljem märkasin, et minu maja ees käivad inimesed kaardiga ja meeleheitlikult otsivad midagi. Kuna inimesi oli reede õhtu kohta tavatult palju, tekkis minus uudishimu, et millega ikka siis tegemist on. Kui järgmist kodanikku märkasin, tormasin öhe ja pärisin, et mida siis otsitakse ka. Selgus, et tegemist oli mingitlaadi orienteerumisega ja üheks otsitavaks objektiks oli seesama auto, mille ma just maha olin müünud. Ja nii ma siis veetsin oma reede õhtu tänava peal veini klaasi ja lambivalgel oodates vaeseid orienteerujaid, kellele oli vajalik olematu auto registrimärki. Palun vabandust kõigi kannatajate ees, kes jõudsid kohale liiga hilja või siis liiga vara. Aga teile, kes te korraldate üritusi, kus on vaja leida objekt, ütlen nii palju, et arvestage sellise asjaga nagu deus ex machina, sest mõnikord võib juhtuda asju, mida meie, lihtsad inimesed, ette ei näe."