teisipäev, 2. juuli 2013

Armastusest

Mul oli üks sõber, kes ei uskunud armastusse. Me vaidlesime temaga selle üle tundide viisi. Ma ei mõistnud, kuidas võib keegi nii küüniline olla ja väita, et see suur üllas emotsioon, millest on aastatuhandete jooksul inspiratsiooni saanud poeedid, kunstnikud, heliloojad, mille nimel on maha peetud duelle, võibolla isegi lahinguid, on lihtsalt keskkooli 10nda klassi keemia. Kas siis tõesti kõik need inimesed on eksinud nii rängalt?

Ma püüdsin välja mõelda põhjendusi, miks ta nii tunneb. Äkki koheldi teda lapsena karmilt? Võibolla on ta tüdruksõber tema sõbraga minema jooksnud? Ehk ütles ta elukaaslane, et pole veel laste saamiseks valmis ja siis pool aastat hiljem jäi sedapsi hoopis kellestki teisest? Selle konkreetse inimese puhul oli kõik eeltoodu ka tõsi. Aga kas kõik see ja ehk veel miljon muud põhjust oleks piisav selleks, et kedagi nii küüniliseks muuta?

Isiklikult mina usun armastusse. Usun sellesse, et kedagi teist on võimalik armastada rohkem, kui iseennast. On võimalik panna kellegi teise huvid ja heaolu enda omadest ettepoole. On võimalik nii ära armuda, et unustatakse süüa, juua, unustatakse oma nimi. Ehk olen ma lihtsalt lootusetu romantik ja helesiniste prillidega naiivitar.

Armastusse uskumine on alati olnud minu teadlik valik. Ma ei saa öelda, et oleksin  100% oma elust tundnud end armastatuna või isegi armastusväärsena. Aga ma usun, et suuremal või väiksemal määral on kõik minu otsused ja teod olnud ajendatud sellest salapärasest miskist.

Loomulikult peab mõistma, et armastust esineb ka mitmel erineval moel. On armastus, mis on lähisugulaste vahel, see on loomulik ja me tihti ei adu, et armastame oma emasid, õdesid, poegasid. On armastust, mis esineb sõprade vahel, olenemata nende soost, vanusest, kehakaalust. On põhimõtteline armastus, ma armastan, sest ma otsustan nii, mitte, et ma tingimata tunneksin nii. Noh näiteks ma otsustan, et käitun oma naabriga, kes kuulab kella neljani hommikul eurotrashi ja ei viitsi kordagi talve jooksul lund lükata, meeldivalt.

Ja siis muidugi see - kaunis, igikestev, hingetuks võttev, mõistust rööviv, vapustav, imeline, kõikvõimas ja mida kõike veel - romantiline armastus. See muudab naised topakateks ja mehed narrideks. Seda söödetakse meile rinnapiimaga sisse ja me ei loobu sellest ka mitte täiskasvanu eas. See on, mis viib meid edasi, mis paneb meid pingutama, ennast muutma, loobuma pahedest. Ja kui me jääme sellest ilma, oleme käpuli maas, võimetud nägema päikest, mis kõrvetab meie naha luudelt, võimetud naeratama, kui meile naeratatakse, võimetud tundma toidu maitset. Me ei suuda enam edasi elada, kui meile osaks saanud armastus on läbi saanud. Mõtleme, et mida me ometi valesti tegime, kas oleks võimalik seda taastada?

Minu jaoks oli lahutus tunduvalt raskem psühholoogiline kriis, kui minu isa surm. Surmaga on lihtne. Me saame sellest kuidagimoodi aru, seda inimest lihtsalt pole ja ongi kõik. Aga kuidas sa edasi elad, kui inimene, keda sa armastasid rohkem, kui enda elu, elab su kõrval tänaval aga lihtsalt on otsustanud, et tema armastust sina rohkem ei vääri?

Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb mulle, et see kõik oli vaid hormoonid, feromoonid, testosteroon, adrenaliin ja sada muud keemilist ühendit. Öelge teie mulle, kas armastus on maailmast otsa saanud?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar