Viimastel kuudel olen täheldanud, et minu teele on sattunud kirjandust, milles kirjeldatakse seda, millised naised meestele meeldivad. Osalt on see kindlasti tingitud sellest, et olen üksik ja eks ma ikka soovin meest oma ellu, teisalt olen ma alati olnud huvitatud sellest, kuidas meessugu arutleb, millised unistused neid juhivad. Aga mida siis järeldada sellest lugemusest? Selle järgi otsustades, pole mul lootustki meeste meele järgi olla. Ma olen liiga pealetükkiv, liiga emotsionaalne, liiga iseseisev ja ninakas.
Selleks siis, et meest saada, peaksin ma hakkama mänge mängima. Teesklema, et olen õrn ja naiselik, pisut saamatu ja ei jaga mitte millestki eriti mitte midagi. No ei! Mina pole sellistes mängudes kunagi osav olnud ja praeguseks eluhetkeks olen ma iseendaga rahu teinud. Ma meeldin endale just sellisena nagu olen ja ühegi mehe pärast mina enam tagurpidi saltosid viskama ei hakka.
Mitte väga kauges minevikus oli mu elus mees, kes hindas mind just minu enese pärast ja tema kinnitas mulle, et võiksin saada kelle iganes tahaksin. Tol hetkel, kui ta seda mulle ütles ei võtnud ma seda kuigi tõsiselt ja ega see 100% tõde ei saagi olla. Aga kui samm tahapoole astuda ja seda lauset suuremas plaanis vaadata, siis ma hakkan pisitasa uskuma, et sisuliselt võis tal õigus olla. Ja seda mitte ainult minust rääkides vaid üldiselt naistest.
Miks peame meie ennast meeste pärast muutma hakkama? Meie, tugevad, targad ja ilusad eesti naised? Iga mees peaks olema õnnest segane, et mõni meiesugune isegi pilgu temale suunab. Aga eesti mees on sellega harjunud. Ta võtab meid iseenesest mõistetavana. Ta on üles kasvanud ümbritsetuna just sellistest kaunitest, võimekatest, vapustavatest naistest. Ja siis ta saab täiskasvanuks, istub klaviatuuri taha ja kirjutab meile, kuidas meest püüda!
Isiklikult mina olen otsustanud sellist jama mitte enam lugeda. Ja kutsun teid kõiki üles kuulutama protesti sellise suundumuse vastu. Fakt on see, et mehed vajavad naisi rohkem, kui meie neid. Lihtsalt nemad oskavad seda paremini varjata. Meie muutume liiga kiiresti liiga emtsionaalseks ja anname kogu oma võimu meeste kätte. See pole vajalik.
Selletõttu olen ma hakanud asjale sootuks teistsugusest perspektiivist lähenema. Nimelt, millised mehed siis ikkagi naistele meeldivad? Ehk igipõline küsimus, mida naised tahavad? Aus vastus on, mul pole õrna aimugi. Ma olin 13 aastat abielus üht tüüpi mehega ja uskusin siiralt, et just sellist piinatud geeniust tahan ma ka oma teises abikaasas näha. Siis tuli mu ellu üks hoopis teist sorti mees. Ta oli ambitsioonikas, domineeriv, agressiivne, sponataane, hüperaktiivne. Ja ta lihtsalt varastas mu südame. Täiesti teistsugune inimene, kui mees keda ma olin tingimusteta armastanud kogu oma täiskasvanu elu jooksul.
Ma ei hakka teile kirjeldama, kuidas ta mind võlus oma käitumisega, lilledega, millest ma abielu jooksul vaid unistada julgesin, sõnadega, mida ma varem polnud eesti keeles kuulnud, embustega, milles kaotasin enda. Jah, ma julgen väita, et see mees oli mehelik. Aga tõeliselt seksikas oli see, kuidas ta rahaga ümber käis. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ärme siia lähe, sest siin on liiga kallis. Tal oli kombeks teistele välja teha. Ta oli lahke. Loomulikult oli tal võimalus seda lahkust endale lubada aga see ei kahanda tema lahkuse väärtust.
Pärast sellist kogemust olen ma hakanud tähele panema, et mehed minu tutvusringkonnas üldiselt pole sellised. Ja see on väga kole. Inetu lausa. Asi pole ju selles, et naistele oleks vaja rahaga muljet avaldada. Me pole ju kõik kullakaevajad, kes jahivad vaid suurima võimaliku kontojäägiga isendeid. Öeldakse ju, et parimad asjad elus on tasuta. Ja ma olen täiesti veendunud, et iga tõeliselt hooliv naine eelistab tasuta pikka jalutuskäiku koos põllult korjatud lilledega armastatud mehelt, kui juveele ja karusnahku mehelt, kes kohtleb teda, kui omandit.
Aga lahkus on pigem mentaliteedi küsimus kui reaalne võimalus. Ma olen oma elus kohanud väga palju lahkeid inimesi, kes on tegelikult võrdlemisi vaesed. Aga neil on soov jagada ka seda vähest, mis neil on. Teisalt olen kokku juhtunud ka inimestega, kes on koonrid, kitsipungid ja puhtalt kadedad, kuigi nende olud tegelikult võimaldaksid nii mõndagi.
Niisiis, mehed, kui te leiate, et olete ikka veel üksi ja ükski väärtuslik naine teie ellu jääda ei soovi, mõelge järele, millal te viimati lahkust osutasite. Näitasite armastatud naisele, et olete võimaline ise hoolt kandma nii naise, kui võimalike tulevaste laste eest. Praegusel ajal on kõik vähegi hakkajad naised võimelised ise endale lõuna ja taksosõidu välja tegema. Me isegi ei oota enam, et mees on džentelmen. Seda enam oskame me märgata ja hinnata, kui meid koheldakse nagu daami. Ja selline kohtlemine võib korvata nii kiilaspäisuse, kui õllekõhu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar