Kui ma hiljuti oma õega vestlesin blogi teemadevalikust, rääkis ta, et talle pakkus enim minu meeste teema huvi. Selleks siis, et asi ikka täiesti õiglane oleks pean ma nüüd pisut ka naistest kirjutama. Aga kui ma lõpuni aus olen, siis hakkasin ma juba oma meeste lugu ettevalmistades mõtlema sellele, et kui mehi võrreldakse enim just sigadega, siis kellega võrreldakse naisi?
"Naised on maod!" ei valmistanud see küsimus minu õele mingit peavalu. Ma siiski nii kitsalt asjale ei läheneks. Minu meelest räägitakse naistest, kui lindudest. Oma sookaaslaste hulgas tunnen ma kanaemasid, kodukanasid, tuvikesi, paabulinde, tibisid (ilmselgelt tuleneb see sõnast tibu), rongaemasid, hanesid, harakaid ja papagoisid. Muidugi on ka mehi aegajalt lindudega võrreldud: riiukuked, käod, noored kotkad, kalkunid. Kuid pigem tundub mulle, et linnuteema on ikkagi naiste pärusmaa.
Erinevalt maalähedastest sigadest on linnud ettevaatlikud, kiired, märkamatud, kättesaamatud ja loomulikult tunduvamalt graatsilisemad. Või, noh, enamus vähemalt. Okei, okei, enamus püüab lihtsalt sellist muljet jätta. Ja kusjuures üsnagi edukalt.
Kui ma veel oma vanemate kodus elasin olid meil viirpapagoid. Nad olid võrratult kaunid ja nende eest oli üsna lihtne hoolt kanda. Aga minul ei tekkinud nendega kunagi sellist sidet nagu mul oli koertega, kassidega ja oma õnnetu hiirega, kellega ka teie tuttavaks olete saanud. Ja ma ei tea miks. Võibolla ei veetnud ma nendega piisavalt palju aega ja ei näinud nende iseloomu, mis oleks neid mulle lähendanud. Kuid pigem arvan ma, et minu jaoks on linnud alati pisut hirmuäratavad tundunud. Ei saa ju lihtsalt linnu sulestikku silitada, nii nagu me paitame kasse ja koeri, kunagi ei tea, millal nad sind terava nokaga ründavad. Muidugi võib ka siga sul käe otsast hammustada (vähemalt mulle räägiti kunagi sellist lugu, kus vanaema juures külas olnud tüdruk läks lauta siga vaatama ja nälga jäetud siga tüdruku nahka pistis, nii, et ainult käsi oli alles, kui vanaema lapselast otsides seani jõudis). Mina mäletan oma lapsepõlvest, et sead olid nii armsad, nad ootasid rõõmsalt oma toitu ja röhitsesid mõnust, kui neid kõrvatagant kratsiti. Pealegi olen ma kuulnud, et sead ka ütlemata targad loomad on.
Aga sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei pea ju ometi imelise loomaaia blogi! Minu mõttekäik viib mind paratamatult sinna, et reaalsuses on sigadega, olgugi nad kuitahes räpased, lärmakad ja vulgaarsed, palju lihtsam kontakti leida, kui kaugete, vaoshoitud, peenutsevate linnukestega.
Tegelikult olen ma juba mõned aastad mõelnud, et ma olen vist kena sulestikuga kaetud emis. Meeste ellusuhtumine ja mõtlemine on mulle palju omasem, kui naiste äraspidine loogika. Muidugi ma mõistan, et mul endal pole selles suhtes eriti mingisugust sõnaõigust ja kui seaks ma ennast ka ei peaks olen ma ikkagi emotsionaalne, hormonaalne öökull, kes hommikuni arvuti taga püüab enda ja kaasmõtlejate meelt lahutada. Kuid ma ei saa üle ega ümber sellest, et meestega on palju lihtsam läbisaada. Kui neile miski ei istu, siis sa tead seda kohe. Naised võivad kuude kaupa käia sinu juures, teha sinu ees head nägu aga siis tagaselja kurta, milline hirmus olevus sa ikkagi oled. No, aga, sorry, kui sa mulle seda näkku ei ütle, siis mina ju ka ei tea, mis su südant vaevab!
Näiteks just mõned päevad tagasi rääkis mu endine kolleeg, kuidas tema praegune ülemus oli teda tagaselja laimanud. See on ülemõituse inetu. Miks ei saa see naine oma asja klaarida tsiviliseeritud moel? Milleks on vaja oma pika terava nokaga teisele selline löök anda, et liigikaaslane ei suuda valu pärast hingatagi? Minu kogemuste järgi on sellisteks alatuteks manöövriteks võimelised ainult naised. Ja mida hapramad nad näivad, seda surmavam võib olla hoop.
Sellest tuleb ka arvamus, et naised on maod. Nad lähenevad varjamatult ja tasa. Ning olenevalt tüübist, kas mässivad ennast ohvri ümber ja kägistavad teda, kuni viimane eluõhk lahkub ta kehast, purustades sealjuures luid. Või siis, salvavad kiirelt ja valutult ning ootavad kuni mürk mööda vereringet ohvri südamesse või ajju jõuab ja oodatud tulemuse annab.
Kui sina, kallis lugeja, juhtud olema naine, siis vaata korraks peeglisse ja mõtle, kas olen ma pigem madu või lind? Kas rooman ma tasa ja targu kavalust ning läbinägelikkust kasutades, ohvreid otsides linnadzunglis? Või lendan kõrgelt ja eputan kirju sulestikuga sigade ees, kandes sõnumit, et vaadata küll võib aga kätte ei saa? Ja ma luban, et küsin endalt sama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar