Mulle kohutavalt meeldib oma kodu seinu kaunistada kõik-võimalike sildikestega. Näiteks on mul selline sõnum, et "Lase oma naeratusel muuta maailma aga ära iial lase maailmal muuta oma naeratust". Veel on mul selline, et "Edukas mees on see, kes teenib rohkem, kui ta naine kulutab. Edukas naine on see, kes sellise mehe leiab". Olin siis järjekordse vaimuka slogani jahil, kui leidsin sellise, et "Teretulemast sõbrad! Sugulastel aeg kokku leppida".
Just nii ma sageli oma sugulaste suhtes tunnengi. Tore on, et nad olemas on aga veel toredam on see, kui nad liiga sageli külla ei kipu. Mida kaugemal nad elavad, seda kallimad nad on. Kõige armsamad on need sugulased, kes ammu enam meie hulgas pole.
Ehk loete mu mõtteid ning nendite, et ma olen üleliiga kriitiline. Las ma kirjeldan teile kuidas näevad välja meie tüüpilised suguvõsa kokkutulekud ja äkki siis mõistate, miks ma nii karm olen. Alguses on kõik väga tore. Kõik on väga viisakad ja siiralt teiste käekäigust huvitatud. Räägitakse ilmast, laste edusammudest ja värskest korteriremondist. Süüakse head toitu, kuulatakse meeliülendavat muusikat ja tuntakse lihtsalt rõõmu koos veedetud ajast. Siis ühineb meiega meie kõigi ühine sõber - alkohol. Ta hoiab esialgu tahaplaanile ja väga ei sekku. Mida kauem ta meiega seal ühise laua taga aega veedab seda rohkem hakkab ta kõigi tuju mõjutama.
Olenemata sellest millest jutt ka ei alga, varem või hiljem hakkab keegi vanu-häid-aegu meenutama. Kõik minevikus maetud laibad kistakse päevavalgele ning nagu raisakotkaste parv hakkavad sugulased üksteise võidu raibet lahkama. Igaühel on minevikust oma visioon ja kui mälestused ei kattu ning kui kellelgi on veel lahendamata küsimusi, halvaks läinud haavu, mis mädanevad või lihtsalt mõned kärnad, mida lihtsalt ei saa lasta kratsimata jätta, siis läheb lahti.
Keegi on alati süüdi, keegi on ohver, keegi nutab, mõni põrutab rusikaga lauale ja tuiskab minema, mõni hakkab ennast halastama ja veel keegi lihtsalt istub nurgas, vaatab seda tsirkust pealt ja muigab omaette, tavaliselt see, kes mingil põhjusel on ühisest nimetajast puutumata jäänud. Ja nii on iga kord.
Nii palju draamat. Nii palju emotsioone. Nii palju valu. Nii palju lahenduseta probleeme. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Nii vähe arengut.
Ma ei tea kuidas on teie peres aga meil on igal juhul just nii. On lihtsalt mingid teemad mida on parem vältida. Kahjuks on neid teemasid liiga palju. Kui kõik sooviksid, et perekondlikud koosviibimised oleksid viisakad ja tsiviliseeritud, siis oleks mõistlik alkoholist üldse loobuda. Nii kaua kui alkoholi pole, suudavad kõik väga osavalt munakoortel kõndida. Häda seisneb selles, et selline laveerimine muutub aja jooksul hirmsalt väsitavaks ja siis haaravadki inimesed klaasi järele ning üks teise järel hakkavad munakoored alkoholi raskuse ja ravimata hingehaavade tagajärjel purunema.
Võiks ju arvata, et perekond on see osa inimkonnast, kes aktsepteerib meid just sellistena nagu oleme ja meil pole üksteise eest midagi varjata. Aga meie peres on perekond see koht kus sa pead ekstra kõvasti teesklema, et sa oled kohutavalt rahul ja õnnelik ning sind on kasvatatud ideaalsetes tingimustes.
Okei, te ütlete, et miks üldse minevikus torkida, muuta seda ju ei saa. Ei saagi ning mina isiklikult seda ei soovigi.Ma mõistan, et tänu kõigile vigadele, mis minu kasvatamisel sooritati, olen ma täna just selline nagu olen ning ma olen lõpuks sellega rahu teinud, sest ma olen enda üle uhke. Ma ei muudaks oma mineviku juures absoluutselt mitte midagi. Minu kogemused on väärtuslik pagas, mis laseb mul olla empaatiline ja mõistvam. Ainus mida ma soovin on see, et keegi ükskord ometi tõuseks püsti ja ütleks, et tal on kahju, et ta eksis. Ta oleks ehk võinud paremini aga ei osanud. Ma tahan, et keegi ütleks, mul on kaju, et sa pidid seda kõike taluma, palun anna mulle andeks. Aga seda vabandust jäängi ma vist ootama.
Kui ma oma kolleegiga sellest rääkisin, siis tema jutust ilmnes, et nende perekondlikud kokkusaamised on umbes sama edukad. Sellest järeldan ma, et me oleme täiesti normaalne perekond.
Minu köögi seinal ripub veel üks silt. See kõlab umbes nii: "Pidage meeles, teiste inimeste meelest oleme me kena, tavaline perekond".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar