Eile, aasta tagasi, panin ma sellele blogile nurgakivi. Kokku 47 postitust ja pisut üle 3500 vaatamise. Pole eriti kogemust et teada, kas need näitajad on head või pigem mitte. Aga kuna ma kirjutan eelkõige iseendale ja inimestele kes mu elust soovivad ülevaadet saada, siis numbrid iseenesest pole eesmärk omaette.
Kirjutamine on olnud väga lõbus. Mõne loo üle olen isegi täitsa uhke. Kõige rohkem rõõmu on toonud blogi jälgijate tagasiside. Kui sõber või tuttav tuleb mu juurde ja tsiteerib midagi, mida olen kirjutanud. Ja kui minu sõnad on kedagi pannud asjadele teise nurga alt vaatama või tõstatanud elava diskusiooni. Nendel hetkedel adun, et järelikult ajan ma siin õiget asja.
Ma ei arvagi, et ma Tammsaare olen või et aastate pärast minu vaimusünnitust koolis kohustusliku lugemusena lahkama hakatakse. Ma pakun, et kui mul endal enne teemad otsa ei lõppe, siis hiljemalt viieteist aasta pärast on mu lapsed saanud kohtus minu üle juriidilise võidu, kuna olen nende privaatsust kuritarvitanud. Ja siis olen ma sunnitud maksma oma poegadele põhjustatud emotsionaalse kahju eest valuraha ja kõik kirjutised kus neile vihjatakse internetist igaveseks kustutama. Aga sinna on veel aega.
Iga lugu on olnud omaette rännak. Selliseid postitusi, mis ühe hingetõmbega kirja sai pandud on vähe. Enamus lugusid elasid minu sees enne lugejani jõudmist mitu nädalat. Nad sündisid, kasvasid ja küpsesid, et siis ilmuda. Iga lugu on omaette isiksus. Mõni sügavam, teine põnevam, kolmas naljakam. On ka tavalisi, igavaid ja üleolevaid. Kõik nad on minu lapsed ja ma olen nad usaldanud sinu hoolde.
Selle looga soovin tänada Sind, mu armas lugeja. Loodetavasti oled seda aastat minu seltsis nautinud vähemalt sama palju, kui mina ja ootad laupäevi, kuna see on aeg, mille veedad minuga imetledes seda imelist ja imelikku maailma, kus me koos elame. Et selliseid laupäevi ootaks meid veel palju ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar