Emadusest

Eile juhtus minu peres selline lugu. Kuna üle pika aja oli ilm taas meeldiv otsustasime koos poistega Von Glehni parki jalutama minna. Tagasiteel avaldas kaheteist-aastane soovi teistest varem koju minna, et saaks rahulikult arvutit mängida. Kuna erilist põhjust keeldumiseks polnud, nõustusin. Vara teismeline silkas oma kondiste jalgadega Akadeemia teelt kodu poole ja viie-aastane järgnes talle oma tõukekaga. Ühel hetkel olid nad mõlemad vaateväljas kadunud ja mina eeldasin, et vanem vend võttis noorema kaasa ning on peagi kodus arvuti taga virtuaalsete vaenlastega võitlemas. Mõlemad keskmised poisid jäid koos minuga ja me otsustasime laupäeva õhtu puhul ennast väikese maiuspalaga kostitada. Läksime poest läbi. Käisime rahulikult riiuli vahel ja arutasime häälekalt, mida keegi soovib. Valisime näksid välja ja loovutasime need eurode vastu. Rahulikult kodu poole kõndides ja suve sumedust nautides ei osanud me aimatagi, mis meid poe nurga taga ees ootas. Minu pesamuna nuttis hüsteeriliselt ja kõndis ühe käega tõukeratast enda ees lükates ja teisega pisaraid pühkides. Teda saatmas olid mitte-nii-väga-kaines-olekus mustamäe kohalik bande.

Mis tegelikult juhtus. Põnn ei soovinudki koos vanema vennaga koju rutata vaid ülejäänud seltskonnaga õhtut nautida. Kui ta seda taipas, et vend ees kodu poole silkas ja teised ei järgnenudki nurga tagant, oli paanika. Ta leidis esimesed ettejuhtunud täiskasvanud ja palus abi. Lahked inimesed kenasti pakkusidki seda, küsisid ema telefoninumbrit ja ulatasid ninarätiku pisarate pühkimiseks. Kodanikel ka paanika, poiss räägib võõrast keelt ja telefoninumbrit ka valida ei mõista. Mida teha? Helistada politseisse? Aga paanikaks, selgus, erilist põhjust polnudki, sealt see ema loivab nagu merimorsk, mille laine kaldale on uhanud. Rahulikult, ilma igasuguse kiirustamiseta. Annab poisile põsemusi, pühib veel viimased pisarad, tänab kodanikke vastutulelikkuse eest ja kõnnib edasi justkui midagi poleks juhtunud. Ei, nii see ka nüüd ei käi. Milline ema jätab oma eelkooliealise lapse üksi tänava peale ja läheb šhoppama? Peaks politseisse teatama, lastekaitsesse ja üldse tuleks sellel eidel kere kuumaks kütta. Või sellega mind vähemalt ähvardati.

Ütleme ausalt, see oli minu emaduse madalpunktidest uus tase. Kui inimene, kellel silmad vilavad peale ma-ei-tea-mitmendat siidrikest otsides raskete silmalaugude alt pidepunkti, kes on tõenäoliselt pooled oma esihambad kusagil baari kakluses kaotanud ja ülejäänud lihtsalt purjuspeaga vastu tänavasillutist pooleks kukkunud ja keda ma järgmisel hommikul nägin bussipeatuses prügikastist taarat õngitsemas, leiab, et ta võib mind õigustatult halvaks emaks pidada, siis on ikka väga pahasti.

Teie, kes olete mu lugusid lugema juhtunud, olete kindlasti märganud, kuidas ma üleüldiselt emadusest rääkinud olen. Ma olen viimased kolmteist aastat tundnud, et kõik see mida ma emana teen või tegemata jätan on pidevalt kellegi teise kritiseerida ja hukkamõista. Kõige aldimad kohtunikud on teadagi need, kes ise pole ühtegi last siia ilma toonud. Kogu mu energia on kulunud enda tegude õigustamisele ja olukordade selgitamisele ning võõraste inimeste arvamuse pärast muretsemisele. Emadust seal juures mitte nautides vaid kartes ja halvimatel juhtudel, nagu eilne näide, lausa põlates.

Muidugi on emaks olemise juures väga palju seda, mis pakub naisele suurt rõõmu. Esimene hambutu naeratus, esimesed juurtega maast kistud võililled, mida vaasi panna, esimesed toored pühapäeva hommikused pannkoogid ja nii palju muud. Aga miks ei julge keegi kirjutada sellest mida see veel tähendab?

Minu jaoks on emadus tulnud higi ja valuga. Kõik neli rasedust öökisin ma üheksa kuud igal hommikul. Lausa nii, et kui minu teine poeg kell pool neli pärastlõunal sündis, siis olin ma samal päeval jõudnud juba kaks korda hommikusööki väljutada. Kõigi rasedustega võtsin ligi kolmkümmend kilo kaalust juurde ja võitlen nende beebikilodega tänase päevani. Ma ei hakka teile kirjutama tujukõikumistest, tursunud ja paistes jäsemetest ning kõigile nii tuttavatest armidest. Ja siis saabub see õnnis hetk, käib vaikne plõks ja mööda jalasäärt voolab välja läbipaistvat (kui sul veab) lootevett ning sa tead, et nüüd on aeg see suur ime ilmale tuua. Ja sa tood. Tood teda kaheksateist tundi ilmale. Nii suure andumusega, et järgmisel päeval ei mäleta sa mitu sanitari sa läbi sõimasid ja mis su enda nimigi enam on. Sinu keha, mis kunagi silmailu pakkus näeb välja nagu midagi, mida võib lihaturult osta. Ja see järelvalu, seda on võimatu unustada. Aga see ei loe. Sa oled nüüd Ema. Suure algustähega püha olend, kellele pole enam lubatud kella kolmeni hommikul mere ääres kajakaid vahtida, sõbrannadega lõunaks klaas veini juua ja miniseelikut kanda.

Miks eeldavad inimesed, et kui sa oled sigimisvõimeline, siis teise inimese eest vastutamine on sulle jõukohane? Kui inimene soovib autot juhtida siis ta peab käima autokoolis ja eksamitega tõestama, et ta on valmis autot juhtima nii, et teised inimesed tema ümber viga ei saa. Aga emaks olemiseks pole muud vaja, kui üks vabrikudefekt ning eksamit läbi kukkuda pole võimalik. Kaheksateist tundi peale eksamiruumi sisenemist ulatatakse sulle load ja eeldatakse, et sa esimese posti otsa ei põruta. Paraku põrutad küll. Ja kui mitte esimese siis enne "roheliste lubade" kehtivus aja lõppu oled nii mõnegi posti ümber sõitnud, aia otsa tagurdanud, kiirust ületanud, vales kohas parkinud ja jääknähtudega vahele jäänud. Aga sellest hoolimata ei võta keegi sinu käest lubasid ära. Viibutatakse sõrmega, kortsutatakse kulmu, itsitatakse üleolevalt aga lubasid ära ei võeta. Õnneks suurem jagu mõistlikke inimesi saab väga hästi ise ka aru, et postile otsa põrutamist on last kasvatades pea võimatu vältida ja selletõttu ei tee nad paarist plekimõlkimisest erilist numbrit. Aga vaata see hambutu Mustamäe-Lible  teeb ja mina tean, et ka järgmisel aastal tuleb mul "Aasta ema" tiitlist suu puhtaks pühkida.