Kiitusest

Inimene on üks keeruline mehanism kõigi oma juhtmete ja lülititega. Vajutad kogemata valet lülitit ja juhe jookseb nii kokku, et mitu päeva pole tast asjagi. Teinekord jälle juhuslikult riivad mõnda katkist inimhinge ja täiesti arusaamatul kombel lööb ta särama nagu saja vatine elektripirn. Olgu märgitud, et ära lõhkuda on seda habrast loomust tunduvamalt lihtsam kui jälle korda teha. Mõnikord ei saagi, silita teda õigest kohast palju tahes, sinu katsetele jälle tööle saada on ta otsustanud mitte reageerida.

Tähtsad ja haritud inimesed kutsuvad seda protsessi mõjustamispsühholoogiaks. Mina nii pikki sõnu ei kasutada ei oska, ma lihtne maa inimene, ma selgitan teile asju nii nagu oma piiratud maailmavaatega nendest aru saan. 

Mingi aeg tagasi kirjutasin siin blogis sellest, kuidas ma ei näe keskpärasuse ülistamises motiveerivat jõudu. Mu sõbranna ütleb ikka veel, et ma olen ülemäära karm ja kriitiline ja ületamatult kõrgete eesmärkide seadmine mõjub pigem pärssivalt kui innustavalt. On ilmselge, et teda on kasvatatud hoopis teistmoodi, kui mind. Ta on väga tugev ja iseseisev naine, kellel õnnestub kõik mängleva kergusega ja kui ei õnnestu, siis ei muretse ta selle pärast üleliia. Mina jällegi muretsen. Ma pabistan iga detaili pärast ja kuigi oleks põhjust keskenduda positiivsele häirivad mind teiste jaoks näilised pisiasjad sedavõrd, et ma ei suuda edust rõõmu tunda. Ainus mõte, mis mind iga päeva lõpus valdab on, et homme on uus päev ja küll ma homme oskan juba paremini. Nii kaua, kui eluvaim sees, saab edasi areneda uute kõrgusete poole. Homme valmistan ma maitsvama roa, loen rohkem raamatuid, olen parem ema ja teen rohkem trenni.

Tavaliselt sellest aitab. Aga palju rohkem vajan ma seda, et keegi teine ilmutaks usku minu võimetesse. Mul on vaja seda, et kusagil on keegi, kes patsutab õlale ja ütleb, et tubli olid. Ma lähen sellest täiesti pöördesse ja püüan veel rohkem, veel kiiremini ja veel kõrgemale. Ma olen nagu tubli jahikoer, kes rõõmsalt saba liputab ja erutusest õhku hüppab. 

Samas ei tähenda see seda, et igasugune kiitus kohe samasuguseid tulemusi kannaks. Kui kiitus on sisutühi ja omakasupüüdlik, siis see pigem ärritab. Arvate, et ma olen vähe kuulnud seda kui ilus ma olen purjus meestelt, kes üritavad mulle seelikusaba alla pugeda või siis sellist üldist lauset, et küll sa oled tubli. No jah, olen küll ja ilus olen ka aga see et mulle seda alatasa korrutatakse ei paranda mu enesetunnet ega sooritusvõimet. 

Kevadel, kui mu pojad kooliaasta lõpetasid, ütlesin ma neile, et ootan uuelt kooliaastalt paremaid tulemusi, sest mul on piinlik, kui minu lastel on tunnistusel rohkem kolmi, kui teisi hindeid. Ma ütlesin neile, et olen täiesti veendunud selles, et nad kõik suudavad ainult viitele õppida ja rahuldavad hindeid ma ei aksepteeri. Mu ülalmainitud sõbranna näpistas mind selle eest ja ütles, et ma olen liiga karm ja lämmatan nende eneseusku. Praegu on liiga vara vastu vaielda aga mu poegade õpihimu ja hindeid ei kannata möödunud aastaga võrreldagi. Ja muidugi ma kiidan neid selle eest.