Dieedist

Ma võin liialdamata öelda, et alati, kui me õega kohtume, räägime kehakaalust. Me arutame seda kui palju kumbki on kaalust kaotanud, kui palju trenni teinud või mida ta süüa ei tohiks. 

Nii kaua kui ma ennast mäletan on kaalu kaotamine olnud mulle äärmiselt oluline. Ma ei arva, et minu lapsepõlves sellest eriti räägiti. Kolmkümmend aastat tagasi polnud ülekaal nii levinud probleem ja pigem levis rahva suus ütlus, et paks laps ilus laps ja 100 kilo - naise ilu. Ometi mäletan ma kuidas neljateist aastaselt vaevu 42 kilo kaalusin ja kujutasin endale ette et ma olen kohutavalt paks. Praegu neid pilte vaadates pean tunnistama, et ma olin ikka vastikult kondine poiss-tüdruk.

Mulle meeldiks praegu tõdeda ja öelda, et nüüd olen ma kaunis terve naine ja lõpuks oma kehaga rahu teinud. Aga ma ei ole kuigi osav valetaja. Olenemata sellest mida näitab mu kaalunumber, peeglist vaatab mulle vastu ikka kolmesaja kilone kaldale uhutud emavaal. Kõhnuse ihalus pole kuhugi kadunud. 

Õega arutasime hiljuti, et kust selline kinnisidee kaalu pärast tuleneb. Jõudsime järelduseni, et kuigi me mõlemad oleme täiesti keskpäraste kehadega, suurust 36 kandvad, terved, täiskasvanud naised, siis meil on hirm tuleviku ees. Vaadates oma esivanemaid ja nende kaalunumbreid on igati mõistetav miks meil on väljakujunenud hirm ülekaalu ees. Ma arvan, et vähe oluline polnud ka mu elukaaslase roll, kes tavatses mu pead silitada ja öelda, sa oled nii ilus - näost. Lisaks muidugi see, et meile meeldib nautida head toitu. 

Aga dieete olen ma igasugusid pidanud. Näljutamisest Atkinsini ja kaalujälgijatest kapsasupi-dieedini. You name it, I've tried it. Kuna mul täielikult puudub enesevalitsus siis on mul vähemalt vedanud sõnakuuleliku kehaga. Kui ma suudan kasvõi nädal või kaks dieedist kinni pidada siis on tulemus juba märgatav. 

Kas see palju igatsetud ja harva saavutatud saledus on mind siis õnnelikuks teinud? Millegipärast seostan ma aega kui olin väga kõhn pigem ajaga, kui ma olin endaga sõjaajal. Teisest küljest ega ma ka kaheksakümne kilosena just õnnest segane polnud. Millegipärast hakkab mulle tunduma, et kehakaalul pole õnnega tegelikult üldse mingit pistmist. Oluline on see, kuidas me ise ennast tajume. Kui ma suudaks ometi vaadata oma alasti keha ja tunda uhkust selle üle, et see on mind nii truult teeninud, ta pole mind kordagi hüljanud ega hätta jätnud. On mul siis vaja hirmsasti neid väljaturritavaid luid taga ajada?