See oli millalgi veebruarikuu teisel poolel, kui ma hakkasin oma magamistoa seina seest kuulma helisid. See oli krabin. Algul oli see üsna vaikne ja juhuslik. Mõtlesin, et ülal naabril on uus koer ja ehk too kraabib põrandat. Üsna pea sai aga selgeks, et krabina autor on koerast tunduvalt väiksem tegelane. Jah, meie majja oli ilmunud hiir.
Sõbrad-tuttavad hakkasid kõik üksteise võidu nõuandeid jagama, kuidas närilisest vabaneda. Aga mind tema kohalolek ei häirinud. Ma isegi ütleks, et meil tekkis temaga kodulooma perenaise suhe. Esimene kord, kui me temaga näost näkku kohtusime oli väga armas. Istusin parajasti oma toas arvutilaua taga ja vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", kui tema otsustas toas pisut ringi vaadata. Nii ta sealt ilmus oma pika koonu ja tillukeste süsimustade silmadega ning vaatas alt üles minu poole. Selle hetke jooksul oli kõik selge - kumbki meist ei soovi teisele halba.
Nii me siis sõbralikult elasime. Tema ajas oma asja ja mulle täitsa meeldis tema olemasolu.
Huvitaval kombel, minu sõbranna, seda vaimustust ei jaganud. Nende esmakohtumine lõppes sellega, et tütarlaps seisis jalgupidi söögilaual ja karjus hüsteeriliselt "tapa ta ära!". Pärast seda ebameeldivat intsidenti ma oma kodulooma enam ei näinud. Isiklikult mina usun, et ta suri südamevalusse aga võimalik, et naabrikoer ta lihtsalt nahka pistis.
See lugu pani mind mõtlema sellele, et miks me üldse kardame väikseid loomi. Kui hakata ratsionaalselt arutama, siis kui ühel neist (sõbrannal või hiirel) oleks olnud põhjust teist karta, oleks see 10 sentimeetrine karvakera, mitte 50 kilone blond kondikubu. Aga ometi me kardame.
Olen kõigi oma lastega üle elanud perioodi, kus poiss nutab paanikas ja keeldub uinumast, kuna magamistoa laes on nööpnõelapea suurune äädikakärbes. Praegu kardab mu nelja-aastane üksi vetsus käia, kuna oli seal paar nädalat tagasi ämblikuvõrku näinud. Järelikult elab seal läheduses hiiglaslik, väikseid poisse õgiv must lesk.
Teisalt võib selline ebamõistlik hirm kõrvaltvaatajale kohutavalt naljakas olla. Meenub kunagine lugu, kuidas mu tollane abikaasa püüdis suure hirmuga jalga tõmmatud kummikust vabaneda, kuna ta oli ennast veennud, et selles on hiir. Ise üleni higine, vehkis ta meeleheitlikult jalaga. Pärast mõnekümne sekundilist tõmblemist lendas kummik lõpuks toa teise nurka. Ise hirmust lõuga väristades palus ta mul jalvari õue viia, et ma seal kiskja kummikust välja kallutaksin. Juba see, et 185cm ja pea 90 kilo kaaluv mehemürakas sellise vaatemängu korraldas, oli naljakas. Kujutage siis ette, kui naljakas oli see, kui selgus, et see mida tema pidas haiguseid levitavaks kihvadega parasiidiks, oli hoopis mõne millimeetrilise läbimõõduga kivike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar