Seksist

Ei, ma ei kavatse täna kirjutada sellest, millised poosid on pisslapse eostamiseks parimad või kuidas võrgutada oma meest. Need teemad võtan luubi alla mõnes tuleviku postituses. Täna tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, kuidas ma käisin oma vanimale pojale Silvia Rannamaa "Kadrit" raamatukogus laenutamas.

Pojale sain raamatu kenasti kätte aga kuna ma nagunii juba raamatukogus olin siis pidin ma ka endale ilmtingimata midagi laenutama. Algul vaatasin niisama ringi, kui äkki meenus mulle, et olin hiljuti Buduaarist lugenud mingisugust artiklit, milles viidati ka ühele raamatule. Raamatu pealkirjas ma veendunud polnud aga ma mäletasin, et juttu oli kutsikatest ja veinist. Tol hetkel ei mäletanud ma isegi autori nime.

Konsulteerisin seega raamatukoguhoidjaga ja ütlesin talle raamatu kohta niipalju kui ma mäletasin. Algul otsis ta koos minuga riiulite vahel, kuid peagi suundus ta arvuti taha ja sisestas märksônad. Mina jäin riiulite vahele edasi otsima. Seetõttu hüüdis ta mulle üle terve raamatukogu: "Kas "Seks, vein ja kutsikad?" See oli üks hirmus, hirmus hetk minu elus. Ma vannun,et mu süda jättis löögi vahele. Mis mõttes ta hüüab üle terve raamatukogu? Mulle on isegi sosistamise peale viltu vaadatud. Ja mitte ainult, et ta karjus, veel milliseid roppusi! Minu esimene emotsioon oli talle peale lennata ja sisistada, et millega, te oma arust tegelete? Siin käivad ju ometi lapsed Vinni Puhhi lugemas, andke endale ometi aru, millest te siin kõnelete!

Aga selle sekundimurdosa jooksul, mis mul kulus temani jõudmiseks jõudsin ma ka rahuneda ja endale teadvustada, et kuigi mind mingil arusaamatul põhjusel see olukord endast välja viis, siis tegelikult on tegemist täiesti loomuliku asjaga. Tema oli silma järgi otsustades üle viiekümnene naisterahvas, kellel kodus ilmselt lapsed ja lapselapsed. Järelikult ikkagi tegelenud selle asjaga vähemalt korra või paar oma elus. Mul endal on neli last ja kui mälu mind ei peta, siis tegemist on üsnagi meeldiva ajaviitega. Miks see süütu sõna mind siis niivõrd endast välja viis?

Kuna selles konkreetses raamatukogus Villu Perverti raamatut ei leidunud, suunati mind sujuvalt lähedal asuvasse järgmisesse raamatukokku. Terve tee sinna oli mul aega analüüsida seda mis äsja oli toimunud. Need, kes mind hästi tunnevad ja isegi need, kes nii hästi ei tunne, teavad, et mul pole iialgi mingit probleemi olnud seksist rääkida. Mitte nii kauges minevikus tüütasin kõiki inimesi enda ümber oma lõputute ja detailirohkete lugudega, poosidest, kohtadest, mänguasjadest. Mis siis muutunud on? Kas ma olen hakanud tädistuma?

Ja korraga meenus mulle hetk, kui olin suure uhkusega ja võib ka lisada, et suurest rumalusest tutvustanud oma emale Kamasutra õpikut. Ta heitis kohkunult pilgu mõnele pildile ja pani raamatu käest sellise pilguga nagu oleksin talle just värsket Maajat näidanud.Tol korral imestasin ema reaktsiooni üle ja olin hämmingus. Mõtlesin, et kas tõesti 21sajandi Eestis tuntakse valehäbi nii loomuliku asja pärast? See on umbes nagu punastada iga kord, kui pasta keetmisest juttu tuleb. Tänaseks päevaks olen aga ühinenud sama klubiga, kuhu tema kuulub. Klubi, kus seksist rääkimine on tabu ja sellega tegelemine kriminaalkorras karistatav.