Teate ju küll seda, kuidas naistele meeldib öelda, et kõik mehed on sead. Seda eriti pärast seda, kui üks neist sigadest on ühele sookaaslasele emotsionaalset valu põhjustanud ja pärast mõne veinipudeli lahti korgitsemist kiputakse kogu meessugu selle ilusa nimetusega sildistama. Isiklikult mina olen alati selle vastu võidelnud ja püüdnud mehi kurjade naiste eest kaitsta. Samas olen ka mina ühel või teisel viisil pidanud oma veendumust (et mehed ikkagi pole nii hirmasad olevused) ümber hindama.
Selle tagajärjel tekkis mul teoreem. Kuna ma ikkagi keeldun kõiki mehi ühte patta viskamast (noh, mõelge nüüd ise, naised, kui mõnus oleks teil pidevalt meeste suust kuulda, et kõik naised on bitchid?) aga mingi ühine nimetaja seob neid siiski, siis mina jõudsin järeldusele, et laias laastus on olemas kolme liiki isaseid.
Esimene liik ongi sead. Nad on algusest peale sead. Kuna meile on lapsepõlvest peale sisse söödetud Disney multikaid, kus sellisest koletisest saab, tänu kaunitari lahkele ja armastavale kohtlemisele, ihaldatud prints, siis meie usume, et tänu oma armastusele selle sea vastu suudame ravida tema sõltuvusi nii alkoholist, hasartmängudest kuni liiderlikkuseni välja. Ja kui me siiski ei suuda, siis ütlemegi, et oli alles siga. Aga ta oli seda ju kogu aeg! Miks me siis üllatume?
Teine sort on juba pisut arenenum. Need on nimelt need mehed, kes tahavad kangesti meeldida naistele ja selle kaudu saavutada teiste liigikaaslaste lugupidamise. Nemad on alguses väga meeldivad ja kenad. Nad toovad meile (naistele siis) lilli, viivad romantilistele jalutuskäikudele, on valmis meie iga soovi täitma. Kuni teatud piirini. Piir on neil kõigil erinev. Mõnele on see abiellumine, teistele isaks saamine, kolmandatele ajaline limiit. Olen kuulnud, et üsna paljudele sedasorti sigadele on piiriks võimaliku parema leidmine. Lühidalt öeldes, need mehed võtavad ennast kokku ja on meeldivad isendid, kuni mingi hetkeni. Siis viskavad nad oma lambanaha nurka ja vastu ilutseb paks, hõreda karvkattega roosa siga.
Ja on ka kolmas tase. Nemad ongi tegelikult kenad inimesed. Härrasmehed, lugupeetud ühiskonna liikmed, truud elukaaslased, kuldsete käte ja südamega mehed, meie rahva au ja uhkus. Siiski vahel harva, kas tüdimuse, meeleheite, stressi või millegi muu tagajärjel, käituvad nemadki nagu sead. Aga see läheb alati mööda ja reeglina nad ka heastavad oma ajutise meeltesegaduse.
Aga sigadest veel nii palju, et sigu on ju ka erinevaid. On armsad põrssad, on Puhhi truu kaaslane Notsu, suured tigedad metssead. Kummalisel kombel, siiski, kui jutt läheb mees-sigadele, joonistub meie silme ette iseenda roojas magav, lärmakalt matsutav, röhitsev orikas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar