Mulle meeldib kolimine. See paneb asjad tähtsusjärjekorda. Ühest kohast teise minnes on loomulik, et kõike kaasa ei hakka tassima. Me peame valima, et mida võtta ning mida jätta. Kuna olen lähitulevikus elukohta vahetamas, siis olen viimaste nädalate jooksul oma praeguses elukohas kriitilise pilguga ringi hakanud liikuma. Ma uurin iga objekti, küsides endalt, et kas mul ikka uues kohas selle jaoks ruumi on ja kui vajalik see antud ese ikkagi on.
Paljudel asjadel meie ümber pole ju tegelikult praktilist väärtust. On asjad, mida me kasutame, asjad, mis on ilusad ja asjad, millel on emotsionaalne väärtus. Mõni asi võib ühendada endas kõiki kolme omadust, näiteks see kuumaalus, mille mulle endised töökaaslased kinkisid, see on praktiline (ma ju teoreetiliselt saan seda kasutada, iseasi, kas ma ka teen seda), see on päris kindlasti kaunis ja lisaks meenutab see mulle alati meeldivaid aegu, mis sai veedetud toidupoe kassapidajana. Aga see on pigem erandlik näide.
Minu kapid ja riiulid on enamasti täis igasugust jama. On näiteks klaase. On veeklaase, valge veini klaase, punase veini klaase, kokteiliklaase, viskiklaase, konjakiklaase, šampuseklaase, pitse, õlleklaase ja likööriklaase. Reaalselt kasutan ma ainult vee- ja veiniklaase. No muidugi on tore, kui koguneb seltskond tuttavaid, kes kõik erineva joogiga enda janu kustutavad ja mul kui täiuslikul võõrustajal on igale joogile spets klaas, milles antud joogi omadused parimal võimalikul viisil avalduvad. Aga mul ei käi tegelikult nii palju külalisi, et sellel ka mõte oleks. Seega langes otsus, uude kohta võtan ma kaasa ainult veini- ja veeklaasid ning pitsid. Ülejäänud lähevad soovijate vahel jagamiseks või Osta.ee-sse.
Ka teiste esemetega olen umbes sama julmalt ümber käinud. Näiteks otsustasin, et kuigi oleks hirmus nunnu alles hoida kõik minu laste ponnistused tulevasteks Piccassodeks ja Dalideks saada, siis on hirmus tüütu kõike seda paberimajandust mööda Tallinna mägesid edasi-tagasi vedada. Ja tänapäeval on võimalik seda kõike säilitada ka elektrooniliselt, seega on kõik rahul - talgulised, emasüda ja mudilased.
Aga on asju, millest on justkui võimatu lahti lasta. Ja nii tiringi ma neid muudkui kaasa. Lisaks on asjadel komme ennast meie ellu nihverdada. Algus igas uues kohas on nii puhas, värske ja saastavaba. Mõne kuu pärast eluruumides ringi vaadates on seal aga igasugu pahna ja meil pole õrna aimugi, kuidas see kõik on tee meie ellu leidnud. Äkki on see gravitatsioon?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar