laupäev, 12. aprill 2014

Võrdsest palgast

Hommikuti sõidan ma mööda valimisreklaamist, mis on suunatud, minu arusaamise järgi, just nõrgema soo esindajatele. Must valgel on kirjas, et kandidaat soovib meie tütardele võrdseid võimalusi ja võrdset palka.

Ilus idee. Ma usun, et ka täiesti teostatav. Aga minu meelest täiesti ebavajalik. Miks? Kas ma siis ei taha meestega sama palju palka teenida? Kas ma ei soovi, et minu tulevastel miniatel oleks elus edukas olemiseks võrdväärsed võimalused? Ma tean, et alles hiljuti tõstatasin just samalaadse teema ja mulle ei meeldi ennast korrata. Samas jäi mul tol korral mõte või paar siiski hinge peale kripeldama.

Õnneks olen ma hetkel teist kõigist ohutul kaugusel ja selle pärast julgen välja öelda selle, mida südamest õigeks pean. Nimelt, ma ei arva, et naised peaksid meestega võrdväärset palka saama. Võib-olla tuleneb see minu tagurlikust mõtlemisviisist, vanamoelisest kasvatusest, või Jumal teab millest veel aga ma olen alati seda meelt olnud. Tahate ma räägin miks? Vahet pole, ma nagunii kirjutan sellest.

Selleks, et mees saaks tunda end tänapäeva naise kõrval tegijana, on tal vaja tunda, et on millegi poolest naisest üle. Teie vähesed meessoo esindajad, kes olete juhuslikult interneti avarustest minu blogi otsa koperdanud, teate küll, millest ma räägin. Mehed vajavad seda, et naine neile alt üles vaatab, silmad täis vaimustust ja imetlust. Mees tahab tunda end tugevamana, targemana, võimekamana, otsusekindlamana ja päris kindlasti tahab iga mees tunda, et suudab oma südamedaami eest ka majanduslikult hoolt kanda.

Mõelge, kui me võtame ka selle meeste käest ära, mis meie ühiskonnast siis saab? Mehed niigi jätavad oma naisi maha, sest need on igatepidi võimekamad. Ma ei pea näidet kusagilt kaugelt otsima. Mu enda mees jättis mind üksi koos nelja lapsega ja muude kohustustega, millega ta teadis, et ma toime tulen, sest nagu talle siiani meeldib rõhutada, ma olen nii tubli. Kui ma oleksin pisutki läbinägelikum, oleksin olnud vähem tubli ja võib-olla minu lastele oleks praegu isa. Aga see pole ainult minu probleem.

Pool Eestimaad on täis selliseid naisi nagu mina. Teine pool teeskleb, et nad on saamatumad, rumalamad ja naiivsemad ainult sellepärast, et see imeline elukas, keda me meheks armastame nimetada, vaid nende elus oleks. Targad naised, müts maha nende ees.

Sellepärast ma palun, härra Peaminister, jätame meestele vähemalt selle õnnetu 20 %-lise palgavahe, et nad ometi ennast meestena tunneksid ja kõik väikesed poisid ei peaks ilma isata kasvama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar