Riietest

Väidetavalt olin ma juba lapsena riiete suhtes äärmiselt valiv olnud ja keeldunud kodust väljumast, kui sukapüksid ei sobinud kleidi värviga. Raske arvamust avaldada, jäädvustused tollest ajast on peaasjalikult must-valged ja jalust nõrgaks pole siiani veel ükski kehakaunistus võtnud. Aga samas olin ma siis ka kõigest koolieelik.

Teismeiga sattus täiesti õnnetule ajale. See oli siis, kui pool Eesti rahvastikust krõbistas kartulikoori ja põletas Suure Juhi pilti, et pisutki sooja saada. Loomulikult käisin ma riidepoodides ja panin oma peas komplekte kokku, silitasin kangaid ja mõnikord, kui mul eriti hea tuju oli, siis proovisid üht ja teist asja isegi selga. Tol ajal oli see kättesaamatu unistus, sest minu tegelik garderoob koosnes kellegi teise ülejääkidest. Isegi kaltsukatest ei ostnud ma siis midagi. Sel ajal omandasin ma aga väärtusliku oskuse kanda välja igasuguseid stiile ja rõivanumbreid. Olid ajad.

Siis ma abiellusin. Ja sain lapsed. Neli korda. See tähendas minu jaoks seda, et minu garderoobis oli nii suurust 34 kui ka suurust 40, sest minu kaal ja kehakuju lihtsalt vajas valikuvõimalust. Ma ei usu, et ma ka tol ajal oma stiilitunnetusega eriliselt silma paistsin. Olin ju täiskohaga kodukana, milleks siis mulle Chanel ja Dior?

Aga praegune kinnisiidee riietest sai alguse neli aastat tagasi.  Need olid ühed kingad, mis mulle tol ajal ette jäid ja millest ma enam loobuda ei suutnud. Kaasa aitas pisut ka see, et ma just tol ajal juhtusin Coco Chaneli eluloo filmi vaatama. Mind inspireeris tema lihtsus ja elegants, see et tegelikult kasvas ta tagasihoidlikes tingimustes ja kõik mis ta elus saavutas oli puhtalt tema enda käte töö ja pisut ka õnneliku juhuse kooslus. Ma mõtlesin, et kui tema sai siis miks ei peaks mina? Hakkasin oma riideid, kingi ja ehteid koduste vahenditega tuunima. Muidugi ei saa minust kunagi moeloojat, see polegi eesmärk. Kaubanduskeskused pakuvad täiesti adekvaatset rõivavalikut, millest iga hing peaks just selle õige enda jaoks üles leidma, mina vähemalt leian, ju ma pole siis ikkagi nii eriline...

Minu kirg riiete vastu sai uut hoogu juurde, kui suvel rõivapoodi tööle läksin. Kahe sekundi jooksul jõuab minu silm tabada iga nüanssi. Nüüd ei vaata ma enam seda, kas mees on pikk või õllekõhuga. Kas neiul on jalad kõverad ja juuksevärv väljakasvanud. Ma märkan hoopis seda, et inimestel on reeglina vales suuruses riided, meestel lipsud valel kõrgusel ja viltu, kingad viksimata ja triiksärk aurutamata. Naised kannavad eelmise või isegi üleeelmise hooaja värve, kingi ja kotte, mis ei sobi kostüümiga, ehteid, mis nende lapsed on käsitöötunnis värvilistest makaronidest valmistanud, või mis vähemalt näevad välja nagu oleks. Öelge mulle palun armsad inimesed, kuidas ma saan selliseid inimesi tõsiselt võtta? Kuidas ma kuulan tema juttu paremast Eestist, kui ta kannab kikilipsu, mida minu arvates kannavad ainult viieaastased ja klounid? Kuidas ma pean suhtuma, kui ta räägib mulle ühiskondlikest valupunktidest aga ei oska endale isegi õiget suurust seelikut valida ja sukapükste muster jookseb viltu? Või miks peaksin ma oma hääle loovutama mehele, kelle pintsaku varrukad on liiga pikad ja püksisääred liiga lühikesed? Lipsust ei hakka ma parem rääkima, see on liiga valus.

Pange tähele, et ma ei märka seda, kui palju üks või teine rõivas maksab. See pole üldse oluline, või vähemalt nii oluline, kui kaupmehed teid arvama panevad. Minu juurest on kliendid ostnud ka viiesaja euro eest riideid, mis neile juba poes olles ei istunud. Aga klient on kuningas ja kui kuningas tahab, siis ta peab saama inetult riietuda. Õnneks annab mõne kliendiga läbirääkimisi pidada ja naljatades öelda, et teile ma seda särki küll ei müü, sest te teete meie poele ja minule, kui klienditeenindajale, halba reklaami.

Kõige hirmsam kogemus, mis mul seoses riietega on olnud oli minu viimane teatrikülastus. ma olin pileteid sellele etendusele juba ligi kaks aastat jahtinud ja lõpuks sain. Mul oli suvel ostetud ilus, kallis kahekümnendate džässi stiilis narmastega kleit, kleidiga samas toonis ajastutruud kingad, töökaaslaselt laenatud boa, täiuslik maniküür, soeng ja meik. Ma tundsin ennast ei vähem ega rohkem kui Hollywoodi diiva, kes läheb esietendusele.

Mis juhtus kui ma kohale jõudsin? Mul oli kohutavalt piinlik. Piinlik, sest ma olin ainuke inimene selles teatrisaalis, kes oli tegelikult endaga vaeva näinud. Lisaks endale nägin ka paari meessoo esindajat, kes olid vaevunud ülikonnaga tulla, kuigi lipsu ei kandnud. Kolme kleidikandjat märkasin ka aga need olid sellised kleidid, millega mina käin tööl, teate küll sellised kootud, villased. Kuigi ma olin seda kogemust nii kaua oodanud siis esimesed kakskümmend minutit ei suutnud ma näitetööle keskenduda, sest ma kaalusin tõsimeeli lahkumist. Siis aga taipasin, et ma polnud midagi valesti teinud. See on minu poolne austuseavaldus kunstnikele, kes kaks ja pool tundi minu meelt lahutavad. Iga lavastus on ju ainulaadne, see on reality-show. Ma ei löö ennast lille, kui ma kinno lähen, näitlejad ju ei näe mind. Aga teatris on teine lugu. Ja ärge mõelge, et nad nagunii ei näe teid, näevad küll ja väga hästi. Olen ise rambivalguses olnud ja tean, et iga lihastõmblus, haigutus ja salajane kabistamine on lavale nähtav. Mõelge siis enne, kui endale pimeduse varjus häbitut käitumist lubate.

Teate, see pole tegelikult nii keeruline. Isegi minu pesamuna teab juba mitmendat suve, et soojad toonid ei sobi kokku külmadega, botased ei ole tegelikult jalanõud ja Lady Gaga pole moedisainer. Mitte miski ei vabanda lohakat ning räpast riietumist. Praegusel ajal on info õige rõivastumise kohta kõigile kättesaadav. Ja ei pea olema miljonär, et näha välja nagu kröösus.

Ja kui tõesti miski ei aita siis kasvatage endale isiksus, mis lubab avalikkuse ees Crafti sooja aluspesu kanda, bling-bling dressides kontserditel käia ja Vanalinna Päevadel retuuse ja tuunikat kanda. Kuigi ei, tõmmake see viimane maha, mitte keegi ei tohiks mitte kunagi kanda retuuse ja tuunikat. Ma kuulsin usalusväärsest allikast, et parlament hetkel töötab just sellekohase eelnõu kallal.