Mees kelle heaks ma töötan, tuli mõned nädalad tagasi lagedale väitega, et tema meelest eesti naised ei sea meestele eriti kõrgeid ootusi. Tema näeb pidevalt, kuidas igati äge naine elab kokku mehega, kes on seda ainult sootunnuste poolest. Joodikud, naisepeksjad, mehed, kes hülgavad oma ihuvilja, need kes elavad naise rahakoti peal. Need on mehed, kelle eesti naine oma laste isaks valib.
See jutuajamine tuletas mulle meelde, et siis kui ma veel üli-glamuurse rõivapoe laos kleitidele hinnasilte kleepisin, oli mul taskuformaadis kolleeg, kellega sai räägitud sellest, et me oleme rahul, kui mees käib tööl ja viitsib kaks korda nädalas dušši all käia. Tõesti, naiste ootused meeste suhtes pole teab mis kõrged. Aga ma ei arva, et see ainult eesti naiste probleem on. Ükskõik kus lääne maailmas ringi ka ei vaata, on vapustavad, imelised, hingetuks võtvad eevatütred koos meestega, kellel on õlle kõht, neandertaalase IQ, koopa mehe kombed ja töötavad Soomes katusepanijatena (mul pole ausa töö tegija vastu iseenesest midagi aga kergema väljapääsu otsimise vastu küll).
Millest see tuleneb? See pole tuumafüüsika, ikka halvast enesehinnangust. Emad on meid juba nii kasvatanud, et suurim õnn, mis meile osaks võib saada, on see, et üks mees meid endale naiseks kosib. Kas teid siis ei kasvatatud nõnda? Mis te ise arvate, miks mina kaheksateist aastaselt mehele läksin? Ema ütles mulle, et kui nüüd tema ka mind ei taha, siis ma surengi vanatüdrukuna. Kuidas sa ikka kahtled elukogenud inimese õpetussõnades.
Võrreldes tolle aegse kogemusega on minu enesehinnang ja ootused meesterahva suhtes kasvanud. Ja kuigi enamik eestlannasid ootavad meestelt ülivähe on minu tick-off nimekiri kilomeetri pikkune. Nii räägib mees, kes teab mind mõned kuud. Mingil minu jaoks arusaamatul moel olen talle jätnud mulje, et kui mees pole segu Brad Pittist, Albert Einsteinist, Napoleon Bonapartist, Olly Mursist ja Nikolai Gogolist, siis ta ei vääri minu poolt isegi üht õnnetut pilku. Saa siis aru, ühte pidi pole hea ja teist pidi on ka halb!
Samas olen ma tänaseks päevaks nii kaua juba üksi olnud ja selle häid külgi nautima õppinud, et inimene, kes mind endale päriseks tahab, peab tõesti vaimustav olema. Kunagi arvasin ma, et üksikuks jäämine on ühe inimese suurim õnnetus. Kuid olles olnud kolmteist aastat abielus, tean et elus võib olla palju hirmsamaid alternatiive. Näiteks vale inimesega abielus olemine.
Nii, et olgu mu ootused meeste suhtes pigem pisut liiga kõrged, kui et liiga madalad. Mõelgem korraks, kui kõrged on meeste ootused võimaliku abikaasa suhtes. Supermodell, 1,80 m pikk, 90-60-90 mõõdud, poolde selga ulatuvad kastanpruunid kerge lainega juuksed, asuuri sinised silmad, kõrged põsesarnad, räägib vabalt neljas keeles, magistri kraad, must vöö karates, hobikokk, tegeleb kudumise ja tikkimisega, laulab nagu Lana del Ray ja tantsib nagu Cheryl Cole. Lisaks veel huumori meel ja huvi jalgpalli vastu. Kas midagi ununes? Ei, üks asi on vähemalt veel oluline aga selle jätan teile järeldamiseks, sest ka alaealised loevad seda blogi.
Ja kas te arvate, et mehed, kes selliseid absurdseid standardeid seavad on ise võrdväärsed partnerid? Või kas nad leiavad oma ideaalnaise? Nii utoopiline, kui see ka ei tundu, siis sageli isegi leiavad. Aga peagi leiavad nad vähemalt ühe vea, mis kogu loo ära rikub ning seda viga hõõrutakse sellele kullatükile nina alla, et ta ikka teaks kui suuremeelne on mees, kes ta endale võttis ja millise teene talle osutas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar