Lastetusmaksust

Üks tubli, haritud ja agar inimene on taas kord leidnud viisi kuidas eestlasi iivet tõstma meelitada. Präänikuga juba püüdsime, proovime nüüd piitsaga ka, ehk siis hakkame trahvima neid kes kolmekümnendaks sünnipäevaks pole veel iibesse panustanud.

Ma tunnistan kohe, et kuna mul on ainult kaksteist klassi haridust siis mina ei näe selles võimalikus seadusemuudatuses midagi muud kui tervet hunnikut uusi põnevaid probleeme.

Esiteks tekib mul küsimus, et kas lastetusmaksu peavad maksma need kes ise ei paljune või ainult need, kes lapsi ei kasvata. Näiteks avastab kodanik A oma kahekümne üheksandal sünnipäeva hommikul kartulisalatit lõikudes, et elukaaslast tal pole ja kuna ta palk on ka alla Eesti keskmise siis jääb ka kunstliku viljastamise võimalus katki. Ja et ainuke võimalus lastetusmaksust pääsemisest on adopteerida. Aga siis aasta hiljem avastab ta oma palgalipikut uurides, et pool protsenti palgast on ikkagi riigikassase läinud, kuna tibuke, kelle mähkmeid ta vahetab, pole bioloogiliselt tema.

Või siis saabub kohalikku omavalitsusse mees, kes teatab, et kuigi ta elab üski on ta siiski naaberkülas viimase kümne aasta jooksul regulaarselt seemendamist korraldanud ja tuleks seetõttu maksust vabastada, sest ta on ju oma osa täitnud.

Aga mis saab nendest, kes on looduse poolt viljatud, kuigi üritavad ja püüavad. Vaadake ise neid Perekooli postitusi iga kahekümne kaheksa päeva tagant. "Kuupäeval x kell kolm päeval, kui kraadiklaasi järgi oli mul ovulatsioon, tegima mehega y-asendis beebit ja mul on seekord selline tunne, et nüüd jäin vist küll sedapsi. Ootan veel paar päeva ja teen testi. Hoidke pöialt!" Naerunägu, naerunägu. Kõik muidugi hullult hoiavad pöialt ja soovivad parimat. Kaks tundi hiljem kirjutab sama kägu, kuidas tal just "päevad" hakkasid ja on muidugi täiesti murest murtud. Ja nii iga kuu. Kümme aastat juba. Ausalt, ma ise olen neid lugusid lugenud. Kujutate nüüd ette nende rõõmu, kui lisaks sellele traagikale, mis on seda armastavat paari tabanud, karistab riik neid veel ka suurema maksukoormusega. Ma haistan palju vihaseid inimesi Toompeal piketeerimas.

Või mis saab nendest inimestest, kes saavad lapsed alles hilisemas eas? Kohtume näiteks viiekümne kolme aastase ärimehega, kes on viimased aastad korralikult maksu maksnud ja kohtub siis kena kahekümne viie aastase viljaka tütarlapsega, kes talle järeltulija sünnitab. Kas kodanikul on nüüd õigus aastate jooksul makstud summa riigilt tagasi nõuda ja lisaks veel kahekümnekolme aasta jooksul kogunenud intress?

Ma juba näen teie silmade pööritamist, sest see teema ju ei puuduta mind. Aga vaadake nii lihtne see pole. Mis siis, kui minu neli kaunist kalevipoega otsustavad üheskoos kuurortlinna vanaemale külla sõita. Bussijuht aga on juba kolmandat ööpäeva sõidus, puhates öösel vaid napid tunnid bussiistmel. Ja Poola poolt kihutab rekka Soome laevale, meie mugavuspagulastele värskeid ananasse kohale toimetama ning kusagil Rapla ja Märjamaa vahel jääb minu neljast kangelasest järgi neli tuhaurni kaminasimsil. Kas olen ma siis seaduse silmis lastetu ja pean hakkama maksu maksma?

Need on olukorrad, mis mul esimese raksuga reede õhtul pähe tulevad ja need tekitavad palju rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga õnneks on meil kõrgelt haritud nupukad mehed ja naised Toompeal, kes oskavad igale minu lollile küsimusele leida arukad ja ratsionaalsed selgitused. Hoiame kõik pöialt! Naerunägu, naerunägu.