Miks mehed sigatsevad?

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma olen asjadele valesti lähenenud. Nimelt olen ma terve oma teadliku elu olnud meeste poolt. Ma olen keeldunud kõiki mehi sildistamast ja eeldamast, et nad on kõik õelad ja vastikud. Aga paraku tundub, et mida rohkem mina meeste eest võitlen seda tihedamini oskavad nemad mulle tõestada, et ei vääri minu usaldust nendesse.

Ma toon kõigest mõned näited meeste seatempudest. Peigmees ilmub oma abielu registreerimisele ebakaines olekus, lõhkiste teksade, pahupidi dressipluusis, käratab ametnikule, et "tehke juba kiiremini, mul pole terve päev aega seda jura kuulata" ja viib oma noore naise juustuburgerit sööma. Noormees ilmub esimesele kohtingule sellises joobeastmes, et tema kaaslane saab tervitussõnade peale alkoholimürgituse. Mees läheb tüdruksõbraga klubisse tantsima ja seni, kuni tütarlaps tualetti külastab, leiab endale suudluspartneri. Samal ajal kui naine sünnitab oma mehe esimest last, on too naise parima sõbranna juures abielu rikkumas. 

Mul ei ole vaja neid lugusid välja mõelda ega internetist otsida. Need juhtumid on kõik juhtunud inimestega, keda ma väga hästi tunnen. Ja ma tõesti tahaks teada, miks? Mis ajendab mehi nii käituma? Kas on sellele äkki mingi loogiline selgitus? Oma meelerahu säilitamise nimel pean ma kõigele sellele leidma põhjenduse.

Ma arvan, et mehed käituvad meiega just täpselt nii halvasti, kui me ise laseme. Meil siin põhjamaades on meestesse liiga heatahtlik suhtumine. Kui suhe puruneb või on kuidagi vildakas siis peetakse alati naist süüdlaseks. Kui mees joob, järelikult naine ajab jooma. Kui mees peksab, järelikult on naine selle ära teeninud. Kui mees petab, järelikult naine kas a) ei anna kätte, b) on kole nagu öö. Kui mees jätab pere maha, järelikult naine kurnas mehe ära. Ja nii edasi. Just selliseid õigustusi armastame meie, naised, meeste kaitseks tuua. Me oleme ikka veel kinni selles ajas, kus mehi oli nii vähe ja neid väheseid tuli iga hinna eest hoida. 

Hea naine peab olema supermodell, käima täiskohaga tööl, valmistama viiekäigulisi õhtusööke, hoidma kodu ja aia laitmatus korras, olema huvitav vestluskaaslane, kasvatama viite last, kuduma kangast ja vahetama maasturi rehve. Ja mees? Tema peab lihtsalt olemas olema. 

Räägitakse küll sellest naiste äraspidisest loogikast aga nii palju kui mina naisi tunnen, tahavad nad kõik oma kaasadele terve elu ainult head teha ja mitte haiget. Mehed seevastu käituvad oma kõige armsamatega kõige julmemal mõeldaval viisil. Ja vaadake siis naisi, kes mehi nagu nartse kohtlevad. Neil on alati värsked lilled vaasis, ooperipiletid tualettlaual ja nad ei teagi kui palju tema naaritsa kasukas maksis. Näib, et mehed on armastusest nii aru saanud, et mida halvemini sa kedagi kohtled seda rohkem sa teda armastad. Ehk sellepärast käituvadki nad meiega nii halvasti? Nende maailmas on see tõestus suurtest tunnetest.

Minu eks ütles mulle peale meie lahutust, et kui ma oleksin abielu jooksul pretensioonikam olnud, oleks ta mind rohkem armastanud. Järelikult olin mina jälle süüdi, sest olin naine oma mehele liiga hea naine. Oleksin pidanud jonnima, slaavipäraseid skandaale korraldama, näägutama ja endale kalliskividest tiaarat nõudma. Kuna ma ise ennast ei väärtustanud ja endale paremat ei nõudnud, ei näinud ka minu mees vajadust mulle truu olla. 

Nii, et tüdrukud, kui te tahate, et mehed teie juurde jääksid, käituga nii halvasti oma meestega, kui te vähegi suudate välja mõelda. Head mehed on küll täiesti olemas aga normaalsed on otsa saanud.