Sõrmuste Isandast

Ei, täna ei kirjuta ma teile härra Tolkini Esimese Ilmasõja aegsetest üleelamistest Saksamaa kaevikutes, mis inspireerisid teda kirjutama karvaste jalgadega kääbikutest ja hiiglaslikest orkidest. Täna tahan ma kirjutada hoopis sellest, kuidas reageerivad mehed sellele, kui naine kannab paremal käel kahte grammi väärismetalli. Mul on kümneid ja kümneid kogemusi erinevate meestega, kes reageerivad sõrmustele nii nagu olekski tegemist haldjate poolt Keskmaal maasügavuses valatud võlusõrmusega, mis saab kõik naised kas nähtamatuks või vähemalt Gollumiteks muuta, kes silitavad küürakil seljaga, elutud silmad peas säramas, peopesal Mendelejevi tabeli elementi ja sosistavad kähedal häälel "mu kullakallis".

Andestage mulle mu vaimu vaesus ja vähene fantaasialend aga ei saa mina sellest reageeringust lõpuni aru. Tegemist on ju kõigest iluehtega. Osad kannavad tõepoolest ka abielu ja kihlasõrmust aga ma tunnen nii mõndagi abielunaist, kes isegi ei oma abielusõrmust. Tean naisi, kes elavad aastaid koos mehega ja kasvatavad ühiselt lapsi ning nende käed on täiseti rõngastamata. Kuidas siis saab ja miks üldse peakski keegi selle põhjal järeldusi tegema, kas naine on vaba või mitte?

Mina olen sõrmuseid kandnud teismeeast saadik. Need on minu jaoks moodus ennast kaunimaks muuta. Jah, tunnistan, et kui olin abielus kandsin ka abielusõrmust ja kui ma lahutasin siis alguses kandsin seda edasi aga mõne kuu möödudes müüsin selle maha ja ostsin selle asemele odava sirkoonidega kaunistatud sõrmuse. Kui sa oled ikka kakskümmend aastat sõrmust kandnud siis on kuidagi alasti tunne, kui enam midagi pole. Samamoodi kannan ma ka kõrvarõngaid ja käekella, miks keegi nendest aksessuaaridest mingeid järeldusi ei tee?

Lisaks olen ma märganud, et just mehed on need, kes kipuvad sõrmuse kandmisest mingeid järeldusi tegema, seega olen ma enam kui veendunud, et esimene inimene, kes otsustas abielusideme tõestuseks sõrmust kandma hakata, pidi olema mees. Nii nagu nad on harjunud poisist saati oma territooriumi märgistama, oli neil vastupandamatu vajadus märgistada ka naine, kes neile kuulus.

Kõige naljakam lugu mis minuga seoses sõrmuse kandmisega meenub juhtus noormehega, kellega ma mõned korrad väljas käisin pärast seda kui olin just oma abielu lahutanud ja eesti kombekohaselt kandsin abielusõrmust vasakus käes, kuna see sümboliseerib lahutust või lese staatust. Noormees sai sõrmuse mu sõrmest ära ja keeldus seda mulle tagasi andmast. Minule arusaamatul põhjusel oli ta väga häiritud asjaolust, et ma oma sõrmust endiselt kannan. Ma julgen isegi väita, et teda lausa vihastas see. Ma oleksin sellest ehk kuidagi aru saanud aru saanud, kui tal oleksid minu suhtes olnud tõsised plaanid aga tal polnud. Veelgi kummalisemaks muudab tema käitumise see, kui ma temaga pool aastat hiljem kohtusin, oli ta endiselt sügavalt huvitatud sellest, kas ma ikka veel oma abielusõrmust kannan.

Kasutaksin siin kohal võimalust ja tsiteerin oma sõbrannat Beyonce: "If you liked it then you should have put a ring on it." 

Seega näib, et kõik mehed on veendumusel, et naistel on kusagil sõrmuse Isand, kes hoiab meid selle tillukese rõngaga tugevasti oma haardes. Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et mehed ei kasvagi kunagi päriselt suureks ja eelistavad reaalsele maailmale ikka haldjaid ja muinasjutte uskuda. Kes olen mina, et teiste inimeste fantaasiat rikkuda sellega, et vahel on sõrmus lihtsalt sõrmus.