Projektist pikk tumedapäine võõras

Veel mõni aeg tagasi või minu Facebooki seinalt leida järgmise kuulutuse.

Otsitakse pikka tumedapäist võõrast.
Töö kirjeldus: tegemist on lühiajalise projektiga. Asukoht keskaegse Tallinna ajaloohõnguline hoone. Tööülesanded hõlmavad: vestlemist, saatmist, einestamist, naeratamist, poseerimist, õnnitlemist ja alatut valetamist.
Nõudmised kandidaadile: vähemalt keskharidus, väga hea eesti ja inglise keele oskus nii kõnes kui kirjas, hea pinge taluvus, hea füüsiline vorm, esteetiline välimus ja ülikonna kasutamise võimalus.
Kasuks tuleb: hea suhtlemisoskus, varasem kogemus eskortimises, näitlemisoskus, erisugused suhtefoobiad.
Omalt poolt pakun: mugavat töökeskonda, huvitavaid tööülesandeid, rahvusvahelist töökogemust, erinevaid koolitusi ja soodustusi.
Kõik sooviavaldused ja sellega seotud info palun saata minu Facebooki postkasti. Jagamine ja vihjed sobivate kandidaatide kohta on väga teretulnud. Meelepäraste kandidaatidega võtan nädala jooksul ühendust.
P.S. Püsisuhte eesmärgil mitte tülitada.

Asi sai alguse nimelt sellest, et ma sain ootamatult teada, et kutse minu ülemuse pulma on mõeldud kahele ja kuna ühegi oma meessoost sõbraga sinna minna ei soovinud, teate ju küll milline maine on pulmadel, siis otsustasin ma nagu moodne inimene ikka, otsida endale kaaslase alternatiivseid kanaleid pidi. 

Mis mind ennast kõige rohkem selle juures üllatas oli see, et kuigi tekst oli iseeneset väga aus ja otsekohene siis sellest saadi kohati täiesti valesti aru. Näiteks arvas keegi, et ma pakungi päriselt tööd, nagu pensionisamba maksudega ja nii edasi. Arvati ka seda, et ma tegelen enesemüümisega. Seega, ka kõige siiramatest kavatsustest võib välja lugeda täpselt seda mida rikutud inimese mõistus parasjagu genereerib. 

Kui minuni jõudis arusaam, et ma olen osanud ennast nii valesti esindada, hakkasin ma analüüsima, et äkki on lisaks erinevatele postitustele ka muid märke minu juures, mis annavad alust minust eeldada, et ma olen oma usu kaotanud ja veeren mõnuledes allakäigu treppist pilkasesse pimedusse.

Jah, ma pole mingi ingel. Võib-olla on minu postitused kohati kahtlase väärtusega, võib-olla on minu huuled mõnikord liiga punased ja võib-olla on minu seelikud liiga lühikesed. Kas sellest tõesti piisabki, et endale lehtsaba maine saada?

Aga ütleme, et mu sõbrannal ongi õigus. Ütleme, et ma olengi minetanud kogu oma moraalitunnetuse ja elan vastutustundetut jälestusväärset elu. Miks ei võtnud mu sõbranna minuga juba varem ühendust ja tegi seda alles siis kui tal oli minult teenet vaja ja siis muuseas mainis millist põlastusväärset elu ma elan ja seda kõigest ühe õnnetu naljaga pooleks Facebooki postituse pärast?

Ei, ma ei põe sellepärast. Siinsamas blogis olen ma juba jõudnud kirjutada oma mainest ja eelarvamustest ning valedest järeldustest. Oluline on see, et inimesed kes mind iga nädal näevad ja teavad tegelikult pisut rohkem minu igapäeva elust, kui seda võib lugeda Facebooki seinalt, ei kipu mind kividega surnuks viskama. Sellega tegelevad peaasjalikult inimesed kes mind ei tunne või siis lihtsalt enam ei tunne.