Minu imelisest elust

Umbes kuus kuud tagasi palusin ma oma lugejal avaldada arvamust selle blogi kohta. Kõigil soovijatel oli vaba voli astuda mu juurde ja öelda, kas olen juba piisavalt avameelitsenud ja ennast naeruvääristanud. Umbes kolm inimest ütles, et peaksin jätkama, teie ülejäänud, kes olite teisel arvamusel ei avaldanud arvamust. Või vähemalt mitte mulle. Nüüd on jõudnud need jutud, mida te olite piisavalt julged minust tagaselja levitada lõpuks ka minuni. Aitäh teile selle eest!

Kui ma alustasin siis kirjutasin ma endale. Kõik lood on minu omad ja ma olen nende üle uhke. Mõne loo üle olen olnud isegi nii uhke, et soovitanud seda Facebooki vahendusel ja ühe loo saatsin koguni Eesti Päevalehele. Minu suureks üllatuseks otsustas toimetaja selle isegi avaldada. Ei, ma pole ebasiiras, kõik positiivne tagasiside, mis on tulnud seoses selle blogiga rabab mind tänase päevani. Mul on alati nii veider kuulata, kui mind ennast mulle tsiteeritakse. Ühtegi lugu pole ma kirjutanud selleks et kellegile meeldida või populaarsust võita.

Selletõttu pole mu lood roosa-mannalised ja ma ei kirjuta ainult ilusatest asjadest. Ma olengi ühiskonna kriitiline. Ma ei näe mingit vajadust kirjutada igal nädalal ilmast või nendest kallistustest, mis mu lapsed mulle jagavad. See ei annaks mulle midagi ja vaevalt oleksin ma pooleteise aasta jooksul kogunud üle 6500 kliki. Minu lugeja on jõudnud minu lugudeni juhuse kaudu. Ma pole kordagi väitnud, et tegemist on väärt kirjandusega või kohustusliku lugemisega. Need lood on avaldatud, sest otsisin projekti millega tegeleda pärast lahutust.

Aga kuna armas sõber astus minu juurde ja andis mulle mõista, et parem oleks kui ma oma ekstsentrilised mõtted enda teada jätan, siis olen ma otsustanud selle blogi sulgeda. Ei, ma ei kustuta oma lugusid, ma armastan neid kõiki aga edaspidi pole need enam kättesaadavad. Ma olen terve teadliku elu olnud outsider. Kõigepealt oma rahvuse tõttu, siis oma usu pärast, nüüd kuna olen üksikema. Varajasest noorusest olen ma ennast treeninud olema paksu nahaga. Oleks palju lihtsam kui ma oskaksin olla selline nagu kõik teised. Aga see läheb minu endaga vastuollu. Ma põlgan silmakirjalikkust ja valsklust. Ma pole rockstaar, et ma pean tingimata kõigile meeldima.

Ma annan alla. Ma ei jaksa enam võidelda ignorantsuse, silmakirjalikkuse ja pinnapealsusega. Jah, ma olengi veidrik. Ma olen teistsugune. Ma olen otsekohene ja julge. Ma pole konservatiiv. Aga teate mis, minu elu on tõepoolest imeline! Kas teie elu ka on?